PERSONA GRATA
      INDREK LAUL


      INDREK LAUL on sündinud 22. veebruaril 1968 muusikute peres. Tema ema Reet Laul on pianist-kontsertmeister, isa Venno Laul tegutseb samuti siiani aktiivselt muusikas – dirigendi, õpetaja ja organisaatorina. Ka Indreku õde on mõnda aega klaverit mänginud. Indreku esimeseks klaveriõpetajaks oli ema. Tõsisem muusikategemine algas aga 1975. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis, kus Indreku õpetajaks sai Ell Saviauk.



Indrek Laul augustis 1999. Harri Rospu fotod


      Esimene murrang toimus siis, kui Indrek oli kaheteistkümne aastane. Paralleelselt õpingutega Muusikakeskkoolis oli Indrek käinud Mererajooni spordikoolis ja teinud tugevat tennisetrenni. Võistlused viisid teda Eesti koondise liikmena ka väljapoole. Kuid innukast tennisemängust ja klaveri harjutamisest hakkasid käed väsima ja valutama ning tuli teha valik. Siis võitis Indrek Muusikakeskkoolis toimunud konkursi, mis viis ta rahvusvahelisele konkursile Tšehhoslovakkiasse. Võit seal saigi määravaks: Indrek tegi otsuse klaveri kasuks. Nüüd oli klaverimäng muutunud kohustusest vajaduseks, rahvusvaheline tunnustus lisas entusiasmi, silmaring hakkas avarduma...
      Muusikakeskkooli viimastes klassides oli Indreku õpetajaks ka Kalle Randalu, kellega koos tehti tõsist tööd. Käidi Moskvaski, kus Indrek mängis oma õpetaja hiljutisele õpetajale Lev Vlassenkole ette Chopini kaheksa etüüdi ja Mozarti Fantaasia c-moll. Kõik ikka selleks, et minna edasi õppima Moskva Konservatooriumi. Ent sinna sissesaanut oodanuks kohe Nõukogude armee. Lev Vlassenko soovitas veidi oodata, sest suur sula oli N Liidus juba alanud.
      Konservatooriumi astus Indrek 1986. aastal siiski Tallinnas. Esimesel kursusel võttis ta osa vabariiklikust pianistide konkursist ja sai III koha ja eripreemia eesti teose esitamise eest. Konservatooriumi klaverikateedrisse oli parasjagu jõudnud kutse Arbo Valdma meistrikursustele Jugoslaavias. Belgradi saadetigi Indrek Laul ning kursuse lõppedes tegi Arbo Valdma talle ettepaneku tulla sealsesse muusikaakadeemiasse õppima. Koju tagasi jõudnud, arutas Indrek pakkumist Kalle Randaluga, kes seda igati toetas. 1988. aastal ei olnud aga ühe Nõukogude kodaniku jaoks välisriigi õppeasutusse sisseastumiseksamite tegemine niisama lihtne. Kuna vabariikliku konkursi preemiaga käis kaasas ka turismireis vabalt valitud riiki, sõitis Indrek nüüd Jugoslaaviasse. Leppinud rühmajuhiga kokku paariks päevaks teise linna "hüppesse" mineku, läks ja tegi ta ära sisseastumiseksamid Belgradi Muusikaakadeemiasse. Arbo Valdma oli täpselt selleks ajaks kutsunud kokku klaverikateedri komisjoni ning Indrek saigi sisse. Sellisel viisil poolenisti sundolukorda pandud Moskva ministeerium rahuldas eesti tudengi välismaal õppimise taotluse ja määras talle isegi stipendiumi.
      Arbo Valdma klaveriklassis Belgradi Muusikaakadeemias läks töö kohe lahti. Kaks nädalat pärast kohalejõudmist toimus Indreku esimene kontsert, kolme kuu pärast osales ta juba mitmel konkursil ning võitis kahel neist, Jugoslaavia muusikakõrgkoolide vahelisel pianistide konkursil ja Jugoslaavia vabariiklikul pianistide konkursil esimese, Belgradi Raadio konkursil – teise ning Jeunesses Musicales’i rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil III preemia. Järgnesid edukad esinemised Jugoslaavia esindusorkestritega (Belgradi Raadio Sümfooniaorkester, Skopje Sümfooniaorkester jt). Noore pianisti tuntus ja tunnustatus tegid temast Nõukogude saadiku lemmiku, mille tulemusena sai Indrek harjutada saatkonna suurtel headel klaveritel. Ometi hoiti tal silma peal ning kord kutsuski saadik Indreku välja, tahtes teada, miks ta saab nii tihti kirju Ameerikast. Pärast edukaid konkursivõite oli Arbo Valdma soovitanud noorel pianistil minna õppima Ameerikasse, see idee oli hakanud idanema. Indrekule pakuti saatkonnas stipendiume küll Saksamaale, Prantsusmaale, muidugi ka Moskvasse, ent mõte minna Ameerikasse hakkas sel ajal juba teoks saama. Dokumendid vormistati siiski päris viimasel minutil ning 1990. aasta kevadel sõitiski Indrek sisseastumiseksamitele New Yorki, kus sai sisse Juilliardi Muusikakooli.
      Indreku klaveripedagoogiks sai Peter Serkin, kelle õpetamismeetod osutus ettearvamatuks, kuid väga huvitavaks. Kuigi Serkin ei plaaninud algselt tol aastal uusi õpilasi võtta, kutsus ta ometi Indreku endale koju ette mängima. Hoolimata sellest, et Indrek mängis Liszti sonaati (Liszt osutus heliloojaks, kelle muusika interpretatsiooni Serkin ei õpeta!), võeti ta Serkini klassi vastu. Kahe nädala pärast tuli juba mängida Brahmsi Teise klaverikontserdi kahte esimest osa, veel kahe nädala pärast kolmandat ja neljandat, seejärel Mozartit, Beethovenit, Bachi... Nii kiire uue repertuaari omandamine oli kogemus omaette.




