– Veljo Tormis 70 –

    MÕNED KILLUD, MIS ÕNNE VIST EI TOONUD, AGA LAUSÕNNETUST KA MITTE

    TIIA JÄRG

    1996. aasta detsembris küsis Veljo Tormis: “Kas teoste mustandeid on mõtet alles hoida?”
    Küsitavale meenus Beethoveni Esimese klaverisonaadi algvariant, mille akadeemik Fischmann oli suure vaevaga taastanud meistrist mahajäänud mustandite ja visandite järgi. Seda kuulates oli küsitav esmakordselt aimu saanud oma tee otsimise vaevadest, mida Beethoven oli pidanud läbi tegema, et mitte olla suure Haydni väike õpilane.



Helilooja Veljo Tormis aastal 2000.
TÕNU TORMISE foto

    “Need mustandid on õigustuseks,” jätkas tookord Tormis, “ma olen palju vaeva näinud.”
    Tänavu varakevadel oli siinkirjutajal võimalus vaadata koos autoriga Tormise käsikirju. Ei, mitte neid helilooja ilusa selge käekirjaga ümber kirjutatud puhtaid partituure, mille koopiaid küllap paljud koorilauljad käes on hoidnud, vaid neid, millel tõsise töö märgid vaatajale näha. Nende käsikirjade, aga ka kontserdikavade lehitsemine äratas tegijas mälestusi, vaatajas küll rohkem küsimusi, mis teoste tekkimise, valmimise, ettekandmise, trükkimise või plaadistamisega seotud.
    Looming on kunstniku elu ainus õigustus. Kui meile läheb korda looming, siis loomingu sünd mitte vähem.
    Pisut irooniline Arthur Honegger ütleb, et looming sünnib harilike vahendite ebahariliku kasutamise pinnal.
    Töö Tormise loomingulise arhiiviga on praegu (st enne jaanipäeva) algusjärgus. Põhjalikust ülevaatest võib kõnelda siis, kui olemasolev materjal saab süstematiseeritud ja läbi uuritud. Asjade praeguse seisu juures tundub, et heliloojal pole näiteks kaugeltki kõiki andmeid oma teoste esituste kohta kavalehtede näol. Paljud interpreedid mõistagi ei pea paljuks vaeva saata heliloojale “teateid tegelikkusest”, aga ammendav ülevaade Tormise teoste retseptsioonist vajab ilmselt täiendavat materjali. Käsikirjadega on lugu üsna hea, aga on siiski mõned teosed, mille käsikirju autoril ega ka Teatri- ja Muusikamuuseumil ei ole. Nii on teadmata orkestrisüidi “Ookean” partituuri praegune asukoht — hämmastav asjaolu Tormise täpsuse ja korralikkuse juures. Näiteks kavalehtedel, buklettides ja muudes väljaannetes parandab ta neid lugedes trükivead, aga, jumal paraku, ka koostaja apsud (oma nootide väljaandmisel tuleb heliloojal tahes-tahtmata ka toimetajatööd teha, kui ta tahab, et trükki läheks igas mõttes täpne tekst). Vist harjumus.
    Nii on “asjaajaja, kes ajaks asja ära”, tegelikult sunnitud tunnistama, et arhiiviasjade seis on veel võrdlemisi segane, kuna töö on lausa pooleli. Aga üht-teist on olnud võimalik tähele panna. Mõnda sellest lubatagu lugejale pakkuda. Need on killud. Killud elust, killud teostest, mis praeguseks enamikus kättesaadavad nii trükitult kui ka salvestatult. Killud, viitamas “sünnisõnadele”, killud elukutsest, mille kohta Karl August Hermann andis meile nii ilusa sõna — HELILOOJA. Ärgem tähtsustagem üle rahvalaulu osa Veljo Tormise loomingus, ilma Tormiseta lebaks suurem osa neist rahvalauludest õndsas rahus endiselt muuseumifondides.
    Veljo Tormise ametlik elukäik on ammu huvilisele lugemiseks kättesaadav. Ja tema loomingu kohta on arvamusi, ülevaateid, uurimuslikke artikleid, diplomi- ja magistritöid jpm samuti avaldatud.
    Tehkem sissevaateid, pistelisi ja erisuunalisi täiendamaks teada olevat.



