VASTAB EERO TARASTI

    Eero Aarne Pekka Tarasti on kõrgelt hinnatud soome muusikateadlane ja semiootik, kes loengupidajana mööda maailma reisides äratab alati lisaks teadmistele tähelepanu ka eriliselt sooja ja lahke olekuga. Tarasti esineb, õpetab ja kirjutab väga aktiivselt, ta on polüglott ja hea klaverimängija. Pianist ja muusikateadlane on ka tema abikaasa Eila Marita Elisabet Tarasti.
    Eero Tarasti (s 1948 Helsingis) on õppinud Helsingi ülikoolis (doktorikraadi kaitses aastal 1978), Sibeliuse Akadeemias, samuti Viini, Pariisi ja Rio de Janeiro muusika- ning ülikoolides. Aastani 1984 oli ta Jyväskylä ülikooli professor, sealtpeale professor Helsingi ülikoolis. Tarasti on Soome Semiootika Ühingu ning oma ülikooli muusikaühingu rajaja ning president, Imatra Rahvusvahelise Semiootikainstituudi juht alates selle loomisest 1988. Samuti ulatusliku uurimisprojekti "Musical Signification" juht, Academia Europaea ning veel paljude ühingute ja komiteede liige või president (nii Soomes kui ka mujal maailmas). Soome teadlaste hulgast on teda esile tõstetud mitme preemiaga.
    Eero Tarasti on olnud külalisprofessor Pariisi Sorbonne’i, Tartu ja Minnesota ülikoolis, külalislektor peaaegu kõigis Euroopa riikides, USAs, Mehhikos, Argentinas, Brasiilias, Tšiilis, Peruus, Jaapanis ja Venemaal. Ta on valitud Indiana ülikooli, Eesti Muusikaakadeemia ja Toronto ülikooli audoktoriks. Möödunud aastal anti talle Soome Valge Roosi esimese järgu orden.
    Tarasti korraldusel on toimunud ligikaudu nelikümmend rahvusvahelist sümpoosioni. Ta on toimetanud seitsetteistkümmend erinevates keeltes antoloogiat ning avaldanud umbkaudu 260 artiklit inglise, prantsuse ja saksa keeles, teemadeks semiootika, esteetika, muusikateooria, ajalugu ja analüüs. Enamik tema raamatuid on tõlgitud või tõlkimisel mitmesse keelde: "Myth and Music" (1979), "Heitor Villa-Lobos" (1987), "Romantiikan uni ja hurmio" (1992), "A Theory of Musical Semiotics" (1994), "Professori Amfortasin salaisuus" (1995), "Sémiotique musicale" (1996), "Esimerkkejä" (1996), "Sävelten sankareita" (1998). Oodata on raamatut eksistentsiaalsest semiootikast, mis on Tarasti viimaste aastate põhihuvisid.



Professor Eero Tarasti septembris 1999.
HARRI ROSPU foto

    Palun rääkige lugejatele oma haridusteest ja õpetajatest, nendest, kes on teie elus tähtsat rolli mänginud.
    Sündisin kõrgklassi kodanlase perekonnas neljanda, kõige noorema pojana. Mu isa oli Sotsiaalministeeriumi juht, tuntud soome ühiskonnategelane. Pikka aega oli tema käes rekord – ta oli juhatanud rohkem komiteesid kui ükski tema eelkäijatest. Temalt olen ma pärinud seltskondliku karakteri. Ta ei saanud tagasi saata kedagi, kes oli tema ministeeriumi abi järele tulnud. Ta töötas valitsushoones Senati väljakul, kus tal oli sama bürooruum, mis kunagisel ülemkuberneril Bobrikoffil. Kui olin väike poiss, näitas ta mulle kohta, kus Eugen Schaumann seda vihatud isikut tulistas.
    Isalt olen pärinud ka omaduse kiiresti, vahetevahel isegi kogeldes rääkida. Tunnen end idasoomlasena, kes on elavamad kui aeglased läänesoomlased.
    Mu ema oli samuti pärit Savost. Kuigi ta isa kandis ikka veel rootsi nime Sahlstén, ristiti tema juba soome nimega Saijonmaa. Mu vanaisa Peter August Sahlstén oli ladina keele õpetaja Mikkeli Lütseumis ja hiljem ka selle rektor. Tema õde oli kogu perekonna uhkus – kunstnik Anna Sahlstén, kes õppis 1880. aastatel Pariisis ja kelle tööd olid väljas isegi iga-aastastel Saloni näitustel. Võib-olla mingi geenimälu tõttu olen ka mina orienteeritud just prantsuse kultuurile. Neid inimesi, kellest eespool juttu, pole ma oma silmaga näinud.
    Vanade aegade esindaja oli ka mu ema tädi Alma Sahlstén, kes oli üks soome naisvõimlemise rajajaid. See oli muide sajandivahetusel väga radikaalne ettevõtmine. Ta sündis Sibeliusega samal aastal (1865) ja elas peaaegu saja-aastaseks. Ma mäletan väga hästi tema külaskäike meie perekonna pidulikele sündmustele.
    Minu ema sai idee hakata võimlemisõpetajaks kindlasti sellelt tädilt. Ta oli väga musikaalne nagu ta emagi – samuti Anna Sahlstén –, kes oli Mikkeli Tütarlaste Lütseumis kirjanduse, muusika ja joonistamise õpetaja. Ta kirjutas lastenäidendeid, mis on kõik ka trükis ilmunud ja mida siiani mängitakse. Vanas eas tahtis ta kirjutada tõelist romaani täiskasvanutele, kuid see jäi pooleli. Ilmselt realiseerus tema idee minus, kui mul ilmus trükist esimene romaan.
    Mu ema oli pianist ja temast sai Hilma Jalkaneni kolleeg. Jalkanen oli soome naisvõimlemise süsteemi rajaja. Nagu Isadora Duncangi, püüdis ka tema ellu äratada iidsete kreeka tragöödiate liikumisjoonist. Minu ema improviseeris neile etendustele saatemuusika ja isegi komponeeris muusika olümpiaadile. Oma võimlemisgrupiga rändasid nad USA risti ja põiki läbi kolm korda!
    Tema neljast pojast kolmas, Antero, oli insener ja suri kahekümne viie aastaselt traagiliselt Hodgkini tõppe. Venna haigus mõjutas minu arengut väga sügavasti – olin ju vaid viieteistkümneaastane. See oli väga ängistav.
    Oma sugulastest mainiksin veel ema täditütart Lily Leinot, kes sündis Kuubas enne perekonna emigreerumist Ameerikasse 1910. aastal. Ta valdas vabalt soome ja inglise keelt ja tõlkis isegi mõned Mika Waltari romaanid inglise keelde. Sõja ajal töötas ta "Ameerika Hääles" raadiosaadete toimetajana ja temast sai hiljem USA Intelligence Agency kultuurispetsialist Washingtonis. Tema tegi mu raamatute "Myth and Music" ja Heitor Villa-Lobose monograafia ingliskeelsete väljaannete keelekorrektuuri.
    Mul oli õnn õppida Helsingi Normaallütseumi klassikalises harus. Selle tunniplaan sisaldas viis tundi ladina keelt iga nädal ja hiljem õppisin veel kolm aastat kreeka keelt. Ma pean seda haridust oma järgnevale arenguteele väga oluliseks.
    Samal ajal pandi mind klaveritundi. Kõige mälestusväärsem õpetaja oli Kaisa Arjava, kes oli mu ema klassiõde ja hea kontsertpianist, õppinud Pariisis Ciampi juures. Ta andis mulle õppida üpris raskeid teoseid. Juba noorukieas mängisin Liszti 8. rapsoodiat, Beethoveni "Pateetilist" sonaati ja väga palju Bachi. Kaheksateistkümneaastaselt mängisin Schumanni fantaasiat ja võitsin sellega isegi konkursi.
    Kooliaastatel sõbrustasin lähedalt Hannu Riikoneniga, kellest sai mu hilisem kolleeg ja kirjanduse professor Helsingi ülikoolis. Temaga oli mul tihe kirjavahetus, kui me olime vaid kaheteistkümneaastased. See kirjavahetus toimus suvevaheaegadel, kui elasime kumbki oma perega suvemajades. Me ei külastanud teineteist kunagi, kuigi meie suvemajad ei olnud teineteisest kaugel. Suhtlesime kirja teel. Need kirjad anti hiljuti välja raamatuna pealkirja all "Eero ja Hannu. Tutkijanalkujen koulu- ja opiskeluvuosien kirjeenvaihtoa 1961–1976" (Yliopistopaino, Helsingi). See lõpeb minu kirjadega Brasiiliast. Need kirjad peegeldavad mõnes mõttes kadunud aegu (temps perdu) soome ajaloos. Mõelge vaid, kolmeteistkümne-neljateistkümneaastaselt arutasime me nii nooblitel teemadel nagu Goethe, Beethoven, Wagner. Selle kõrval kirjutasime teineteisele oma maaelu väikestest igapäevarõõmudest ja muredest.



