NALJAKAS INIMENE MAARIKA VAARIK EHK
    Panso ja rähnipoja ohtlike suhete hind varjudemaa kurvas kohvikus

    GERDA KORDEMETS

    Oma kolmkümmend aastat tagasi, kui Panso ja Lepa Anna veel Kassarimaa suvesid ilmestasid, lippas sealsamas ringi ka üks tüdruk Maarika. Tavaline tüdruk, kellele Saatus, see kolmeteistkümnes vader, oli kinkinud toreda iseloomu, hea huumorisoone, kordumatu isikupära, veetluse ja sarmi. Ning erilise annina ka näitlejatalendi.
    Saatus oli plaaninud, et sellest tüdrukust saab näitlejanna. Võib-olla just selle märgiks juhatas ta tüdruku sealsamas Kassarimaal kokku ka suure teatrimehe Voldemar Pansoga. Kohtumine kõmisevahäälse Pansoga, kes oli sagedane külaline Maarika Kassari-vanaema juures, kasvatas temasse alateadliku respekti tüdrukute traditsioonilise näitlejaks saamise unistuse ees.
    "Ma ei ütleks, et ma oleksin tahtnud näitlejaks saada," mäletab Maarika, "aga mu elus on paratamatus mänginud väga suurt rolli." Keskkooli lõpu tegelik unistus, keemiku elukutse, pidi pärast 1969. aastal läbi tehtud silmaoperatsiooni unistuseks jäämagi. "Võib-olla on isegi hea, et nii läks," arutleb Maarika Vaarik täna. Tol ajal teadis ta kindlalt, et lavakunstikateeder on koht, kuhu ta kunagi ei lähe. Ei läinudki. Aga saatus viis oma plaani siiski ellu.
    Seesama Panso on öelnud kuulsad sõnad millestki, mis rähnipoja puu otsa viib. Maarika Vaarik ongi üks neist, kelle elus rähnipoja-kihk on määravaks saanud. Ka üks teine eesti teatri suurmees, Aarne Üksküla, on öelnud, et kes teatrisse peab sattuma, see satub niikuinii. Säravaid näiteid on tänases teatripildis mitu: Hannes Kaljujärv, Erik Ruus, Liina Olmaru...
    Maarika Vaariku tee teatrisse käis läbi Viljandi Kultuurikooli, "Vanalinnastuudio" õppestuudio ja Pedagoogilise Instituudi kultuurharidusteaduskonna.



C. Hampton, "Ohtlikud suhted", Rakvere Teater.
Lavastaja Peeter Raudsepp. Vikont de Valmont — Erik Ruus, Markiis de Merteuil — Marika Vaarik.
PRIIT GREPI foto

