ÜHEPÄEVALIBLIKA LEND ÜLE VALGETE LAIKUDE

    SVEN KARJA

    TMK tänavuses esimeses numbris küsib Andrus Vaarik kujuteldava intervjueerijana kriitikutelt: kas olete ikka rahul olukorraga, kus päevalehed suruvad peale kiirtempo ja esietenduse põhjal arvustamise? Tema kolleeg Tõnu Oja on ühes varasemas numbris praegust kritikaanide tegevust võrrelnud kiirreageerimisrühma omaga — kõik skribendid nagu vile peale pühapäevasele esietendusele kohale, esmaspäevaks muljendid kirja, ja siis olgu selle tükiga igaveseks rahu maa peal.
    Kulla Andrus, kulla Tõnu! Usutavasti mõistate intelligentsete näitlejatena isegi, et kirjeldatud skeemile allujad on rahulolust kaugel. See on suures osas pealesurutud käitumine. Seega on ka sellest vallast küsimused kiirreageerijatele peale surutud, s.o eeldatavat valmisvastust sisaldavad. Ei, tõesti, võtke mind uskuda, igaüks meist viiks oma kirjatüki ära alles pärast kümnendat mängukorda ja viie vaatamiskorra võrdlemist. Õnnetuseks on meil ikka veel ainult üks TMK ning päevalehti kannustavad majandushoovad järjest enam analüüside asemel aina uudiseid tootma, teatrisse, muusikasse ja kinosse puutuvaid veel eriti lühikesi ja löövaid. Vaadatagu vaid, millise täitmatu tootemloomana kosub ka kultuurikülgedel reklaam!
    Aga uurigem ka teist, medali heledamat pool. Kas ei olnud veel natuke rohkem kui kümme aastat tagasi hommikune arvustus eilse teatriõhtu kohta iga teatraali täitumatuna näiv unistus? Teiseks, rangelt loetud ridade arv peaks treenima kriitikute eneseväljenduse ökonoomsust, sõnumi kontsentreeritust, dikteerima nõudmist olla arusaadav, motiveeritud, ergas, piltlik. Ega enam naljalt leiagi päevalehest kirjatükki, mis tavakodaniku nõutult kukalt kratsima paneks: mis ta nüüd sellega ütelda tahab? On see "jah" või "ei"? Peaksin ma oma reede õhtu teatri alla magama panema või ei soovitata mulle seda mitte?
    Muidugi ripub kriitiku pea kohal järjest enam oht muutuda pelgalt refereerivaks-kirjeldavaks-kommenteerivaks-soovitavaks-hoiatavaks ühepäevaliblikaks. Vahest tuleb siis sinisilmselt loota, et kriitikkonna reitingu jätkuv langus teatraalide hulgas on natukenegi pöördvõrdelistes suhetes tema usaldusväärsuse tõusuga laiema teatritarbijaskonna hulgas. Ehk oskab "keskmine" vaataja tänulik olla sellegi eest, et ei pea enam end läbi närima nahksest terminoloogiast ega "ülemõtleva" ja võimatu sõnaseadmisoskusega noorkriitiku lohelausestusest. Meenutaksin veel kord arglikult, et just säärane arvustusetüüp (lühike, operatiivne, hoogne, kirjeldav, kergestiloetav) oli näiteks Soomes valdav juba siis, kui meil mitte ükski asi polnud nii nagu Soomes. Mis aga kõik kokku ei pea mõistagi tähendama, nagu ei vajakski me nüüdsest analüüse ja teoreetilisele mõistepõhjale tuginevaid käsitlusi. Vajame ikka. Aga ega vist üle-külje pealkirjadega päevaleht olegi nende õigeim paik.
    Kui nüüd oma kaitsekõnet ka ründavamate toonidega vürtsitada, siis eks ole ju leheneegritest kriitikute nn öötöö jõudsalt ka teatrite dikteeritud. On ju mõeldamatu üht kirjatükki kordusvaatamise huvides hauduma jätta, kui nii mõnigi teatritükk kümnenda mängukorrani ei jõuagi. Eks näita kõige lihtsamgi arvestus, et meie praegune uuslavastuste rotatsioon (uus esietendus iga 4—5 päeva järel) tingib paratamatult selle, et päris suur osa teatrite toodangust kolib dekoratsioonilattu ilma ühegi jäädvustuseta.
    Kui pisut uurida, mislaadi kaup vaatlejate sõrmede vahelt esimeses järjekorras maha pudeneb, siis torkab selgesti silma, et Linnateater ja Draama, aga ka "Vanalinnastuudio", Von Krahl ja "Theatrum" ei pruugi boikotti karta. Keegi sinna ikka põikab ja midagi ikka ilmub. Ka "Vanemuises" pole vist ühtki lavastust päriselt maha vaikitud. Väikelinnateatrite omi aga küll. Mis muidugi ei kõla poliitiliselt korrektselt. Aga kuulen juba kolleegide poolel vastuväiteid: nimeta meile see suursündmus Pärnu, Viljandi või Rakvere teatris, mille kriitika oleks totaalselt maha maganud. Kummaline, jah, et niipea kui "Endlas" nägi ilmavalgust näiteks "Küüni täitmine" debütant Tõnu Lensmendi lavastuses või "Vanemuises" Mati Undi "Laulatus", on iga enesest lugupidav kriitik Pärnu- või Tartu-sõidu ette võtnud.
    Mündil teist külge keerates ilmneb veel üks asjaolu — väikelinnateatrite isolatsioon võib teatud tingimustel pöörduda hoopis eelisseisundiks. Oma linna rõõmuks, Tallinna-külastustest eemal, võib mitmeid hooaegu peita repertuaaris häbiplekki, mida pealinna püünel armutult roosataks.
    Ent paljukest siis mahub ühe teatri kehandisse ainult suursündmusi ja häbiplekke? Tuleb nentida, et kõige suurem oht kriitiku "pealelugemiseta" minevikupimedusse vajuda on väikelinnateatri keskmisel lavastusel. Olgugi et inimesed seda vaatavad, ja teatri visiitkaardina — ringsõitudel üle Eesti — võib ta vastu pidada aastaid. Selliseid lavastusi on eesti teatrite repertuaaris juba päris suur hulk. Sestap teengi katse kolm "mahavaikitud" lavastust kirjasõnas kõneks võtta. Kõne alla tulevad Mario Fratti thriller "Ohver" Pärnu "Endlas", David Williamsoni "Sõbrad ja raha" Viljandi "Ugalas" ning Akos Kertészi "Lesed" Rakvere Teatris. Ühtki neist ei ole üleriigilised lehed kõneväärseks pidanud (ette vabandused, kui mõni kirjatükk neist kahe silma vahele on jäänud; vähesed vastukajad on piirdunud kohalike lehtedega).



