EN NÄE EESTI INIMEST?!
      Eesti omanäidend hooajal 1998/99
      SVEN KARJA


      Kui viimase kolmekümne aasta jooksul valminud eesti näitemängule korraks väga lapiku lauaga ligi minna ja Madis Kõiv siit korraks välja tõsta, võime kogu saaduse lükata kahte enam-vähem võrdsesse kuhilasse: ühte ulme, teise olme. Ühes võrsuvad globaalsed avarused ja olmelisest prügist eemaldunud "puhas idee" (esindusnäide kahtlemata P-E. Rummo "Tuhkatriinumäng"), teises rähklevad oma rähklemisi panetunud kabinetikarjeristid vastamisi joomakõridest zootehnikutega. Kes tegelikult, tuleb ilmsiks, on täiesti positiivsed peedivennad, lastekoduminevikuga muserdatud eluheidikud.
      Mõne aasta eest, uue iseiseisvusaja koidikul suri algul viimati mainitud, tema järel ka enne seda kirjeldet rinne ühtäkki välja ja juhtus see, mida eesti teater ja draama oma sünnist saati veel ei mäletanud: algupärane draama (ja sedakaudu siis ka teater) loobus eesti inimese ajaliku ja ajatu elu kunstilisest peegeldamisest ülepea. Eelmise kümnendi vahetuse paiku jäi annaalidesse hooaeg, mille kestel pudenes teatrite repertuaarisalve vaid üks omakeelne tekst.



Viimased hooajad sisendavad lootust,
et eesti näitekirjanduse uus laine on ukse ees. Jaan Tätte. Toomas Huigi foto


      Kui seda kurba aega tänasega võrrelda, on põhjust mõõdukaks rahuloluks – eesti näitemäng on taas olemas! Seda nii väärika peajoone mõistes (Madis Kõivu "Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga" ja "Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta", Jaan Tätte "Ristumine peateega") kui ka mõne meeldiva hälbimusena sellest (Ervin Õunapuu "Surm ooperis" Von Krahli Teatris). Lavale kostab taas ka eesti inimese autentne "hääl" (Merle Karusoo "Küüdipoisid"), üks linnuke sai kirja kodumaise estraadinäidendi sektsioonis (Toomas Kalli "Kassikuld" – ainus algupärand, mille lõpuni vaatamist mina isiklikult taluda ei suutnud). Ja nagu ikka, ujus laudilmale ka paar alamõõdulist viidikat (Enn Vetemaa "Laevakell", Rein Põdra "Kanarbik").



Ervin Õunapuu. Toomas Huigi fotod


      Siiski on selge, et teatrite nõudmine ületab selgelt pakkumist. Miks muidu sirutuvad vähegi kobedama loo järele korraga mitme lavastaja ("Ristumise" puhul lisaks veel filmimeeste) käed? Eelmine hooaeg pakkuski võimalust võrrelda nii "Ristumise" (Linnateater ja "Endla") kui ka Mart Kivastiku "Õnne, Leena!" ("Ugala" ja "Vanemuine") kaht varianti. Mida ka agaralt kasutati, vist küll rohkem kuluaarides ("Mulle tundus Herta Elviste Leena palju ehtsam, aga ema sõbrannale meeldis ikka Luule Komissarov rohkem, sa ei olegi siis veel näinud või?" jne) kui kriitikas. See kinnitab vaieldamatult algupärase näitemängu suuremat kommunikatiivsust oma vaatajaga, eesti vaataja tundlikumast suhtest "oma asja" autoritega.



Mart Kivastik. Ingmar Muusikuse foto


      SIIN JA PRAEGU: UUS ELULÄHEDUS
      Ent minu pilgu läbi ühendab neid kaht näitemängu veel miski peale topeltlavastuste fakti. Just Kivastiku Peetri, Tõnu ja Leena lugude ning "Ristumise" näitel on ehk areldi põhjust rääkida ka eesti draama nn uuest elulähedusest (tükati kuuluvad siia vist ka Andrus Kivirähi "Vanamehed seitsmendalt " ja "Atentaat").



