PERSONA GRATA MART MIKK

    Väljastpoolt vaadates tundub laulja elus olevat vähe probleeme, tegelikult on pinged väga suured. Pinged orkestriga, dirigendiga, pinge publiku ees, kes on samast teosest kuulnud võib-olla kümneid paremaid esitusi. Pinged kolleegidega, sest kui su selja taga seisab koor, siis sellest kindlasti vähemalt kümme inimest arvab, et nemad suudaksid seda osa palju paremini teha. Lisaks enda sees olevad pinged, sest laulmine on niivõrd paljudest eri osadest koosnev tegevus ja iga noot, mille sa lendu lased, on läinud, paremaks muuta seda enam ei saa. Ei saa mööda minna ka igal pool ringi lendavatest hingamisteede viirustest, mis on samuti suur stressi allikas.



Bassilaulja Mart Mikk on jaanuaris 2001 juba neljandat korda toimuva heategevuskontserdi
"Kuningas Arthuri gala" solist ja ideoloog. Muu hulgas on legendaarse kuninga nime kandev
projekt toetanud uue katuse ehitamist "Estonia" teatrimajale.
HARRI ROSPU foto

    Mart Mikk (s 1964) on vabakutseline ooperilaulja, copywriter reklaamiagentuuris "Kontuur Leo Burnett" ja mitme muusikalise heategevusprojekti algataja. Ta on lõpetanud Tallinna Reaalkooli, konservatooriumi Raimond Alango õpilasena ning Sibeliuse Akadeemia Jaakko Ryhäneni ja Matti Tuloisela lauluklassis. MM nimetab end inimeseks, kes üritab kõike lahti mõtestada ja asjadele mõistuslikult läheneda. Jaakko Ryhänen, kellega MM-il püsib senini väga usalduslik suhe, on ainus õpetaja, kes on suutnud vastata kõigile tema küsimustele.
    MM-i ooperirollide ja suurvormide solistiosade loetelu on pikk. Enamik olulisemaid esinemisi on olnud Soomes, Savonlinna ooperifestivalil on ta väikesi rolle laulnud tervelt kuuel suvel. Esimese väga tõsiseltvõetava osa - Papageno Mozarti "Võluflöödis" - laulis MM siiski "Estonias", oma isa Arne Miku lavastuses aastal 1991.
    Kas Arne Miku pojal oli lauljaks saada kergem või raskem kui teistel? Siin tuleb aktiva ja passiva pooled kokku panna. Ühest küljest arvati, et mulle peaks kõik olema lihtsam - konservatooriumi sissesaamine, Sibeliuse Akadeemiasse astumine. On absurdne mõelda, et isa olemasolu seda soodustanuks, pigem oli ette määratud palju raskem tee kui teistel. Näiteks, kui etendusel istub saalis isa, on mul alati alateadlik vajadus ennast tema ees tõestada. Aktiva poolele kuulub kindlasti see, et meie kodus olid sagedasteks külalisteks muusika maailmanimed: Emil Gilels, Georg Ots, Jevgeni Nesterenko, kellest sõna otseses mõttes õhkus suurt kunsti. Olen ikkagi teist põlve teatriinimene, paljusid asju, mida isa Viljandimaalt Tallinna muusikakooli tulles pidi õppima, teadsin mina juba lapsest saadik.
    MM-i ema Reet, kes praeguseks on pensionil, töötas pärast aktiivse sportlasekarjääri lõpetamist vehklemistreeneri ja võimlemisõpetajana. Ema on mind palju suunanud, sest õiged kunstitarbijad ongi ju mittemuusikud, muusika on tehtud nende jaoks ja kõike, mida ütleb publik, tasub väga tõsiselt arvesse võtta. Mis vehklemisse puutub, siis on ema jaoks nii teatris kui ka filmis naeruväärne, kui relv kedagi ei ähvarda. "Boheemi" lavastuses, kus me ahjuroopidega vehklesime, saime kiita, sest need olevat ähvardavalt mõjunud!