Tarastite perekond suvemaja ees aastal 1968.
Foto erakogust

    Kuidas teist sai muusikateadlane?
    Minust poleks kunagi saanud muusikateadlast ilma Erik Tawaststjerna mõjutuseta. (Tawaststjerna oli mu eelkäija muusikateaduse õppetoolil.) Ta avastas mu, kui külastasin ta kodu oma pianistidest sõpradega pärast sõjaväeteenistust 1970. aastatel. Ta ütles, et muusikateadus on midagi just minu jaoks. Hakkasin külastama ta loenguid, mis olid jäljendamatud improvisatsioonid ja veetsin tema Katajanokka tänava kodus palju õhtuid. Ta rääkis oma loometee ainulaadsest, eksklusiivsest algusest, mis tähendas klaveri sooloõhtut "Finlandia" kontserdisaalis kahekümneaastaselt ja doktorikraadi kahekümne viie aastaselt ja kõigi Euroopa tähtsamate suurlinnade külastamist. Ta rääkis rahvusvahelisest karjäärist ja NYT-plaanist, mis tähendas seda, et tuleks saada foto "New York Timesi" esikaanele. Kõik see vaimustas ja samal ajal ajas segadusse, sest siiani oli mul olnud suhteliselt turvaline elu ilma suure maailma puudutuseta.



Eero Tarasti Ateenas aastal 1966 koos klassivenna ja hilisema kolleegi Hannu Riikoneniga. Suvevaheaegadel ühendas neid tihe intellektuaalne kirjavahetus, mis avaldati hiljuti raamatuna.
Foto erakogust

    Kuidas jõudsite semiootikani?
    Kindlasti tänu Lévi-Straussile! Mäletan 1971. aasta suve, kui ma lugesin ühte rootsikeelset lõiku tema raamatust "The Myth of Asdiwal". Siiani olid mu huvialadeks olnud muusika ja filosoofia. Filosoofia all mõistsin ma tollal saksa spekulatiivset filosoofiat. Tõlkisin Heideggeri "Sein und Zeit" soome keelde ja seejärel ka Hegeli "Wissenschaft der Logik".
    Lévi-Strauss ilmus mu ellu nagu pommiplahvatus oma müütide, semioloogia, strukturaalse antropoloogiaga. Ma mõistsin, et see on midagi, mille abil saaksin ühendada oma kahte põhihuvi – muusikat kui midagi konkreetset (concrete sensible, nagu ütleb Lévi-Strauss) ja filosoofiat kui midagi abstraktset.
    Ma kutsusin oma kaastudengitest kokku strukturalistide grupi, mis kogunes mu vanemate koju nädalasele sessioonile. Püüdsime lugeda keerulisi prantsuskeelseid tekste ja hulganisti Umberto Eco tõlkeid rootsi keelde. Igatahes varsti tahtsin ma sõita Pariisi Lévi-Straussi juurde õppima. Olin seal mitu korda, esmalt 1972. aastal. Olin just saanud Helsingi ülikoolist magistrikraadi, oskasin vaid veidi prantsuse keelt, kuid läksin otseteed Lévi-Straussi büroosse Prantsuse Kolledzhis. Minu üllatuseks polnud temaga üldse raske kokku saada. Mulle määrati kokkusaamise aeg juba järgmiseks nädalaks. Nii ma istusingi siis nahkdiivanil vastamisi oma iidoliga. Ta vaatas mulle otsa, silmades rõõmus säde. Kui ma ütlesin, et nii väikesel maal nagu Soome on strukturalism vaid suure keskuse Pariisi peegeldus, katkestas ta mind üpris ägedalt: "Non, vous avez trompé!" Ei, te eksite, keskus on alati seal, kus iganes te olete.
    Kui ma lahkusin, aitas ta mulle mantli selga.
    Kui ma enne Pariisi tulemist olin strukturalist, siis Pariisis sai minust kindlalt semiootik. Ma sain Prantsuse valitsuselt stipendiumi ja abiellusin Eilaga, kellega kohtusin Sibeliuse Akadeemias professor Timo Mikkilä klaveriklassis. Veetsime oma mesinädalad Pariisis Cité des Arts’is.