    Hirmu põhivormid
    Ühel hetkel oli Maarika Vaarik eesti teatripildis lihtsalt olemas ja siis oli teda juba võimatu mitte märgata. Teatriuksest sisse oli ta astunud küll märkamatult, aplombita, ent oli kohe algusest peale kuidagi omamoodi. Tugeva struktuuriga nii väliselt kui ka sisemiselt, vaimukas, julge... Tavatu ja ainulaadne. Pigem karakternäitleja, igal juhul mitte selline, kes alustab Juliaga ning kõnnib teel pensionipõlveni läbi klassikakaunitaride rea. Peaaegu võinuks Maarika Vaariku puhul esitada Urmas Kibuspuu nimega seoses kuulsaks saanud küsimuse: aga mida ta mängima hakkab? Kas jätkub niisuguseid karakterrolle? Koomiline ampluaa kleepus Maarika Vaariku külge iseenesestmõistetavalt ning otsekohe hakati kõnelema ka tema "erilisest koomilisest sarmist". Esialgu tunduski Maarika Vaariku tee kulgevat estraadi ja lasteteatri turvalises, kuid keskmistele võimetele vastavas süvendis.
    Täisõide puhkes Vaariku talent näitlejanna jaoks suhteliselt hilja, umbes kolmekümneselt. Laiemalt teadvustus ta kohalejõudmine alles mõni aasta tagasi Rakvere Teatri lavastustes ning telerollides — lavastuses "Armatsioonid" (1996, Naine kohvikus, rezh A. Puustusmaa ja K. Lepik) ja filmis "Linnapea" (1997, Victoria Roib, stsen E. Õunapuu, T. Hussar, rezh T. Hussar).
    Kahes viimases kehastas Maarika jäme-tragikoomika piiril balansseerides "elu heidikuid" — joodiknaisi. Tegi seda seesuguse peene närvi, täiusliku ümberkehastumise ja sisemise jõuga, et talletas need kaks naist näinute mällu vist igaveseks. Ta oskas kahes teineteisele küllalt sarnases naises väikeste liigutavate detailide abil esile tuua nii sügavaid kihistusi, et pani vaataja ühe silmaga südamest naerma, teisega aga nutma ja kaasa tundma. Vaataja nägi küll vaid paari jäädvustatud episoodi nende kahe naise keerulisest elusaatusest, kuid mõlemal oli olemas elulugu ja minevik. Ning ka aimatav tulevik.
    "Armatsioonide" Naine kohvikus on episood, kus väline vorm — maani täis sopajoodikust naine — on küllaltki problemaatiline. Ühel pool on habras piir, millest üle libastud labasusse. Hoomamatu piir varitseb aga teiselgi pool: seesugune Naine kohvikus võib kergesti jääda lihtsalt "tapeediks". Maarika Vaarik on mänginud välisest pakendist olulisemaks sisimad asjad: ka niisugusel naisel on unistused, tedagi painab spliin ja varitseb depressioon. Tal on mured ja rõõmuhetked, lootused ja luhtumised. Seda kõike umbes viie minuti ning viie lausega. Nagu edaspidi selgub, ilmnebki Maarika Vaariku talendi üks eredamaid poolusi just mängus inimliku olemise teise poole, vasturaskuse või rolli "teise plaaniga".
    Prügikastikoll Victoria Roib maarjamaises Martin Edeni loos "Linnapea" on teatud mõttes saatuse poolt märgitu: temast saab mõrva tunnistaja. Siitpeale muutub Victoria Roib Maarika Vaariku kehastuses silmapilk huvitavaks. See, et tegelaskuju naljakas välja näeb ja esmapilgul mõistvalt muigama paneb, on taas ainult kaanepildi küsimus. Hirmust ja põnevusest tõllarattaiks paisunud silmad, närvlik võbelus kõnes ja olekus (erutusest või pohmellist või mõlemast), valvsad kõrvalpilgud ja ülitundlikkus reaktsioonides — nii jõuab vaatajani Victoria Roibi siseheitlus kolme tugeva mõjutaja, kodanikutunde, oma linnapeale poolehoiu ja truuduse avaldamise ning üle kõige lehvitava suure põnevuse vahel. Arvo Kukumägi suurepärane Martin Berg ja Vaariku Victoria Roib kohtuvad filmi jooksul vaid üks kord, sedagi põgusalt, ent nende kahe tippmängust sünnib kogu filmi kandev võrratu duett.
    Umbes samasse aega jääb Ketty Harrisoni roll Rakvere Teatri menukomöödias "Minu naine on valetaja" (lav Erik Ruus). Osa, mis tõi Maarika Vaarikule Rakvere Teatri rändava kolleegipreemia — kõrvarõngad.
    Ketty on hoopis teistsugune naisetüüp, heaolust hellitatud ja egoismist natuke pime. "Minu naine on valetaja" on suhteliselt triviaalne situatsioonikoomikal põhinev naerutamistükk umbes kahekümnendatest aastatest, mille ainus sügavam kihistus ilmneb esimest tuult tiibadesse saava feminismilaine kergitatud küsimuses naise vabadusest mitte lapsi sünnitada. Maarika Vaarik oskas ka suhteliselt ilmetu Kettykese ellu äratada. Teda oli veenvaks mängida küllap raskemgi kui Victoria Roibi, kelle prototüüpe kõnnib tänases elus küllaga ringi.
    Veel 9. mail 1997 märgib "Virumaa Teataja" kolmandat hooaega Rakvere Teatris töötava Maarika Vaariku kohta täiesti põhjendatult: "Üks silmapaistvamaid rolle Rakveres oli tema Ketty Harrison lavastuses "Minu naine on valetaja"."
    Neid, kes Vaariku tegemisi sel ajal juba millegi tähtsa eelaimuses teravamalt jälgisid, hakkas pärast kolme nii silmapaistvat koomilist osatäitmist saatma isegi teatud pelg. Kas ei lähe äkki nõnda, et lavastajad võtavad Vaariku avatud koomikutalenti kui hõlpsat saaki ning hakkavadki seda ekspluateerima? Kas on sündimas ampluaanäitleja, kelle saatuseks saavadki (tragi)koomilised mutid ja tädid ja daamid? Kolmanda argumendina seesugusteks kahtlusteks istub meis kivinenud eelarvamusena sügavalt sees: Maarika Vaarikul ei ole traditsioonilist teatripassi — Lavakunstikooli koolitust.
    Nende kolme koomilise rolli pinnalt joonistus välja Vaariku täiesti ainulaadne talent, mille põhja näivad moodustavat ülitundlik närv ja terav huumoritaju, keskpaiga — oskus näha tõsist seal, kus paistab olevat ainult naljakas, ja vastupidi. Ning mille tipus troonib suur orgaanika, uskumatu võime teha kõike, mida ta teeb, absoluutselt usutavalt.
    Rähnipoeg osutus sitkeks ja elujõuliseks. Ja öeldagu mida tahes auhindade mõttekusest või mõttetusest, tegelikult tähendab tänavune aasta naisnäitleja tiitel Maarika Vaarikule ka meistridiplomi ulatamist.



