PERSONA GRATA TOOMAS TRASS

    “Raudtee, rongid on minu jaoks seniajani “hell teema”,” tunnistab Toomas Trass. Lastemuusikakooli läks ta omal ajal pigem vastu tahtmist, sest palju rohkem huvitas mitmesugune tehnika. Orelimäng, millele TT on oma senisest elust suurima aja- ja energiahulga pühendanud, sai kutsumuseks hiljem, aga see-eest võimsalt. Helilooming tuli TT ellu tõsisemalt alles muusikakeskkooli ajal. Peale rongide (TT mäletab praeguseni vedurijuhtide nimesid, kellega ta puberteediea suurest rongiromantikast kaasa sõitis) on tema kireks olnud bussid, vanad jalgrattad ja tuletõrjeautod. Ta on fanaatiline loodusearmastaja. Eriliseks huviobjektiks on Venemaa.
    TT-l on ülimalt omapärane huumorimeel, värvikas emotsionaalne väljendusstiil, anne sõnamängude mängimiseks. Ta võib olla ühel hetkel soliidne härrasmees ja õppejõud ning juba järgmisel minna hingega kaasa mõne ebahariliku loomingulise ideega. Kes teda lähemalt tunneb, ei pea veidraks ka näiteks seletust, et ta kunagi psühhiaatriks saada tahtes “luges Liivi elulugu ja käis Staadioni tänava haiglat vaatamas”.
    TT sündis 12. detsembril 1966 Tartus. Tema isa, akadeemik Hans Trass on tunnustatud loodusteadlane, ema Raine Loo tuntud teatri- ja filminäitleja. Abikaasa Tiina on samuti muusik, kolme ja poole aastane tütar Karis hiilgab viisipidamisega.