Eero Tarasti ja tema tulevane abikaasa Eila Sibeliuse Akadeemia tudengitena 1972..
Foto erakogust

    Pariisis oli mul tunne, et suudan end täielikult teostada – muusikaõpingud ei olnud nii skemaatilised ega seotud mingite tasemeeksamitega nagu Helsingis. Õppisime algul École Normale de Musique’i vana klaveripedagoogi Jules Gentil’ juures, hiljem eratundides Jacques Fevier’ juures. Viimane oli suurepärane pianist, kes oli olnud Raveli ja Poulenci hea sõber. Ta oli elav prantsuse klaverikooli ajalugu, samas aga hirmuäratava temperamendiga. Ta võis oma õpilasi rünnata kõiksugu halbade sõnadega ja isegi lüüa. Kui tund toimus hommikul kell kümme, oli ta väga energiline, kuid samas väga vihane. Sellele vaatamata oli tund tõeliselt efektiivne. Kui tund toimus pärast lõunat, oli ta juba nii palju veini joonud, et suutis öelda vaid: "Vous êtes joli garçon, vous êtes si musicien...", kuid sellest ei olnud muidugi mingit kasu.
    Minu semiootiline haridus jätkus uue seiklusega. Mul tuli idee minna Brasiiliasse, et uurida pärismaalaste kultuuri, müüte ja muusikat. Tänu perekonnatuttavale, California väikelinna Oxnardi linnapeale sain teada Rotary fondist. Täitsin sooviavalduse ja ilmselt tänu nii erakordsele ideele minna Soomest Brasiiliasse saingi stipendiumi. Olin Rio de Janeiros peaaegu terve 1976. aasta. See aasta muutis sügavalt minu maailmapilti. Riosse saabudes märkasin kohe: kõik inimesed on siia kogunenud. Ameerika skaala oli Euroopaga võrreldes nii tohutult suur. Seal sai aru, et Euroopa on üks asi ja peale selle on veel mitte-Euroopa. Mu doktoritöö "Myth and Music" (peamiselt Wagneri, Sibeliuse ja Stravinski osas) oli peaaegu lõpetatud, kuid mul oli raskusi Petropolises keskendumisega, sest meie üürimaja lähedal käis macumba rituaalide pidev trummipõrin ja laulmine, mis kajas vastu troopikaöös üle mägede. Muide, ma ei saanudki minna Mato Gossosse uurimistööd tegema, sest ei saanud selleks sõjaväeliselt valitsuselt luba. Kuid ma uurisin siuu indiaanlaste muusikat koos ameerika antropoloogi Anthony Seegeriga, kes oli Rios külalisprofessor. Peale Brasiiliat mõtlesin: nüüd ei suuda mind Euroopas enam üllatada mitte miski, mis on erinev või täiesti teine.



Peaaegu terve 1976. aasta möödus Eero Tarastil Rio de Janeiros, Brasiilias,
kus ta uuris pärismaalaste müüte ja muusikat. Taustal Palacio da Cultura.
Foto erakogust

    Minule kui semiootikule on tähtsad kaks inimest – Greimas ja Lévi-Strauss. Esimene neist, Algirdas Julien Greimas, on leedu-prantsuse lingvist ja semiootik, kes oli mu doktoritöö juhendaja Pariisis 1970. aastate alguses (École des Hautes Études en Sciences’is). Ma olin võlutud tema joviaalsest karismaatilisest isiksusest ja suurejoonelisest seminarist, milles osales üle kahesaja tudengi. Pikkadeks aastateks oli tema Rue Monsieur le Prince’i tänava büroo mu elu keskpunkt. (Muide, need olid samad ruumid, kus kunagi oli elanud Auguste Comte!) Pärast pikki välismaareise tulin ma ikka sinna tagasi. Ükskord ütles ta mulle: "Vous êtes devenu un grand voyageur international!"
    Greimas oli minu suhtes Pariisi-õpingute ajal väga heatahtlik, linnas, kus ma oleksin end muidu marginaalselt tundnud. Olin ju tudeng, kes on tulnud väga kaugelt põhjast – Soomest. Tema tutvustas mind oma seminaridel kui Georg Henrik von Wrighti kaasmaalast. Hiljem külastas ta Soomet kaks korda. Eriliselt on meeles ta külaskäik meie suvekodusse 1983. aastal pärast ühte esimest semiootikakongressi Soomes, mille ma organiseerisin Jyväskyläs. Ta oli väga loomulik, võttis pärast lõunasööki kingad jalast, valis mõned ingliskeelsed Agatha Christie kriminullid (meil oli neid palju) ja läks teisele korrusele lõunauinakut tegema.
    Hiljem kujunes mulle veelgi tähtsamaks suur soomeugrilane, ungarlasest semiootik Ameerika Ühendriikidest Thomas A. Sebeok. Kohtasin teda esmakordselt Budapestis, ja Viinis 1979. aastal seoses semiootika teise maailmakongressiga. Esmapilgul tundus, et kohtasin keiser Franz Josephi või Sigmund Freudi reinkarnatsiooni. Ta nägi välja nagu elegantne õpetlane Austria-Ungari impeeriumist, kuigi ta vaim oli väga ameerikalik. Ta õpetas mulle, kuidas organiseerida kongresse, asutada trükiste seeriaid ja toetas mind ja teisi soomlasi oma semiootika kindlusest, Indiana ülikoolist, Bloomingtonist. Niisiis sai Bloomingtonist pärast esimest külaskäiku 1979. aastal mu teine kodu välismaal.