"Ohtlikud suhted". Markiis de Merteuil — Marika Vaarik.
PRIIT GREPI foto

    Ja siis tuli lavastaja
    Maarika Vaarik ise on öelnud, et "nutu ja naeru piiril kõndimine on tõesti midagi, millest paremat ei oska tahta". See võime on jäänud tema pärisosaks ja vääramatuks trumbiks. Mida need sõnad tegelikult tähendavad, kui avar mängumaa avaneb seesuguse kunsti tõelisele valdajale, on näidanud paar viimast aastat Maarika Vaariku näitlejateel.
    Rolle, mis on teinud Maarika Vaarikust selle, kes ta on praegu — aasta parima naisnäitleja —, on tegelikult ainult neli. Esther Milleri "Hinnas", markiis de Merteuil Hamptoni "Ohtlikes suhetes" (lav Peeter Raudsepp), miss Amelia Evans Albee "Kurva kohviku ballaadis" (lav Katri Kaasik-Aaslav) ning viimasena tänavu märtsis lavale jõudnud Joy Davidman Harrisoni näidendis "Varjudemaa" (lav Peeter Raudsepp).
    Maarika Vaariku näitlejatee on olnud taas üks tõestus sellest, et õiged lood, asjad, inimesed lihtsalt peavad sattuma su teele. Ja kui peavad, siis satuvad ka. See on teatud mõttes ime ja teatud mõttes seaduspära. Kui oled imeks valmis, siis ime sünnibki. "Ainult üht võib öelda — ime toob endaga alati kaasa elu," ütles oma viimase lavastuse "Varjudemaa" kontekstis Maarika teatriteel oluline lavastaja Peeter Raudsepp.
    Maarika teele sattus Rakvere Teater, kuhu sattus lavastajaks Peeter Raudsepp. Pole vaja olla oraakel, et mõista, kui ühel lainepikkusel "hingavad" lavastaja Raudsepp ja näitleja Vaarik. Lisaksin siia veel kolmandagi — Erik Ruusi Vaariku partnerina. Selle kolmiku ühised tegemised on andnud häid tulemusi juba kolmes töös: "Hinnas", "Ohtlikes suhetes" ja "Varjudemaas".



C. McCullers, "Kurva kohviku ballaad", Rakvere Teater.
Lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. Miss Amelia Evans — Marika Vaarik, Nõbu Lymon — Toomas Suuman.
PRIIT GREPI foto