Noor Tormis.
Arhiivifoto

   


    *

    “Enamasti kaldume nn väljakujunenud isiksust nägema millegi täiesti lõpuleviidu ja valmina, nagu oleks tema enese konstitueerimine noorusaastatega lõppenud —, kuid see kestab ju kogu eluaja. Isiksus pole üksnes olek, vaid ühtlasi liikumine; mitte tardunud seisak, vaid aktiivne eneseteostus läbi vastuolude, otsingute, kahtluste. Seda saadab alatine valiku ja otsustamise dramatism — teadmisest, et midagi põhilist elus pole võimalik uuesti ümber teha.”

Endel Nirk, “Kaanekukk”
(Tln, 1977, lk 244)

   

    “Kunstnikud on kunstnikud sellepärast, et neil on mingi ülitundlikkus, võib-olla on nende nahk õhem kui teistel inimestel; suurtel kunstnikel on mitte päris meeldiv komme taibata paljusid asju tunduvalt varem oma kaasaegseist. Kunstniku eetiline seadus on terav, haiglaslikult terav vastutustunne iga kurja eest.”

Benjamin Britten
(avalikust kõnest aastal 1951)

   

    25. mail 1966
    ENSV Min. Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee täievolilisele esindajale Harju rajoonis alampolkovnik I. Gurjevile.
    Seoses väljasõiduga Soome kontrollitakse Tormis, Veljo Riho p, sünd. Harju rajoonis, töötab ENSV Heliloojate Liidus, elab Imanta 7-21.
    Palume teatada komprmaterjalide [kompromiteerivate?] olemasolu kontrollitava ja ta sugulaste, aga ka nende elunemise ja ema surma kohta.
    Isa — Tormis, Riho Johannese p. sünd. 1899, sünd. Harju rajoonis, pensionär, elab Kivi-Vigalas Rapla rajoonis. Ema — Anne Karli t. Tormis, sünd. 1902. a. Omski oblastis, olevat surnud 1953. a. Kivi-Vigalas Rapla rajoonis.

Allkiri

   

    (Originaal vene keeles)
    Alampolkovnik I. Gurjevi vastus 31. maist teatab, et V. Tormise ema on tõepoolest surnud nimetatud ajal Kivi-Vigalas ja et isa tõepoolest elab, aga tema kohta “kompromiteerivat materjali meie käsutuses ei ole”.



Selle akna taga on tuba, milles Veljo Tormis sündis.
TÕNU TORMISE foto

    *

    1967. aastal valmis V. Tormisel 29-osaline tsükkel “Eesti kalendrilaulud”, mille terviklik esiettekanne toimus 6. aprillil 1968. aastal Teaduste Akadeemia nais- ja meeskoori poolt Arvo Ratassepa juhatusel.
    1969. aastal ilmusid trükist “Eesti kalendrilaulud” kirjastuselt “Eesti Raamat” tiraazhiga 3000 eksemplari. 13. juunil 1970 määras EKP Keskkomitee ja ENSV Min. Nõukogu teosele Nõukogude Eesti preemia (määruse tekstis on helitöö pealkirjast kadunud sõna “Eesti”). Tähelepanu väärib kiirus, millega ajakirjandus sellest määrusest teada annab: “Rahva Hääl” 19. juulil, “Sirp ja Vasar” 24. juulil.
    1983. aastal andis “Eesti kalendrilaulude” noodi (tiraazh 2300) välja kirjastuse “Sovetski kompozitor” Leningradi osakond. Noodis on osade pealkirjad vene, eesti ja inglise keeles, laulude tekstid — eesti ja vene keeles. Noot on varustatud Valentin Ruškise, Tormise teoste tekstide kauaaegse tõlkija eessõnaga vene ja inglise keeles.
    Helilooja idee oli trükkida väljaande kaante sisekülgedele Eestimaa kaart, millel oleksid ära märgitud need paigad, kust kalendrilaulude algmaterjal, rahvaviisid, on pärit. Kaart on küll trükitud, aga oli vaja siseministeeriumi vastavat luba, et sel ilmuda lasta.