Andrus Kivirähk. Tiit Blaadi foto


      Praegune eesti inimene oma loomulikus miljöös on siin selgelt äratuntavana olemas, aga sealjuures pisut-pisut teistsuguses valguses, kui seni oleme harjunud nägema. Ei saa ju ühtki nimetatud teksti suruda olustikudraama raamidesse. Jah, eesti inimene toimetab siin küll oma tavalisi toiminguid, ent rohkem kui ealeski varem on tema jalad sealjuures "maast lahti". Rohkem kui ealeski varem on näha ja tunda tema ühenduslülisid mõne teise, temast väljapoole jääva suurema tervikuga.
      Et Tätte esiknäidendist on juba nii rohkesti juttu olnud, üritame näite leida Kivastikult, ja seda tema mõlema lavale jõudnud näidendi peategelaspaaride suhetele mõeldes. Ühest küljest on Peeter ja Tõnu ("Peeter ja Tõnu") ühed armsalt asotsiaalsed nohikud ning Leena ja Elsa ("Õnne, Leena!") peaaegu naturalistliku elulähedusega kujutatud mutikesed naaberkorterist. Aga teisest küljest? Mis neid seob? Miks on nad niimoodi kokku jäänud ja teineteisesse niisuguse palavikulisusega klammerdunud? Mis on olnud enne praegust?
      Kahe karakteri piirjooned hakkavad nii osavalt teineteisesse sulama, et pikkamisi on meie ees suisa becketlikult ehe portree lootusetult lõhestunud isiksusest. Isiksuse sisedialoog, konflikt ja lepituskatse.
      Kindlasti peab eraldi rõhutama neis tükkides kaasa mänginud näitlejate osatähtsust. Eriti just "Vanemuise" Leena ja Elsa, Herta Elviste ja Maimu Krinal (lavastaja Ain Mäeots, "Ugala" lavastus Ingomar Vihmarilt on kahjuks nägemata), milleski Kaarel Irdi omaaegsete rahvatükkide elumahladest pulbitsevaid naisolevusi meenutades, tuletasid kõige enam meelde vana tõde, et ka näitleja mängumootor saab omamaisest kirjasõnast vunki juurde.
      "Õnne, Leena!" üldist mõju kipuvad nõrgendama õõnsalt ja toorelt kirjutatud nn mälestuspildikesed "saksa preili" ajastust, ja ei ole ka kummalgi lavastajal leidunud nende vormistamiseks veenvat ideed (nagu on võimalik järeldada "Ugala" lavastuse kohta ilmunud arvustustest) ega piisanud radikaalsust need sootumaks välja rookida (kogu informatsioon, mida antud "ilunäitused" sisaldavad, tuleb ka mujalt kätte!).