    Palun rääkige neile, kes pole sellest kunagi kuulnud, mis on semiootika.
    Olen kindel, et teie ajakirja lugejad teavad, mis on semiootika, kuna Eesti on olnud ja on ka praegu üks semiootika maailmakeskusi tänu Tartu ülikoolile. Kuid las ma siis kordan: mõiste tuleb kreekakeelsest sõnast semeion, mis tähendab märki. Nii uurib semiootika märkide elu ja tal on kaks tähtsat aspekti: kommunikatsioon, st kuidas märke edastatakse ja mis juhtub vahepealses ajas, ning tähendus (signifikatsioon), st missugused uued tähendused tulevad esile selles protsessis. Semiootika kui teadus on äärmiselt interdistsiplinaarne. Peaaegu kõike siin maailmas saab uurida semiootika vaatepunktist. Semiootikal on neli suunda. Empiiriline (nt meditsiin, biosemiootika ja eksperimantaalsed uuringud); filosoofiline – alustades antiigist ja jõudes läbi keskaja (kui märki defineeriti kui aliquid stat pro aliquo, midagi, mis seisab millegi eest) selliste filosoofide nagu John Locke ja Charles Sanders Pierce juurde. Edasi lingvistiline suund, kuna keel on ise märgisüsteem par excellence [selle (peamiselt) Euroopa liin viis 1960. ja 70. aastatel strukturalismini, kui "avastati" Ferdinand de Saussure ja rõhutati kõigi märkide keele sarnasust]; ning kultuuriline suund, mis vaatleb kogu kultuuri kui semiosfääril baseeruvat märkide kulgu (Tartu koolkond). Semiootika sees on mitmeid kookondi ja siiani pole päriselt kokkuleppele jõutud, kuidas defineerida peamist mõistet "märk". Ükskord kutsuti mind semiootikast loengut pidama Helsingi ülikooli haigla arstidele. Pärast loengut ütles mulle üks daam, anestesioloog: see on naljakas, et meile on kogu aeg õpetatud, et raku struktuur on niisugune ja niisugune, kuidas saab siis märk olla erinev olenevalt teadlasest ja koolkonnast. Ma pean siiani semiootikat üheks paljutõotavaks lähenemisviisiks, mille XX sajand on loonud ja mis on väärtuslik kultuuripärand järgmisele aastatuhandele. Semiootika muutub pidevalt. Nüüd on moes kirjutada semiootilisi tekste, millest keegi aru ei saa, et see on semiootika. Semiootika edu seisneb tema erakordses paindlikkuses. Ka ma ise arendan praegu täiesti uut lähenemisviisi, mida ma nimetan eksistentsiaalseks semiootikaks.

    Eesti Muusikaakadeemia valis teid oma 80. juubelil audoktoriks, tänuks Eesti-Soome kultuurisidemete arendamise eest. Millal te külastasite Eestit esimest korda ja mis oli teie külaskäigu eesmärk?
    See oli muidugi seotud semiootikaga. Mart Remmel kutsus mind Keele ja Kirjanduse Instituudi sümpoosionile 1982. aastal. See külaskäik jättis mulle sügava mulje. Esiteks polnud ma kunagi näinud ühiskonda, mis oleks olnud nii ebaloomulikus olekus. Kõik tundus nii nukker ja sünge. Kuid eestlastes oli midagi väga lummavat. Nad olid suutnud säilitada rahvusliku kultuuri alused ja olid intellektuaalselt väga terased. Ma kohtasin tudengeid Urve Lippust ja Jaan Rossi, kellest on tänaseks saanud professorid. Kohtusin veel teistegi muusikute ja heliloojatega. Sellest alates käisin Tallinnas üpris tihti. Kuid Leo Normetit kohtasin esimest korda alles 1987. aastal Helsingis. Ta oli rõõmsameelne isiksus, kes vaatamata rasketele tingimustele oli säilitanud helge ja vaimuka suhtumise kõigesse ja kes oskas elu nautida. Tema artikleid tõlgiti soome keelde ajakirjale "Synteesi" ("Teater. Muusika. Kino" analoog Soomes). Ta tegeles eesti, soome ja muu Euroopa muusikaga väga avarast esteetilisest ja humanistlikust vaatepunktist, mis oli haruldane näiteks soome heliloojate hulgas. Tema põhiidee oli sünteetiline stiil, mille all ta mõtles juugendstiili, mida ta leidis ja analüüsis ka Sibeliuse muusikas. Hiljem huvitus temagi semiootikast ja me käisime koos paljudel kongressidel. Ma tunnen temast suurt puudust.

    Millist osa on mänginud Tartu koolkond isiklikult teie jaoks? Ja kogu teadusmaailma jaoks?



Eero Tarasti ja Juri Lotman.
Foto erakogust

    Kohtusin Juri Lotmaniga 1987. aastal. Ta oli tõeliselt karismaatiline isksus, kellele koondus kogu tähelepanu, ükskõik kuhu ta ka ei ilmunud. Ta oli nagu Greimaski üks nendest koolkonna loojatest-vaimudest semiootikute hulgas. Mu sõber Henri Broms oli teda juba varem kohanud Tartus, mis oli tollal meie jaoks ju veel põhimõtteliselt kinnine linn. Lotmani loengud olid sarnased Lévi-Straussi omadega – ta rääkis publiku ees vabalt improviseerides. Ma kirjutasin iga ta sõna üles ja tõlkisin meie Semiootika Ühingu liikmete jaoks soome keelde. Mina rääkisin temaga saksa keeles ja ta rääkis mulle lõputult lõbusaid lugusid meie külaskäigu ajal Ainolasse, Sibeliuse koju.
    Mäletan, et ta ütles, et talle meeldib Ainola eriti seetõttu, et see on kodu, mitte aga ametlik muuseum nagu Hemingway maja, mida ta oli külastanud Havannas, Kuubas.
    Lähemad kontaktid Tartu teadlastega tekkisid mul pärast ISI (International Semiotics Institute) loomist Imatras. Igor Czernov tõi oma tudengid Imatrasse ja ma alustasin koostööd Tartu semiootikaprofessori Peeter Toropiga. Külastasin Tartut ja mind määrati semestriks külalisprofessoriks. Tartu oli maaliline vanamoeline vastand Tallinnale. Seal oli erutav ja elav intellektuaalne atmosfäär, tundsin end seal kohe väga koduselt. Tartu on linn, kus ma tahaksin elada. Sain sõpradeks mitmete tudengitega, nagu Anti Randviir ja Andres Kõnno. Tartu koolkonna tähtsust maailmas ei saa üle hinnata. Lotman ja ta kolleegid on loonud põhilise osa sellest, mida mina nimetan semiootika klassikaliseks pärandiks.