    Hind
    Esther Milleri näidendis "Hind", Maarika Vaariku esimene üldist tunnustust pälvinud draamaroll, üllatas küllap paljusid. Ja mitte ainult näitlejanna astumisega koomilisest zhanrist psühholoogilise draama meistriklassi. Senine lahtine koomika ja vaimukas orgaanika olid teinud ruumi hoopis vaoshoitumale mängulaadile. Esther oli mängitud õige nappide vahenditega, sissepoole pööratult, tagaplaanile projitseeritult.
    Ennekõike oli "Hind" ju üks näitleja Erik Ruusi suurhetki. Ka lugu ise on kahe venna lugu, milles Esther, keskpärase vananeva politseiniku väga tavaline abikaasa, on dramaturgia reeglite kohaselt pigem kõrvaltegelane. Maarika Vaarik mängiski Victori foonil, läbi naise kuju avanes mehe kiivalt peidus hoitud siseilm, tema õrnused ja nõrkused. Ka Esther varjab oma tundeid, ent üksikud reetlikud pilgud andsid siiski aimu lihtsa suure inimliku armastuse kõikevõitvast jõust ning maksvusele pääses üks kaunimaid asju elus üldse — igapäevane kangelaslikkus. Tingimusteta armastus, andestus, mõistmine, kõik see, mis on kahe inimese vahelistes suhetes hindamatut, ent mida me igapäevaelus sageli ei märka. Siingi lummas vaatajaid Maarika Vaariku võrratu huumorisoon, ent juba hoopis lihvitumalt kui seni. Vaariku—Ruusi dueti täpsemail hetkil helises sõnades aus ja tõsine õrnus, naerukatkeist paistsid pisarad ning pisaraist murdis läbi muie.
    Maarika on öelnud, et avaneb hilja, vormistab rolli alles päris prooviperioodi lõpul. Talle on oluline pikk analüüsiprotsess ja kõik see hea rikastav ballast, mille lavastaja suudab näidendi kontekstile lisaks tuua. Just sellises töömeetodis tundub olevat Peeter Raudsepa ja Maarika Vaariku ühiste õnnestumiste võti. Nad uurivad rolli ning selle ümbrust seni kaua, kui tegelane saab endale esialgu vaimse elu. "Avanen päris lõpupoole ja alles siis hakkan kokku panema seda kõike, mis mulle sisse on kogunenud," ütleb Maarika Vaarik. Seejärel laseb ta lavastaja paela otsast lahti ning proovib seista oma jalgel, luua tegelasele füüsilise vormi. Tegelikult varjub just siin sõna "kehastamine" täpne tähendus.



"Kurva kohviku ballaad". Stseen lavastusest.
PRIIT GREPI foto

    Ohtlikud suhted
    "Ohtlike suhete" markiis de Merteuil on eelnevatega võrreldes taas hoopis teisest puust daam. Kõva väärispuit, mis ei allu naljalt kujuri peitlile kui allubki, omandab lõpuks ikka kavatsetust hoopis teistsuguse ilme. Markiis de Merteuil on suursugune intrigaan, kes juhib alati mängu ning väljub ka kaotusest efektse reveransiga.
    Maarika Vaariku markiis oli kiivalt kasvatuse, maailmavaate ning vajaliku mulje korsetti pigistatud. Rääkis poolhäälsel salasahinal, tippis pisikeste jalakeste kergeil sammeil ning tõmbas peente kätega kõiki paelu, nööre ja köisi, mille teine ots oli kinnitatud vikont de Valmonti (Erik Ruus) või kellegi teise marionettjäsemete külge. Vähimagi pingutuseta pani Vaarik uskuma, et de Merteuil võiks vajadusel pöörata ka maakera. Suurepärase ümberkehastumise tipuks oli muutunud ka muidu kahe tugeva jalaga maad toetava Vaariku väline olek — rokokoolikult puudriseks ja purunemisohtlikuks. Parimail etendusil oli see poolpilkude ja hingetõmmeteni täpne osatäitmine.
    Tagantjärele hinnates pole "Ohtlikud suhted" lavastusena ehk sama kõrge tipp kui "Hind", ent vaieldamatult avas duett Vaarik—Ruus oma erutavast kooskõlast veel ühe üllatava tahu. Ning loomulikult pakkus lavastus just Maarika Vaariku arengus veel ühe uue võimaluse — ületada elegantse kaarega ja krinoliini sahinal järjekordne kõrge latt.