    MM-i pojad Eero ja Ivar õpivad isa eeskujul Reaalkoolis. Abikaasa Raili on inglise keele õpetaja ja töötab Konstantin Pätsi Vabaõhukoolis. Laulja kõrval saab elada ainult väga suure hinge ja mõistmisega inimene, selles mõttes on mul kohutavalt vedanud. Kui keegi tahab kinnisilmi lauljakarjääri teha, oleks tal võib-olla targem end perega mitte siduda. Esiteks on koolitusaeg kohutavalt pikk ja majanduslik toimetulek sel ajal keeruline. Ideaalne oleks pärast kooli lõpetamist veel mitmel pool stazheerida või töötada. Ma ei näe mingit põhjust, miks inimene peaks enda karjääri nimel kogu oma lähikonda traumeerima ja karistama.
    Üks vabakutselise elu raskemaid osi on kodust kaugel viibimine. Jaakko Ryhänen ütleb, et ta maksab parem suuri telefoniarveid kui psühhiaatri omi. Minu elus on kõige pikem periood hotellides elamist olnud neli kuud, kui kolme ooperi prooviajad sattusid järjestikku. Kolmandal kuul oled juba valmis mööda seina üles ronima, enam ei saa rääkida töörahust. Algul mõtled, et oleme suured inimesed, helistame kord nädalas, aga lõpuks teed seda juba kaks korda päevas. Abikaasa on ju inimene, kellega sa omaenese vabal valikul jagad oma elu.
    Olen suur ooperikunsti kaitsja, aga praegusel ajal on ooperil järjest raskem. Selleks, et inimene tuleks laulmist õppima, peab kusagilt tulema impulss. Laulud, mida meie kunagi laulsime (MM laulab siinkohal täiel rinnal "Käe ulatab noor paadimees"), tulid kõik täiest kehast, aga praeguses iidolite süsteemis pole sellist laulmisviisi olemaski. Ka lavastajad on järjest vähem ooperikunsti sees kasvanud. Nad otsivad vahendeid, kuidas asja põnevaks ja ainulaadseks teha, aga unustavad ära selle kunstiliigi põhiolemuse.
    Ooper ei tohiks olla laulumängu mahamängimine huvitavate nippidega pikitult. Tegevuse toomisel teise ajastusse ei tohi unustada, et näitamiseks, kuidas toimiks "Aida" või "Tosca" natsi-Saksamaal või "Võluflööt" kaasajas, peab publik olema näinud vähemalt kahte lavastust, mis on tehtud nii, nagu see algselt oli, kas või videolindilt. Enne, kui keerad midagi pea peale, peab publikul selge olema, mida sa keerad. Kunsti juurde ei ole otseteed, kõik nõuab aega ja kogemust. Minu viimastel õpinguaastatel rääkis Jaakko Ryhänen laulmisest nii lihtsalt, et olin maruvihane, miks polnud keegi varem sama lihtsalt rääkinud. Alles hiljem sain aru, et see oli nii lihtsaks muutunud aastatega, tagantjärele said selgeks paljude õpetajate liiga keerulisena tundunud jutud. Kõik toimib läbi pika, järjekindla ja igava töö. Lauluõpetajad ei peaks kartma teha igavat tööd, sest see annab palju parema tulemuse sellest, kui anda algajale laulda atraktiivseid aariaid, millega algab kohe võitlemine oma võimete piirimail. Ainus asi, mida MM eesti laulukoolile ette heidaks, on ühtse lauluõpetuse metoodika puudumine.
    Uut muusikat on MM laulnud suhteliselt palju. Esimene tõsine kokkupuude atonaalse muusikaga oli Philip Milleri The Rope Helsingis aastal 1993. Nii võimsat elamust ühest rollilahendusest pole mul seni olnud, sest muusika toetas nii hästi O’Neilli näidendi sisu ja ka lavastaja Bo Swedberg oli väga hea. Kaasaegses muusikas peab olema piisavalt selge nii endale kui ka publikule, miks seda tehakse.