    *

    1970. aasta sügisel tuli Tallinna kirjastuse “Muzõka” Leningradi osakonna toimetaja, et kohapeal välja valida teoseid publitseerimiseks. Ütles Tormisele: “Teid on vaja esitleda.” — “Mitte esitleda, vaid avaldada on vaja,” arvas too.
    Tormis oli nõukogude muusikakirjastuste senist praktikat silmas pidades tülikas autor, sest nõudis vankumatult, et vokaalteosed antaks välja originaaltekstiga. Selle vastu sõdisid kõik neli Venemaa muusikakirjastust. Seni polnud see kombeks. Tekstid — kui nad juhtumisi tõesti ei olnud venekeelsed — tõlgiti ja kirjastati siis ükskeelsena.
    Võib arvata, et harjumuse murdmine ei läinud lihtsalt, küllap on heliloojal arhiivis palju kirjavahetust sellel teemal. Aga Tormis lõi pretsedendi. Alates kantaadist “Kalevipoeg” (partituur, 1961, Moskva), naiskooritsüklist “Sügismaastikud” (1968, Leningrad) on heliloojal õnnestunud kõik oma väljaspool Eestit ilmunud vokaalteosed lasta trükkida originaalteksti ja selle tõlkega; kahetsusväärseks erandiks “Looduspildid”, mis anti välja 1979. aastal Leningradis rahvusvahelise noodimessi tõttu hirmsa kiirustamisega (sellest kõneleb ka kehv kaanekujundus).

    *



Veljo Tormis maakodus oma töötoa aknal.
TÕNU TORMISE foto

    1974. aastal anti Veljo Tormisele NSVL riiklik preemia. Väärib tähelepanu, et preemia laureaadiks sai helilooja a cappella kooriteoste eest — vististi ainulaadne juhtum NLi riiklike preemiatega esile tõstetud muusikateoste hulgas tol ajal.
    Premeeritud teosed — “Raua needmine” segakoorile, “Maarjamaa ballaad” meeskoorile ja “Lenini sõnad” ühendkooridele — avaldati ühiste kaante vahel. Noot ilmus kirjastuse “Muzõka” Leningradi osakonna väljaandel 1976. aastal (tiraazh 1340 eksemplari). Kahel esimesel “lool” on sõnad noodis ära toodud vene ja eesti keeles, “Lenini sõnad” on väljaandes ainult eesti keeles: originaalteksti (mis on teose ees eraldi ära toodud) sobitamine muusikasse olnuks teksti puutumatuse tõttu mõeldamatu, helilooja lähtus kirjutamisel ju Lenini tekstide eestikeelsest tõlkest.
    Tormis ütles hiljem: “Kui sa teaksid, kui palju vaeva ma nägin, et “Raua needmine” oleks selles raamatus esimene, mitte viimane lugu.”


    *

    1979. aasta suvel kõlas esmakordselt “Ingerin illat” (“Ingerimaa õhtud”), “Unustatud rahvaste” suurtsükli neljas osa (esimene avalik ettekanne 28. juulil Tihemetsas).
    1984. aasta augustis oli kirjastuse “Muzõka” Leningradi osakonnas “Ingerimaa õhtute” noodimaterjal trükiks valmis. Toimetus oli teose kaanekujunduseks valinud sobimatu pildi. Autor püüdis seda selgitada. Siis küsis helilooja nõudlikkusest ilmselt tüdinud toimetaja Tormiselt: “Kus see teie Ingerimaa asub?” — “Siin”, vastas Tormis, näidates näpuga põrandasse.
    1980. aastal sai Tormis “Ingerimaa õhtute” eest Eesti NSV muusikalise aastapreemia.