Professor Tarasti Tartu semiootikute keskel 1997. Vasakult: Andres Kõnno, Anti Randviir, Kalev Kull, Eero Tarasti, Peeter Torop ja Mika Seppänen.
Foto erakogust

    Oktoobris (1999) oli Dresdenis semiootika maailmakongressil ümarlaud Tartu koolkonna kohta ja see näitas ta kaalu ja elujõudu rahvusvahelise teadlaskonna hulgas. Võib-olla on Lotmani traagiline isoleeritud elu Tartus talle isegi kasuks tulnud – tema positiivne mõjuvõim seisneb mõtete ülimas kontsentreerituses, mis on lähedane vene muusikateadlasele Boriss Asafjevile. Olen veendunud, et Lotman oli geenius.

    Miks valisite oma semiootikaalaste konverentside kohaks Imatra? Kas see on seotud genius loci’ga? Millised on teie tulevikuplaanid Imatras?
    Imatra avastasid enda jaoks Henri Broms ja Pentti Rossi, kes oli 1986. aastal Imatra suveülikooli juht. Selle koha kuulsus ideaalse kongresside pidamise kohana levis kiiresti ja juba 1988. aastal kogunes sinna neljakümneliikmeline kolleegium, et rajada rahvusvaheline semiootikainstituut edendamaks teadmiste levimist ja tudengite liikumist üle maailma. Plaanid olid väga ambitsioonikad: maakera jaotati regionaalseteks keskusteks, mis pidid pidevalt edastama informatsiooni semiootika õpetamisest ja trükisõnas ilmuvast materjalist. Imatrast sai administratiivne keskus. Rahvusvaheline võrgustik siiski funktsioneerima ei hakanud. Selle asemel sai Imatrast aga tõeline seminaride ja koosolekute keskus. Asutati "Acta Semiotica Fennica " – reeglipäraselt ilmuv rahvusvaheline väljaanne kongresside toimetiste ja monograafiate jaoks. Seda trükitakse Indiana University Press‘i vahendusel kogu maailmas.
    Miks siis ikkagi Imatra?! Nagu ma eelnevalt mainisin, oli see algselt juhuslik kokkusattumus, kuid varsti märgati, kui atraktiivne Imatra on oma art nouveau stiilis lossiga, kosega ja karjalaste elava spontaanse vaimuga. 1988. aastast alates on meil olnud kaks kuni kolm sümpoosioni aastas. Suvised kongressid on aasta-aastalt muutunud laiaulatuslikumaks. Algul tuli peamine osa osavõtjatest Soomest, kuid nüüd on kaks kolmandikku juba välismaalased. Osalejate arv on igal suvel 200–300! Praktiliselt on meil Imatras igal aastal üks väike maailmakongress. Kui teised semiootikakeskused kaovad ära või on neil teistsugune profiil palju väiksema osavõtjate arvuga nagu näiteks San Marino keskus, siis Imatra järjest kasvab. Me lõpetasime suure projekti "Understanding and Misunderstanding as a Semiotic Problem", mida finantseeris Euroopa Liit. Selles projektis osales kakskümmend kaks teadlast. Tartust osalesid selles Anti Randviir, Andres Kõnno ja Maarja Lõhmus. Nüüd planeerime veelgi suuremat kuueaastast projekti, mida finantseerib Euroopa Liit. Selle tööpealkiri on praegu "Worlds Encounter", kuid ma räägiksin sellest parema meelega mõnes teises kontekstis.
    Mis on kõige selle taga? Esiteks minu optimism Imatra suhtes ei ole niinimetatud optimism, vaid baseerub reaalsetel kaalutlustel. Nimelt on teaduselu Soomes viimase kahe aasta jooksul radikaalselt muutunud. Ülikoolide baasõpetuselt on ära võetud fondid ja need on nihutatud kõiksugu projektidele. See tähendab, et ülikoolide elu ja töö on muutunud äärmiselt ettearvamatuks, keegi ei saa enam üheski osakonnas kindel olla, kas tema töökoht järgmisel aastal alles on. Kes selle all kõige rohkem kannatavad, on muidugi tudengid. Selle asemel tehakse nüüd rohkem ja rohkem võimete hindamisi ja mõõtmisi. Rohkem ja rohkem läheb raha nendelt, kes tõesti t e e v a d  midagi, neile, kes hindavad, planeerivad, organiseerivad, vahendavad jne. Sellesuunaline areng tundub olevat vältimatu, sest see on seotud globaalsete ideoloogiliste valikutega teatud tüüpi ühiskonna kasuks, mille keskmes on majanduslik efektiivsus, mis manipuleerib tulemustega. Minu meelest viib see meid varem või hiljem tupikusse. Kuid niisugune on see maailm, milles me praegu elame, ja selleks, et säilitada ja arendada midagi nii positiivset nagu semiootika, tuleb meil seda süsteemi lihtsalt ära kasutada. Just seda me Imatras püüamegi teha ja oleme õnneks siiani olnud edukad.
    Filosofeerides võiks öelda, et meil tuleb kombineerida modernne (või pigem postmodernne), st tehnosemiootiline elu traditsiooniliste, regionaalsete eluväärtustega (nö tsükliline etnosemiootika ja sotsiosemiootilised eluetapid).
    Soomest võib saada näide, kuidas on see võimalik. Meie uus ISI-projekt uurib just seda olukorda, kuidas vanad ja uued maailmad põrkuvad.