W. Nicholson, "Varjudemaa", Rakvere Teater.
Lavastaja Peeter Raudsepp. Joy Davidman — Marika Vaarik.
PRIIT GREPI foto

    Kurva kohviku ballaad
    "Ohtlike suhete" intriigide võrgust lennutaski saatus Maarika Vaariku teise äärmusse — "Kurba kohvikusse".
    Miss Amelia Evans on krinoliinist sama kaugel kui Maa Kuust. Kui markiis de Merteuil oli väliselt habras, õhuline ning peen, seestpidi aga vintske nagu terastross, siis miss Ameliaga on otse vastupidi. Väliselt mehine naisterahvas, seest aga seda hapramast kristallist. "Põlemisohtlikust ainest vormitud kohvikuperenaine," kirjutas Sven Karja tabavalt.
    Tegelikult tugineb miss Amelia võlu ikka samale maarikavaarikulikule ainesele, mille moodustavad vastandite võitlus ja kooskõla, heitlus ja leppimine. Vastuoluline olemine ja vastu olemine. Naer ja pisarad. Jõud ja nõrkus. Inetus ja ilu.
    Selles lavastuses pole Vaariku ümber harjunud kooslust — lavastaja on Katri Kaasik-Aaslav, peamisteks partneriteks Ruusi asemel Toomas Suuman ja Eduard Salmistu. Suumaniga sünnib eriti vaimustav koosmäng, lisaks seisab Vaarik miss Amelia kombel kõvasti kolme jalaga maas kinni ning hoiab kogu lavastust kui märjukesetünni oma vägevatel õlgadel.
    "Kurva kohviku" foonil tulevad selgemini esile veel mõned Maarika Vaarikule iseloomulikud jooned. Suured, ausad, väga täpsed silmad. Oskus pidada pausi. Vaadata nii, et teda vaadatakse. Kulutada end jäägitult.
    Lavastuse parimad hetked sünnivad siis, kui miss Amelia sisemisest kummastavast õnnetundest pealepressivat naeratust vägisi tagasi hoides trepil seisab, et janustele jooki valada... ning viivitab veel. Või kui ta mõõtmatult õrnal pilgul seirab vaest ebardit Lioneli (Toomas Suuman) ja lihtsalt vaikib. Imeline naine, kellesse klammerduvad kõik ja kellel pole kellelegi toetuda. Kes — taas kord — särab seestpoolt.
    Miss Amelia puhul tuleb kõnelda Maarika Vaariku erilisest ilust. Seda ilu ei saa õieti kirjeldada selleks tarbeks kehtestatud sõnavara piires. Võib ju öelda, et miski "valgustab teda seestpoolt" ja et ta "mängib enda ilusaks". Aga see on siiski ainult osa tõest ning jätab mulje, nagu tema ilu muidu ei paistakski. Paistab ikka. Konks on selles, et Maarika Vaariku ilu on võimalusterohke ja valikuvabadust pakkuv. Seda annab vormida ja seada ja kohandada. Vastavalt zhanrile. Vastavalt näidendile. Vastavalt tegelaskujule. Vastavalt tujule.

    Varjudemaa
    "Varjudemaas" näeme Vaarikut taas võrratus partnerluses Erik Ruusiga ning taas Peeter Raudsepa lavastuses, millel on sugulust nii mõõtkavas, tegelaste tegumoes kui ka rollilahendustes enim "Hinnaga". Teemade ring aga veelgi tõsisem ja sügavam. Küpsete, võiks isegi öelda elu pärastlõunat veetvate inimeste armastus. Surmahaigus. Võitlus siinpoolse elu kestmise eest ja vastutustunne elu ees. Saatusega leppimine. Usk taaskohtumisele kusagil mujal. Religioosse mõtteviisi eetiline ilu. Lootus. Lohutus.
    See on Maarika Vaarikul vist esimene töö, mis vaatajaid jalust ei raba. Tema Joy Gresham on juba küpse näitleja hea kindlustunde vili. Vaikne, orgaaniline ja tasakaalukas osatäitmine. Harrison on kirjutanud — küllap prototüübile tuginedes — Joy targaks ja vaimukaks, julgeks ning säravaks naiseks. Maarika Vaarik saab siin taas kasutada kogu oma nutu-naerumängu imeliselt võimalusterohket skaalat, kuid teeb seda vägagi kitsilt, jao pärast. Ja see ongi hea, see ongi küpsemise märk.
    Joy ja Lewise (Ruus) dialoogid on näidendi parim osa. Säravad ning vaimukad, teravad ja iroonilised. Sealsamas hellad ja imelised. Kahe näitleja vastastikune tunnetus on hetkiti täiusele üsna lähedal: valud ja naerud heiastuvad teineteiselt, suhted on täpsed ning sidemed tugevad. Julgen arvata, et Maarika Vaarik ja Erik Ruus on hetkel üks eesti teatri huvitavamaid ja võimalusterohkemaid paare. Sellele vaatamata — või just selle tõttu — loodaks Vaarikule (ja ka Ruusile) lähiaastatel ka teisi, üllatavaid partnereid ja lavastajaid.
    "See elu, mis tundub meile tõeline, ei ole muud, kui varjudemaa, tõeline elu pole veel alanudki," ütleb peategelane Clive Staples Lewis näidendis "Varjudemaa". Tema mõtles neid sõnu igavikulises tähenduses, ent selle loo kontekstis julgen võtta endale vabaduse korrata neid Maarika Vaariku kohta. Neli rolli, millel täna peatusin, on usutavasti vaid ilus varjudemaa mäng — eelootus kõigele sellele, mis veel ees ja mängimata.