    *



Ekspeditsioonil Setumaal aastal 1970.
TÕNU TORMISE foto

    Sirvime käsikirju ja kavalehti.
    “Tasase maa laul” oli alguses mõeldud pilana. Noodis märkus: “Andante. Eneseirooniliselt.” “See lugu lauldi tõsiseks,” ütleb autor (esiettekanne — edaspidi Ee — 14. XI 1964). 1964. aastal palus Olev Oja teha RAMi noortekoorile spirituaalide seadeid. Sai aga — “Meestelaulud” (Ee 9. V 1965). RAMi staazhikad lauljad olid esiotsa nördinud: RAM laulgu selliseid tekste?! Veel ei aimanud mehed, et Ernesaksa lauasahtlis ootasid noort dirigenti Kuno Arengut “Hamleti laulud” (Ee 21. IV 1966), et tulekul ei ole mitte enam koorilaulud, vaid teosed “Maarjamaa ballaadist” (Ee 14. XI 1969) “Kalevala seitsmeteistkümnenda runoni” (Ee 24. V 1985), et koorikäsitluses üldse on tulemas sümfoniseeritud arenduse leheküljed. ”“Vadja pulmalaule” ei võtnud keegi laulda, Ants Sööt tegi ära.” (“Ee 12. II 1972). “Kuusalu mardilaulude” ja “Põlva kadrilaulude” algsetest pealkirjadest kaovad kohanimed. “Kiigelaulude” käsikirja tagumisel leheküljel on “Jaanilaulude” tsükli viimase osa imeline akord.
    ““Jaanilaulude” kavatsusest rääkisin Olli Kõiva ja Ingrid Rüütliga — olime parajasti Keeni kandis ekspeditsioonil. Kui “Liigolaulu” ette laulsin, tuli neilt ettepanek asendada refräänsõna “liigo” sõnaga “jaani”. Kõiva soovitas võtta sisse “Tulesõnad”.” Suurtsükkel “Eesti kalendrilaulud” sai valmis 1967. aastal (Ee 6. IV 1968).
    ““Lauljas” olid Ernesaksa laulude tsitaadid algselt vihjelisemad, nii et Ernesaks ei tundnud neid ära, siis tegin otsesemaks.” (Ee 16. XI 1974).
    “Kaks eesti runolaulu kahele naishäälele ja klaverile”. Tekst noodi esimesel leheküljel: “ENSV Kultuuriministeerium. Omandatud 16. V 1975. Omandatud ainult I”. Selle all on märkus: “Muusika autori soovil tühistatud. 27. 05. 75.” Tsükli teine laul “Haned kadunud” kestis ligi 40 minutit, nii pikka lugu ei omandatud! Nüüdseks on see kahel CD-l: “Litany Of Thunder” (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 1999) ja “Tähemõrsja” (Tartu Ülikooli Naiskoor, 2000).
    “Vepsa rajad” (Ee 2. XI 1983) esimene pealkiri oli “Vepsa viisid”.
    Ballett-kantaadi “Eesti ballaadid” partituuri käsikirjast võib lugeda: “Alustatud Staraja Russas novembris 1979, lõpetatud 24. aprillil 1980 Kullamäel.” Esietendus toimus 27. VII 1980 teatris “Estonia”.
    “”Eesti ballaade” kirjutasin järjest: hommikul komponeerisin, pärast lõunat kirjutasin komponeeritust partituuri, pärast õhtusööki — klaviiri.” Ka kooripartiid kirjutasin iga osa valmimise järel kohe välja.”
    See pidi olema kibe töö. Partituuri käsikirjas on 692 lehekülge. Tundub kummaline, et “Eesti ballaadid” ei leidnud hindamist ühegi muusikaalase preemiaga. Suure pingutusega suudeti teos 1989. aastal siiski plaadistada.
    “Eesti rahvalaulu väärtus on just regilaulu struktuur, mida teistel ei ole,” on Tormis korduvalt rõhutanud. Kui palju on teoseid selle tõestuseks!