      HOMNE PÄEV – ULME JA OLME TULEVAD TAGASI?!
      Üks kõige otsesemalt eesti draamasse, eriti tema homsesse päeva puutuv, kuid suhteliselt vähe vastukaja tekitanud ettevõtmine eelmisel hooajal oli veel lavakunstikooli XIX lennu praktikueelikute "Draamakassetiks" ristitud teatriõhtu, mida "mängitatud" paar korda Tallinnas ning korra Tartus ja Pärnus. Tulevased lavastajad lavastasid ja näitlejad mängisid nelja lühinäidendit (või oli nende hulgas ka täisnäidendite tekstifragmente?), mis on valminud 1997. aasta sügisest Lavakunstikooli juures töötava draamaseminari raames.
      Kassetilavastuse vaatamine annab väga erilise elamuse. Kui viimastel aastatel on lavakad tulnud avalikkuse ette valdavalt Shakespeare’i, Kõivu või Tšehhoviga, siis seekord on teksti ja esituse vahekord pea peale pööratud. Nüüd, vastupidi, tuleb teatritudengitel üle vaadata materjali äbariklusest ning vähemalt karjuvamad kitsaskohad "ära katta". Kui lähtuda teesist, et kassetitekstid ongi eesti draama "homne päev", siis võime Kivastiku ja Tätte oopused rahuga unustada, sest – olme ja ulme on jälle tagasi! Vaid selle vahega, et uus tegijate põlvkond oma radikalismis on mõlemaid tublisti ekstreemsemaks ihunud. Kui olme, siis tingimata lohutu olmenaturalism, köögitülid ja kosena kohisevat ropendamist ning eriti trendikas, kui rõvedused lendavad just noorte daamide suust (kas seminaristidest dramaturgide puberteet? ). Kui aga ulme, siis hästi palju "sügavamõttelist" udutamist, hulk mõtteta ja seoseta uiukesi ning pretensioonikat muidu lalinat.
      Tõsi-tõsi, on selleski kimbus erand Jüri Ehlvesti näol, kes sellisele vulgaarsotsioloogiale kindlalt vastu astub, ent paraku ei pälvinud just see tekst, "Kiilkiri" (lavastaja Tiit Ojasoo) kuigi adekvaatset rezhiilist lahendust. Võib oletada, et suurele hulgale vaatajatest jäi see lihtsalt paari kalambuuriga crazy’ks looks, kuhu noor lavastaja oli teksti "kunstipärastamise" huvides sisse pannud kõike võimalikku koolis õpitut ja muidu pähe karanut. Ilmselt polnud tegu Ehlvesti tihedaima teatritekstiga (olen veel paari käes hoidnud), ent – uks on lahti tehtud. Kas pole just Ehlvest oma "kribulis-krüptilise" stiiliga (Udo Uibo Ehlvesti proosa kohta) eesti draama kindel perspektiivnimi ehk paras väljakutse meie üldiselt alahoidlikule teatrilaadile laiemaltki?
      Pretensioonituim esineja oli Indrek Olmaru ja tema "Lihtne lugu" (lav Tõnu Lensment), mille lavatõlgendust vääristas asjaolu, et siia mahtus minu arvates õhtu parim roll – Tarmo Prangli kohklik paadimees, tõesti selgete motiivide ja aimatava minevikuslepiga elus inimene. Kirjanduslikult meenutas lugu milleski kuuekümnendate eesti proosat, "Valtoniana"-aegset Valtonit. Olmelises pooles püsiti kindlalt vee peal, ulmelises hakkas asi vibama. Subretipaar tundus ka üleliigne, paadimehe ja tema pruudi romaan "puhtalt" selitanuks ehk "Lihtsa loo" selgemaks.
      Esimesed kümme minutit püsis usk, et Peeter Sauteri loo "Kas sa ei saa aru…" tase (lav Vahur Keller) teeb jõnksu ülespoole – äkki on alguse lamedus tahtlik. Paroodia prosaist Sauteri imagole? Aga ei, edasi tuli ikka kõige venivamat intelligentsi asotsiaalistumist: tina- ja tahapanek, tüütu sõnasõda ja miski mürgel abordiraha ümber. Natuke päästsid arvestatavad näitlejatööd (Kersti Heinloo, Andres Mähar).
      Kõigest jõust üritas dramaturgilisele "varinguohtlikkusele" karku alla panna ka Tiina Ubari "Mitsubishi 3000 GT" (lav Urmas Lennuk) trupp: kriisini jõudnud abielupoolte banaalset madistamist (rabavalt banaalse dialoogi ja rabavalt banaalse puändiga) püüti psühholoogiliselt "varjutada", kumbagi sugupoolt reageeringutes varieerida. Aga jah, seekord tahtnuks juba resoluutsemalt küsida: kas ikka maksab teatrikooliski lausgrafomaaniale aega raisata? Ehk siis muudetagu see omaette õppeülesandeks ja lavastatagu juba Miina Hinti!
      Või siis… oodatagu veel veidi. On märke, mis lubavad loota, et eesti inimesel võib siiski olla kohta ka eesti näitemängus.