Toomas Trass juunis 2000
HARRI ROSPU foto

    Tartu-aegsed lastemuusikakooli kaaslased ei unusta kirglikkust, millega TT solfezho- ja muusikaliteratuuri tundides sidus igasugust muusikat kosmiliste ideedega. Ta oli rühmas ainuke, keda oli õnnistatud fantaasiaga, mis laskis isegi tavalist klaveril mängitud diktaati peaaegu ulmepõnevikuna kirjeldada. TT tunnistab tagantjärele, et tal tollal tõepoolest “käisid peal astronoomia hood” ning tõmbas tähetorni poole.
    Muusikalised impulsid, mis mingist hetkest alates kogu elukäiku mõjutasid, olid tugevad ja konkreetsed. Tädipoeg Peep Lassmann andis vahel kodukontserte. Eriti on TT-le meelde jäänud see, kuidas ta mängis Liszti “Campanellat”, samuti tema jalustrabav noodist lugemise oskus. Siis sai “Vanemuise” kontserdisaalis valmis orel. “Oreli poole oli mul mõistetamatu tõmme juba väikesest peast. Näitleja lapsena käisin palju teatris, olen vist kõik omaaegsed ooperilavastused ära näinud. Samas majas oreli lähedusse sattuda polnud raske.” Esimene organist, kelle juures TT õppis, oli Urmas Taniloo. Sellest ajast pärinevad ka esimesed organisti assistendi kogemused.
    Aastal 1982 lahkus TT Tartu 10. keskkoolist ning astus Tallinna Muusikakeskkooli 8. klassi. “Tulin selleks, et olla Tallinna orelitele lähemal. Keskkooli ajal mõtlesin ainult orelitest. Erialana seda tookord õppida ei saanud, ainult millegi muu kõrvalt.” Klaver siiski nii palju ei tõmmanud, kuigi oma õpetajat Virve Lippust hindab TT kõrgelt. “Kui ma praegu tema peale mõtlen, on mul sügavalt piinlik, tema lootis, et minust saab pianistina “keegi”.” Muusikakeskkooli lõpetas TT hoopis teooria erialal Leo Semleki ja René Eespere õpilasena. Samal ajal õppis ta fakultatiivselt orelit Hugo Lepnurme juures. “Tema mõju ei saa eitada,” on TT napp, aga paljutähenduslik kommentaar Lepnurme kohta. Konservatooriumi astus TT kompositsiooni erialale ning tema õppejõuks sai Lepo Sumera. Tugeva mulje jättsid TT-le Sumera pillide tundmise loengud, mille juures ühtviisi hämmastas aine valdamise ja tundideks ettevalmistatuse kõrge tase.
    Konservatooriumi algusaegadel osales TT kireva ja muutuva koosseisuga, peamiselt noortest heliloojatest koosnevas ansamblis “Grotest”, mis tegeles kõikmõeldavates stiilides improviseerimise, uute stiilide leiutamise ja tuntud teoste parodeerimisega. Kuigi TT kuulus koos Rauno Remme ja Eerik Semlekiga ansambli n-ö põhituumikusse, tunnistab ta praegu: “Suhtusin sellesse tookord nagu mõnusasse ajaviitesse, praegu kahetsen, et ei võtnud asja tõsisemalt, kuna olin “Lepnurmega löödud” — enda jaoks eelkõige orelimängija. Mõned “Grotesti” lood olid väga head, lausa pärlid, aga minul fokuseerus kõik läbi soovi saada heaks organistiks”.
    Aastal 1990 elas TT kolm kuud Belgias, tutvus sealsete orelitega ja harjutas palju, peamiselt prantsuse ja belgia heliloojate töid. Brüsselit mäletab kui ilusat, aga räpast linna — oma suvesid Taevaskojas veetva inimese jaoks on kontrast tohutu. Hoopis tugevamad tunded kostavad TT häälest, kui jutt läheb Hispaaniale, kus ta õppis ja töötas sügisest suveni aastatel 1992—1993. “Hispaaniasse läksin väga spetsiifilisest huvist sealsete orelite vastu. Hispaania orelikultuur on muu Euroopa omast äärmiselt erinev. Erineb pillide kõla, ehitus, muusika stiil. Orelimuusika kuldajastu oli seal XVII sajand.” Hispaania oli ka eluliselt oluline kogemus. “Väga meeldis kliima, ajalooline taust, arhitektuur, toit, inimeste käitumine. Üldse ei meeldinud nende süüdimatu unustamine ja sõnapidamatus.” TT ütleb, et Zaragoza, kus ta peamiselt viibis, polnud maailmalinn, Madridi ja Barcelona kõrval pigem provints, mille üldine kultuurielu oli lahjavõitu — New Yorgi kogemusega ei saa seda üldse võrrelda —, aga tunnistab siiski: “Aasta otsa elasin “tõmblustes”, mõttega, et äkki saaks sinna tagasi tööle, nii väga hakkas meeldima. Ma ei saa öelda, et mulle meeldiks tolm ja 40-kraadine palavus, aga sealsed inimesed küll.” Ühes sealsetest kirikutest — neid on Hispaanias tõesti palju! — tegi TT koostööd tantsutrupiga “Dies irae”, improviseerides nende etendustel orelil ja süntesaatoril. Peale Hispaania on TT organistina esinenud (sageli mõne kollektiivi koosseisus) Prantsusmaal, Soomes, Rootsis, Venemaal, Saksamaal, Hollandis, Itaalias ja Šveitsis.
    Heliloomingus on TT-l suuremaid töid seni kolm. Koostöös Mati Kütiga sündis väga omapärane ja õnnestunud anima-ooperfilm “Sprott võtmas päikest” (1992). TT ise peab oma parimaks tööks Luuka passiooni (1997). Viimane suurem teos on kantaat “Immanuel” (1998). Kuigi need kõik on n-ö tellimustööd, leiab autor ise: “Mõned heliloojad kirjutavad paremini siis, kui tähtaeg läheneb. Mina ei suuda kiirustades kirjutada. Ma teen tööd paremini, kui tellimust ei olegi, kui tean, et keegi kusagil ei oota loo järele.”


HARRI ROSPU foto

    Teistest heliloojatest on TT-le erinevatel aegadel meeldinud Honegger, Stravinski, Crumb, Lutoslawski, Pendereckilt eriti Luuka passioon; Messiaeni hindab kogu aeg. Häid elamusi mäletab Hölleri, Henze, Dutilleux, ja Gordoni kuulamisest. Christopher Rose’ilt kuulis juhuslikult vaid ühte sümfooniat, aga pärast seda on kogu aeg otsinud veel mõnda tema lugu. “Vahepeal oli muidugi möödapääsmatu moeröögatus minimalism, Reichi “Tehillimi” kuulasin väga palju kordi.”
    Hetkel õpetab TT muusikakeskkoolis vormianalüüsi, harmooniat, järgmisest aastast ka elementaarteooriat. Muusikaakadeemias improvisatsiooni, orelit ja teisi kirikumuusika aineid. Palju kirikutes töötanud ja teenistustel osalenud organist ei räägi kuigi palju oma suhtest religiooniga, ütleb vaid, et talle on saanud lähedaseks oikumeeniline suundumus.
    Kui küsida TT-lt, millised on tema edasised plaanid, alustab ta vastust oma huumoritunde kohaselt: “Kirjutada 6 ooperit, 8 sümfooniat, 32 triot, 15 puhkpillikvintetti, passioonid kõigi evangeeliumide järgi, orelikontserte, ballette... Tegelikult olla edasi õpetaja ja perekonna peale mõelda. Praegu pole aega ideaalitseda. Argimured segavad kõrgemaid püüdlusi ja sunnivad energiat paljudele asjadele raiskama. Aga lootus sureb ju viimasena.”

Kirja pannud
ANNELI REMME