    Milline on teie arvamus – kas on vaja säilitada Balti muusikateaduse konverentside traditsioon?
    Vastus on loomulikult jaatav. Muidugi on maailm muutunud ja ühes sellega ka nende konverentside tähendus. Nendel konverentsidel on alati olnud suurepärane ja üpris originaalne atmosfäär. Olen aru saanud, et kõik kolm Balti riiki on nii erinevad, et nendest ei tuleks rääkida ühe nimetuse all. Muidugi on seal ka sarnasusi. Olen juba 80. aastatest planeerinud kirjutada raamatut, milles ma võrdlen neid erinevaid muusikatraditsioone. Ma kogun materjali, kuid peaksin enne ära õppima need huvitavad keeled.

    Kas heliloojad vajavad muusikateadust? Kas näiteks soome heliloojad on huvitatud semiootikast?
    Võib-olla vajavad. Ma pole ise helilooja, seega ei saa ma nende eest rääkida. Sibeliuse Akadeemia rajaja Martin Wegelius rõhutas juba 1880. aastal laialdase üldhariduse vajalikkust muusikutele. Muusikaajaloos on tõeliselt suured heliloojad olnud ka suured teadlased ja ka vastupidi, nagu barokiajastul. Wagner ei hinnanud isegi meisterlikke muusikuid nagu Hans Richter, kui nad ei teadnud midagi filosoofiast ega esteetikast muusika taga. Tänapäeval muutub üha rohkem musitseerimist sõltuvaks erinevatest masinatest ja nende kasutamisoskusest. Kuid see pole otseselt muusikateaduslik, vaid tehnoloogiline haridus. Teisalt on paljudel soome XX sajandi heliloojatel muusikateaduse kraad ülikoolist. On huvitav lugeda, mida Paavo Heininen, Einojuhani Rautavaara, Erkki Salmenhaara jt oma magistritöödes kirjutasid. Kuid ma kahtlen väga, kas soome heliloojad on nii intellektuaalsed, et nad oleksid semiootikast huvitatud. Ma pole küll ühestki kuulnud.
    Samas juhin ma rahvusvahelist projekti "Musical Signification" oma publikatsioonide ja kongressidega, millest võtab osa üle kahesaja õpetlase ja nende hulgas on palju heliloojaid. Tean näiteks, et Sao Paulo katoliiklikus ülikoolis haritakse heliloojaid semiootiliste meetoditega. Kuulsin seal hiljuti ühte kontserti nende teostest brasiillaste Ensemble Intercontemporain‘i ehk Grupo Novo Horisonte esituses. Tulemused on vägagi lootustäratavad ja täis loomeenergiat ning kujutlusvõimet.

    Kas teil on praegu eesti tudengeid? Missugused ülikoolid on soome muusikateaduse ja heliloomingu tudengite lemmikud välismaal õppides?
    Rääkisin enne oma eestlastest semiootikatudengitest – pigem nimetaksin neid oma nooremateks kolleegideks. Juhendan veel Märt-Matis Lille õpinguid, kes õpib paralleelselt nii ülikoolis kui ka Sibeliuse Akadeemias. Ta on väga andekas ja laialdaste huvidega. Muidu on mul pidev ingliskeelne seminar välistudengitele, kus osaleb üle kümne noore teadlase kogu maailmast. Selles grupis ei ole praegu ühtegi eestlast. Soomlastel on õnn kasutada õpinguteks nn Socratese vahetusprogrammi. Minu tudengid lähevad end täiendama Pariisi, Berliini, Bolognasse, Bloomingtoni, peale selle muidugi veel Põhjamaad. Üks noor helilooja, Mikko Nisula, on praegu St. Peterburgis. Noored peaksid rohkem välismaal õppimas käima, kuna see on tänapäeval nii kerge. Sibeliuse Akadeemia tudengid, heliloojad, lähevad muidugi oma kultuspaikadesse IRCAMisse ja Ameerika Ühendriikidesse. Palju sõltub muidugi õpetajast, kelle juurde minnakse.

    Miks on Wagneri muusika teie jaoks nii tähtis?
    See on hea küsimus. Olen sellele püüdnud vastust leida kogu oma elu. Minust sai wagneriaan, kui ma olin alles väike poiss. Minu esimesel LP plaadil oli "Meisterlauljate" avamäng, mida dirigeeris Knappertsbusch ja "Parsifali" avamäng ning "Suure reede muusika", mida dirigeeris Toscanini. Ema tõi selle plaadi mulle kingituseks ühelt saksa wagneriaanilt, kui ma olin vaid kaheteistkümneaastane. Kolmeteistkümneaastaselt (1961. aastal) nägin "Parsifali" ülestõusmispühade ajal. Ma ei saanud mitte millestki aru, kuid kõik tundus kohutavalt võimas. Kundry rolli laulis Anita Välkki, kes oli oma rahvusvahelise karjääri alguses kui Wagneri sopran. Mul on tunne, et Wagner on valinud mind, mitte mina Wagnerit. Ma tunnen tema muusikaga end koduselt, isegi rohkem kui Sibeliuse muusikat kuulates. Seda öeldes ei taha ma olla ebapatriootiline, kuid nii see on. Kirjutan Wagnerist uurimust, milles ma rakendan oma ideid eksistentsiaalse semiootika kohta. Tahaksin väga külastada Louis II losse Baieris, seda külluslikku wagnerolandi. Ma arvan, et ta oli hull, ta oli hull ooperite järele. Ta järgis oma kirgi.