    Nn taustamuusika tarbija pole MM vähimalgi määral. Nooremast peast kuulas ta palju kantrit, mis oli ka osa leivateenimisest. MM on mänginud dzhässifestivalidel suupilli ja dixieland-ansamblis bandzot. Ansambleid, milles ta on osalenud, on mitu: "Puberpillid", "Reval Revival", "Rodeo", "Barbershop-kvartett" jt. Põnev on heietada mõtet, et äkki tuleks "Barbershop" kunagi uuesti kokku.
    MM pole kunagi üheski teatris täiskohaga töötanud. Lauljale, kes end mitme riigi vahel jagab, sobib vabakutselise staatus paremini. Pealegi teevad tema sõnul Ain Anger, Leonid Savitski, Mati Palm ja Teo Maiste "Estonias" nii head tööd, et nende kõrvale trügima hakata ei tahakski.
    Kas vabakutselisena elab ära? Ainult Eestis töötades elaks ära kõige rohkem kolm-neli lauljat. Kui perega 1996. aastal Soomest tagasi kolisime, tundus mõte - siin ma nüüd olen, välismaal koolitatud, võtke ja kasutage - väga sinisilmne. Miski minus ütles, et otsi midagi muud ka. Küsisin sõber Linnar Viigilt nõu, kas mulle võiks leiduda mõnda muud rakendust peale laulmise, kui ma palju teha ei oska, ainult tean, mis värvi sokke jalga panna ja kuidas noa-kahvliga süüa. Ta soovitas seepeale esmalt ministri ametit! Olin varem teinud mõned telesaated ja raadioreklaame. Reklaamiagentuuri idee, mille Linnar välja pakkus, tundus igati põnev ja tänaseni olengi olnud seotud agentuuriga "Kontuur Leo Burnett". Copywriter’i töö on otseselt loominguline tegevus ja köidab mind väga.
    Mõte, et end kahe ala vahel lõpmatult jagada ei saa, on MM-i painanud juba kaks aastat. Ühest küljest oleks laulmise ohverdamisel kahju sellele kulutatud ajast ja energiast, närvirakkudest, mis läinud, samuti piinlik õpetajate ees. Aga motivatsiooni ja hädavajalikku vaba aega napib, vähenenud on ka vajadus end igal võimalikul juhul maksma panna. 2001. aasta lõpuni antud lubadustest kavatsen kindlalt kinni pidada, mis edasi saab, eks paista - never say never! Viimasel ajal näen üht oma missiooni lauljana kas või selles, et saaksin kaasa aidata inimeste harimisele ooperi vallas telesaadete või raadio kaudu. Teine missioon on heategevus. Meil aetakse seniajani segi promotsioon ja heategevus. Järgmise aasta algul juba neljandat korda toimuv "Kuningas Arthuri gala" on näide jäägitult ausast heategevusest, mis ei reklaami ühtegi toodet ega firmat, ka annetajate nimed ei ilmu leheveergudel. Eelseisev kontsert toetab 90-meetrise hüppemäe ehitamist Otepääle, kuna tegijate arvates on ka sport lahutamatu osa väikeriigi kultuurist. MM-i teine heategevusprojekt on "Pudi rida" Reaalkooli sihtkapitali asutamiseks.
    Eneses korra loomise vajadust hakkas MM tundma 30. eluaasta piiril. Soomes elades teadsin täpselt oma sissetulekuid ja väljaminekuid, samuti seda, mida teen samal kuupäeval aasta pärast. Praegu tekib aeg-ajalt vajadus end koguda ja paika panna. Ka puhata. Hästi palju asju on elus järele proovitud. Kui endale vaimselt ega füüsiliselt liiga ei tee, on kõik kogemused positiivsed. Kahetsemiseks ei ole põhjust.

Vahendanud
ANNELI REMME