Kertesz, "Lesed", Rakvere Teater.
Lavastaja Eili Neuhaus. Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Marika Vaarik, Terje Pennie.
PRIIT GREPI foto

    Pole just lihtne seletada, mis igaühel neist lavastustest uudiskünnise ületamiseks puudu jäi. "Ohvris" teeb üle hulga aja suurema rolli pealinna näitlejatar Carmen Mikiver, ka "Leskedes" osalevad vabakutselised Tallinna näitlejannad Ines Aru ja Terje Pennie. Miks küll ükski ajaleht ei üritanud nelikintervjuud "Leskede" naiskvartetiga, kes erinevatel aegadel Rakvere Teatri truppi kuulunud? Rääkimata asjaolust, et "Leskedel" on olnud au esindada eesti teatrit Ameerikas ja Kanadas. "Sõpradel ja rahal" oli aga välja käia hoopis eriline rosin — esimest korda astub eesti teatris üles Austraalia lavastaja, pealegi veel eesti soost! Küllap tuleb siis uskuda, et need "rosinad" korjab seda tänulikumalt üles publik oma linnas ja mujalgi ("Ohver" ja "Lesed" kuuluvad väljasõiduetenduste nimestikku).
    Kolm tööd on erinevad ainelt, teostuse laadilt ja tasemelt. Ometi täidavad nad kõik oma teatrite repertuaaris selget funktsiooni: pakkuda intelligentsemat meelelahutust, pisukest närvikõdi ja äratundmisrõõmu kodulinna konservatiivsevõitu vaatajale, kes pole veel teatrit lõplikult teleri vastu vahetanud. Näitetrupi osaks jäävad siinkohal karakteriloome võimalused. Ent — ehkki ühelgi puhul ei näe laval lauslamedusi, tuleb möönda, et kunstilises vääringus on tegu siiski "näpuotsalugudega". Teatritegemise äri- ja argipäevaga. Mille eesmärgiks on eeskätt sideme säilitamine kodulinna publikuga.
    Kõige sümpaatsemalt sellest kolmikust mõjus Rakvere Teatri "Lesed" Eili Neuhausi lavastuses — just oma lava ja saali sooja ning usaldusväärse sideme tõttu. Võis tajuda, et täpselt seda, mida pakuti, oligi publik otsima tulnud. Nostalgilist kohtumist oma lemmiknäitlejannadega pisut vanamoodsas naistenäidendis (mida 1980-ndatel mängis suure menuga Draamateater). Ja ehkki kõik armastatud näitlejatarid esinesid suuresti oma väljakujunenud laadis — Ülle Lichtfeldt kõrk-külma, sisemiselt murenenud poolilmadaamina, Marika Vaarik bravuurika leedina, Ines Aru südamliku, laia amplituudiga ja tervet lava täitva teatraalsusega mängitud emandana —, täitis parimatel hetkedel seda õhtut lennukas ansamblimäng. Omaette pärl ansamblis oli üle hulga aja uue rolli teinud Terje Pennie, täiesti erakordse, mitte kellegagi võrreldava lüürilis-koomilise orgaanikaga näitleja.
    "Leskede" suurim norimiskoht on kindlasti seletamatult isetegevuslik lavakujundus. Saatemuusika ei olnud ka nagu päris "see". Ilmselt tulnuks asjale kasuks diskreetsemate pooltoonide otsimine, praegu kiskus lavastus kohati kiledaks "naistesaunaks". Aga veel kord: plusspunktid noorele lavastajannale juba sellise seltskonna komplekteerimise eest. Kolmekümnendal mängukorral oli saal Rakveres peaaegu seinast seinani täis.