    Te tunnete hästi eesti muusikat. Kes on teie arvates kõige olulisemad XX sajandi eesti heliloojad?
    Küsimus on liiga kategooriline, selles stiilis, et kes on maailma kõige parem pianist. Või nagu René Leibowitzi kalambuur 1960. aastatel – kes on maailma kõige halvem helilooja (nagu te ilmselt mäletate, oli tema vastuseks Sibelius).
    Eestis on palju tõeliselt suuri heliloojaid Tobiasest ja Kreegist Tormise ja Pärdini. Minu kateedris on uuritud Pärdi muusikat ja praegu on käsil uurimus Tubina ooperite kohta. Tundub, et on olemas niisugune fenomen nagu balti minimalism, sest minu jaoks kõlavad paljud selles stiilis teosed väga sarnaselt. Seda tuleks lähemalt uurida.

    Missuguses suunas areneb teie arvates XXI sajandi muusika?
    Mulle tundub, et muusika läheb veelgi suurema mitmekesisuse poole. Eelkõige on suured loomingulised varud peidus perifeeriates, mitte suurtes vanades kultuurikeskustes. Põhja- ja Ida-Euroopa on nende uute keskuste hulgas ja võib-olla ka Lõuna-Ameerika. Kuid me elame ikka veel koloniseeritud maailmas, isegi Euroopa-siseselt. Näiteks on prantsuse, saksa või inglise kultuuriringkondades raske omaks võtta, et sagesse vient du nord – tarkus võib tulla põhjast. Inimesed viivad kahjuks järgmisse aastatuhandesse kaasa koloniaalse mõtteviisi. Teiselt poolt on olemas hirmutavad ühtlustamise tendentsid, mida nimetatakse globaliseerumiseks. Muusikat peetakse kaubanduse ja turu ning meedia objektiks, meelelahutuseks isegi ametlikult Euroopa Liidus. Ainult Prantsusmaa tõstis selle suhtumise vastu häält. Muusika kohalolek elektrooniliste vahendite abil on samuti tõsiasi, mis mõjutab muusika vastuvõttu. Halb tagajärg on see, et muusikuid jääb järjest vähemaks, sest kõike on võimalik elektrooniliselt edasi anda ja see süvendab staarikultust. Kunagi tuli Seppo Heikinheimo välja ideega, et kõik linnaorkestrid Soomes peaksid oma tegevuse lõpetama. Tema arvates võinuks selle raha eest anda Mravinski orkester Peterburist sama arvu kontserte ja palju kõrgemal tasemel. See on argument kvaliteedi kasuks, kuid see muutub autentse, individuaalse ja kohaliku musitseerimise allasurumiseks.

    Kuidas tulite mõttele kirjutada romaan? Kas teid inspireeris Umberto Eco? Kes on peategelase professor Amfortase prototüüp?
    Loomulikult sain ma julgustust kirjutada romaan niisugustelt suurtelt semiootikutelt nagu Eco ja Kristeva ja meil Soomes Henri Broms. Mu esimene romaan "Professor Amfortase saladus" sai oma esimesed arvustused, nii halvad kui ka head, Soomes. "Helsingin Sanomat" mõistis selle täielikult hukka.
    Kuid ma sain selle eest isegi preemia. Inimesed ei kujutanud ette, et akadeemiline professor on võimeline kirjutama romaani. Olen õnnelik, et keegi ei ole siiani öelnud, et see on kuiv ja täiesti igav. Algul ei leidnud ma ühtegi kirjastajat. Üks ütles, et see on kena küll, aga sa peaksid panema sinna rohkem filosoofilisi mõtisklusi. Teine ütles, et päris hea, aga võiks lisada rohkem seiklusi. Kolmas ütles, jah, muidugi, aga selles pole ju üldse seksi ja see ei huvita meid. Neljas küsis: kes see Amfortas on? Pärast kõiki neid kommentaare otsustasin ma jääda oma algvariandi juurde ja mitte midagi muuta. Selle trükkis Helsingi ülikooli kirjastus. Varsti ilmub see prantsuskeelses tõlkes "L’Harmattani" kirjastuses Priisis. Käsil on ka eestikeelne tõlge Aivo Lõhmuselt.
    Minu jaoks oli väga tähtis romaan kirjutada, sest romaani vormis sain paljusid ideid väljendada hoopis värvikamalt ja rikkamalt kui akadeemilises kirjutises. Teie viimane küsimus vihjaks nagu sellele, et mu romaan on nagu võtmeromaan. Nüüd kasutab iga kirjanik kõiki oma elukogemusi romaanis, kuid sulatab ja segab neid viisil, et neid poleks võimalik identifitseerida. Kui ma loon oma kangelasi, kujutan ma ette kindlaid inimesi, keda tunnen, ja kasutan nende iseloomujooni. Kuid neid pole võimalik ära tunda. Kogu romaan on nagu postmodernse ajastu muinasjutt (nii seda iseloomustati). Tegevus toimub Ameerikas uuel aastatuhandel. See on campus-romaan, mille tegevus toimub peamiselt õppelinnaku akadeemilises keskkonnas. Minu mudel on muidugi Bloomington. Ma muide parodeerin selles romaanis semiootikat. Kuid selles on tõsiseid aspekte, nagu Esa-Pekka Salonen pärast romaani lugemist mulle oma e-mail‘is hiljuti kirjutas. Ma isegi ei tea, kes on see peategelane, igavene professor Amfortas, ja tema kauge sugulane, kolmanda põlve ameerikasoomlasest tudeng Sebastian Morhokorva, kes on jutustaja rollis, või tema sõbranna Siiri Kiljunen, või nende sõber nägus Felix. Muidugi võib lugeja identifitseerida: Grimaldas – Greimas; Humberto Ego – Umberto Eco; Thomas Titulus – Thomas A. Sebeok jne. Kuid seda ei tuleks võtta liiga tõsiselt. Soome kirjastajate õuduseks kirjutan ma praegu oma teist romaani "Euroopa".