    *



Tormise autoriõhtu 20. märtsil 1987 Kirjanike Majas.
Vasakult: Tõnu Kaljuste, Merle Karusoo, Veljo Tormis, Katrin Saukas.
JAAN KLÕŠEIKO foto

    ENSV Min. Nõukogu juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee.

24. veebr. 1984

    1981. lõpul oli Riikliku Filharmoonia kammerkooril ette valmistatud programm, milles olid V. Tormise laulud poeet H. Runneli sõnadele. Nimetatud laulud olid programmist välja arvatud [?????????] nende madala kunstilise taseme tõttu, mõnede laulude sõnad aga olid natsionalistliku ja antisovetliku sisuga. Need laulud — tekst ja noodid — olid saadetud Soome, sealt Rootsi.
    1982. aastal kirjutas Tormis muusika teosele “Mõtisklusi Leninist” [tegelikult: “Mõtisklusi Leniniga”]. Selles teoses olid sõnad võetud Lenini teostest, kuid tükkidena [?? ???????], mis meeldis ainult Tormisele, aga üldiselt tuli tekst antisovetliku sisuga, mistõttu keelati selle teose esitamine publiku ees.
    Tõend
    Arvestades, et V. Tormis koos naisega tahab sõita Soome oma tuttavate juurde ja et ta veel senini ei suuda konkreetselt määratleda oma maailmavaadet, loen otstarbekaks ära keelata ta sõit koos naisega Soome. (allkiri)

    Nõus. (allkirjad)

    *

    1984. aasta kesksuvel tähistasid soomlased oma esimese laulupeo sajandat aastapäeva. Pidustustel kõlas ka mitu Tormise teost erinevate soome kooride esituses, lisaks Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Tormise-kavaga. Ja Jyväskylä laulupeol laulis ligi kümme tuhat suud Tõnu Kaljuste käe all “Laulusilda”. Autor oli kohal. Oli kaasas ka septembris Kaljuste kammerkoori kontserdireisil Saksa Liitvabariiki, kus koori kavas olid Tormise teosed.
    Ju sai selleks ajaks helilooja maailmavaade konkreetse määratluse…
    Muide, “Mõtisklusi Leniniga” käsikirja viimasel leheküljel on Tormise väljakirjutused Lenini teostest, st kantaadi tekst. See lehekülg paljundati ja seda levitati EKP töötajate hulgas. Kuigi Lenini teksti tsiteerimise täpsuse kohta polnud alust heliloojale etteheiteid teha, keelati isegi Tormise kõnealuse teose tutvustamine Heliloojate Liidus.
    “Mõtisklusi Leniniga” esiettekanne toimus Tallinnas Kirjanike Maja saalis 20. märtsil 1987 Veljo Tormise autoriõhtul “Alguses oli sõna”. 26. märtsil anti heliloojale NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi ukaasiga NSVL rahvakunstniku aunimetus “suurte teenete eest nõukogude muusika arendamisel”.
    Sama 1987. aasta juulis laulis Táboris Europa Cantat Tormise “Raua needmist” Tõnu Kaljuste juhatusel.

    *

    29. novembril 1999 toimus Viini kontserdimajas Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert, mille piletid olevat olnud juba kümme päeva varem välja müüdud ja mis läinud tormilise menuga (“Sirp” 3. XII 1999).
    See oli Veljo Tormise autorikontsert, kuhu autor unustati kutsuda.

    *

    “Ajaloolised faktid on peaasjalikult psühholoogilised faktid. Järelikult, nende eelsündmused peituvad harilikult teistes psühholoogilistes faktides. Kodusus toob peaaegu paratamatult kaasa ükskõiksuse.” See Marc Blochi tähelepanek on neetult õige, eks ole?