D. Williamson, "Sõbrad ja raha", "Ugala".
Lavastaja Aarne Neeme. Stephen — Margus Vaher, Penny — Anne Margiste, Alex — Andres Oks, Vicki — Kristi Teemusk.
ENN LOIDI foto

    "Ugala" sügisestes hooajaplaanides vägagi suurejooneliselt kõlanud (kängurumaa näitejuht lavastab isade maal!) "Sõbrad ja raha" seevastu osutus üheselt roiskunud kraamiks. Ilmselt pole põhjust seada kahtluse alla aukartustäratava loomingulise pagasiga lavastaja Aarne Neeme professionaalseid oskusi (töötanud Austraalia, Singapuri ja Uus-Meremaa truppidega, olnud mitme teatri pealavastaja ja kunstiline juht), sest näitemäng ja lavastuse laad olid ometi teatriga kooskõlastatud ja nähtavasti täitis külalislavastaja lihtsalt teatripoolset tellimust ehk siis — üritas ellu viia nägemust teatriõhtust, mis võiks köita kõige laiemaid publikukihte Viljandi linnas ja maakonnas.
    Nii et pigem iseloomustab laval valitsev armetus ikkagi "Ugala" juhtide anakronistlikkust. Seebiseriaalide esteetikal, mida "Sõbrad ja raha" kultiveerib, pole praeguses teatris enam vastuvõtjat: kui seebikatele pühendunu üldse teatrisse tee leiab, siis arvatavasti ei tule ta sinna otsima "elusat seebikat". Selle publikukihi teatrisse meelitamiseks piisab vaevalt sellest, kui pakkuda talle ühe imitatsiooni (seriaal) veelkordset imitatsiooni, pealegi nii tuhmil ja maavillasel kujul.
    Raske on leida nii sammaldunud lavastusele kohta "Ugala" praegusel (muutuval?) palgel, milles, nagu olen aru saanud, peaksid märksõnadena kehtima kaasaegsus, tehnokraatsus ja innovatiivsus. Luule Komissarov ja Arvi Mägi tulevad lavastusest enam-vähem auga välja. Aga — kui poleks aastaid Viljandis teatris käinud, siis kipuks "Sõprade ja raha" järel küll arvama, et "Ugala" raudvarast on järele jäänud vanaraud.



M. Fratti, "Ohver", "Endla".
Lavastaja Madis Kalmet. Kirk — Andres Karu, Diana — Carmen Mikiver.
ANTS LIIGUSE foto

    "Ohver" Pärnu "Endlas" ja Madis Kalmeti lavastuses oli väliselt igati sile meelevõdistaja ja -lahutaja ning Carmen Mikiver võrgutavalt meela ja misantroopliku vampnaisena hoidis hästi pinget. Ometi tajusin lavalt saali jõudvates helivõngetes ka nõutusepininat: kas on ikka kõige mõistlikum sellist peaaegu anekdootlikku süzheed, veriste nugadega hiilimist ja laipade lohistamist, üksüheselt lavale panna? Kas ei peaks kuuluma sellise tüki mängureeglitesse pisutki irooniat? Ei võta see ju oluliselt maha loo põnevust, kui verd mitte vereks, vaid jõhvikamahlaks uskuda. Eriti kannatas pingutatud tõsiduse ja tarbetu psühholoogitsemise all teise vaatuse pikk kolmikstseen, mil vaatajate tähelepanu rauges sedavõrd, et isegi lõpupuändiks oli seda raske uuesti üles saada. Saalis (16. mängukord!) oli 16 pealtvaatajat.
    Viimaseid lõike üle lugedes avastasin, et olen väikelinnateatrite mahavaikitud lavastused vist liiga karmilt ajalukku põlistanud. Miks küll? Vahest seetõttu, et vist esimest korda viimaste kümnendite teatriloos on sel hooajal peaaegu kõik tähelepanuväärsed lavastused tulnud väljastpoolt Tallinna. Mis tähendab kõrgendatud nõudmisi väikelinnateatrite ülejäänud repertuaarile. Pole ju välistatud, et õige varsti on kogu avalikkuse tähelepanu koondunud mõnele metropolivälisele teatrile?