    Miks prantslastele ei meeldi Sibeliuse muusika?
    Esiteks pole see enam nii kindel. Sibelius meeldib seal noortele – nii publikule kui ka heliloojatele, kes näevad temas spektraalse muusika ja minimalismi eelkäijat. René Leibowitzi eelnevalt mainitud nalja ei saa üldse tõsiselt võtta. Prantsusmaa on poolenisti Vahemeremaa, kus seda, mida öeldakse, ei võeta kunagi sõna-sõnalt. Kui soomlased kuulsid Sibeliuse nimetamisest maailma halvimaks heliloojaks, olid nad muidugi ärritunud. Kuid inimesed on unustanud või nad ei märganud, et samal ajal avaldasid mitmed prantsuse muusikaajakirjad tõsiseid ja positiivseid artikleid tema muusikast ja Sibeliuse festivalist Helsingis. Kirjutajate hulgas olid Pierre Vidal ja Jacques Longchamp. Nende kirjutistes ei olnud üldse koloniaalset suhtumist. See on muidugi tõsi, et Sibeliuse populaarsus pole Prantsusmaal kunagi jõudnud niisuguse ulatuseni nagu anglosaksi maades, kuid ka see olukord on juba muutumas.

    Kas soome muusikal on teie kultuurielus tähtis koht?
    Kas te mõtlete siin Soome kultuurielu? Jah, on küll. Riik toetab heliloojaid päris hästi ja kaasaegse muusika kontsertidel on arvukas ja hea publik. See on täiesti erinev näiteks Ameerikast, kus muusikaelu on palju konservatiivsem. Ühelgi maal pole nii hästi organiseeritud infokeskust nagu Helsingis. Mitme mu kolleegi töö tulemusena ilmus hiljuti mahukas soome muusika ajalugu. Meie raadiojaamades kuuleb palju soome muusikat.

    Mis on väikeste rahvuste ja keelte roll maailmakultuuris? Kas on võimalik neid kaitsta pealetungiva globaliseerumise eest?
    Väikestel rahvastel on alati oht suuremate poolt koloniseeritud saada. See oht valitseb nii Soomet kui Eestit. See tähendab, et oleme sunnitud omaks võtma subjekti positsiooni, kus me ei tohi muuta muusika grammatikat ennast, vaid ainult seda kasutades produtseerima maalilisi väärtusi. Kui Saksamaal ja Kesk-Euroopas kirjutatud muusika on universaalne muusika, siis muusika, mida kirjutati perifeersetes maades, on ainult rahvuslik. Sibelius kannatas kogu elu selle suhtumise all, teda ei tunnustatud kui suurt sümfoonilise vormi reformijat, sest sümfoonia oli saksa kultuuris sakraalne pühakiri, kaanon, mida keegi, kes on tulnud perifeeriast nagu Erscheinung den Wäldern, puutuda ei tohtinud. Samas on suured kultuurikeskused alati olnud ahned eksootika järele, kuid seda omaks võttes jätame kõrvale tavalise, normaalse kommunikatsiooni. Muidugi ei lange globaliseerunud maailmas see dihhotoomia kokku geograafiliste piirkondadega, sest oleme globaalselt koloniseeritud turgudesse, mis otsustavad, mida võetakse ülemaailmsesse levisse, mida mitte. On palju olulisi heliloojaid, kelle töid ei aktsepteerita massimeedia väravavahtide poolt. Uus koloniseerimise vorm on mahavaikimine. Soomlaste kohta öeldakse, et nad on vait, ja nüüd kirjutatakse juba uurimusi teemal: vaikimine kui kultuuri positiivne omadus. Kuid see saab olla positiivne ainult siis, kui see ei ole peale surutud, vaid vabatahtlik.
    Muidugi on poliitiline olukord palju muutunud tänu Euroopa Liidule, kuid vanad arusaamad on väga püsivad.

    Kas on võimalik, et Soomest saaks järgmisel sajandil üks Euroopa kultuurikeskusi? Kui mitte, siis miks?
    Vanadel aegadel uskusid mõned soomlased nn Suur-Soomesse, mis ühendaks kõik soomeugri maad ühtseks riigiks. Lingvistid, nagu kuulus Wettenhovi-Aspa, väitsid, et soome keele jälgi võib leida kõikjal maailmas. Näiteks Venezia – venesija, Sulawes – sula vesi jne. Alles hiljuti väitis üks lingvist, et teatud ingliskeelsed väljendid tulevad soome keelest, nagu throat, mis on tuletatud sõnadest tuhoa ruokasi!! Ma ei tahaks üle hinnata Soome rolli maailmakultuuris, kuid eelneva juurde tagasi tulles tundub Soome maailmale õpetavat, kuidas kombineerida modernsust, s.o kõrgtehnoloogiat regionaalse, traditsioonilise tsüklilise elu teatud külgedega. Võrreldes näiteks USAga on Soome elu ikka veel üpris tsükliline, peaaegu et etnosemiootiline, kui kasutada Greimase terminit, vaatamata ilmsele linnastumisele lõunaosas. See oleks vastus sellele, kuidas on võimalik olla samal ajal nii globaalne kui ka regionaalne. Kuid kõik võib ju viltu minna – tehnoloogia arengu edu võib soomlasi unustama panna tõelisi Euroopa ja humanistlikke väärtusi, nagu teiste inimestega arvestamine, solidaarsus nõrgemate suhtes, uudishimu teiste inimeste ja kultuuride vastu, osavõtlikkus, head kombed jne. Edukuse all ei mõtle ma ilmtingimata seda, mida nägin Varssavis – stalinistlikus stiilis kultuuripalee tippu kaunistas "Nokia" lipp. Kuigi ma olen paljude asjade pärast tänases Soomes ärritatud, eriti akadeemilises elus, ei tahaks ma pikemat aega mitte kusagil elada peale Soome. Päris siiralt – alati, kui saabun oma reisidelt koju, on mul tunne, et mind tõstetakse 3. klassist 1. klassi tänu ülimalt funktsionaalsele ühiskonnale, puhtusele, puhtale õhule, vabale ruumile. Kui ma teen oma peaaegu igapäevaseid rattasõite Laajasalo metsades Helsingis või mere ääres, isegi üpris pimedatel, külmadel ja tuulistel novembripäevadel, ohkan ma seesmiselt – on suurepärane olla siin ja mitte lärmakatel, reostatud ja ülerahvastatud Pariisi või Berliini tänavatel.



Eero Tarasti, Sirje Normet ja Leo Normet Jurmalas 1992. aasta balti muusikateadlaste konverentsi ajal.
Foto erakogust

Vestles SIRJE NORMET