      Käesoleva aasta mais jõudis Indrek Juilliardis lõpusirgele. Doktorantuuri lõpetav dissertatsioon käsitles klaverimeistrite ja interpreetide koostööd ja selle tulemusi ning näitas, kuidas see on mõjutanud selle pilli arengut. Indrek peab seda teemat väga põnevaks, seda enam, et selline koostöö käib ju tänaseni. Ometi ei ütle praegune kontserdiarvustaja instrumendi kohta tavaliselt mitte midagi ja ega pianist ise oma pilliga kontserti andma tulegi. Kunagi oli aga nii, et kui Mozart mängis Johann Andreas Steini valmistatud klaveril oma teost, käis arvustus ka pilli kohta; Chopini salongikontsertideks mõeldud klaver Lisztile mängimiseks ei kõlvanud jne.
      Indrek peab üheks oma eesmärgiks Ameerikas "Estonia" klaveri maine tõstmist rahvusvahelisele tasemele. Väga suur osa "Estonia" pillidest lähebki praegu Ameerikasse. Bostoni, New Yorgi, Philadelphia, Toronto, Los Angelese jt linnade suurtes saalides on juba olemas "Estoniad". Indrek püüab, nii palju kui võimalik, anda kontserte just neil kodumaistel klaveritel. Mängida seal eesti klaveril eesti muusikat ja pärast vastata Eestit puudutavatele küsimustele – seda peab Indrek samuti oma tegevuse põhisuunaks.
      Indreku repertuaari põhiosa moodustab romantilis-virtuoosne klaverimuusika, mille esitamine eeldab käe suurt ulatust. Indreku käeulatus on koguni oktav ja sekst ehk do-st järgmise oktaavi la-ni ja nii mängib ta meelsasti Rahmaninovi, Liszti, Chopini, ka Beethoveni sonaate ning tahab kunagi kindlasti põhjalikumalt süveneda Bachi loomingusse. Eesti klaverimuusikast kuulub Lepo Sumera "Pala aastast 1981" Indreku repertuaaris erilisele kohale, seda on ta esitanud lausa paarsada korda. Ameerikas on Indrek esinenud ka koos orkestritega, näiteks Duluth-Superior Orchestra, Federal Way Philharmonic Orchestra, Juilliard Orchestra ja mitmete kammerorkestritaga, rohkem on ta sel mandril andnud siiski soolokontserte (Dallases, New Yorgis, Bostonis, Philadelphias, Chicagos jm). Tihe koostöö seob teda heliplaadifirmaga Consonant Works, praegu käib töö sooloplaadiga, mille kava sisaldab Liszti kaks legendi, Bénédiction de Dieu dans la solitude ning Sonaadi h-moll. Sonaadi lindistus toimub oktoobris "Estonia" kontserdisaalis ja jälle mängib Indrek Tallinna Klaverivabriku "Estonial". Consonant Works on käivitanud ka suurema projekti, mille käigus plaadistatakse "Estonia" kontserdisaalis rida kuulsaid instrumentaalkontserte. Projektis teeb kaasa Indreku kõrval Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, mida dirigeerib Arvo Volmer. Praeguseks on salvestatud neli kontserti: Tšaikovski Esimene, Rahmaninovi Teine, Liszti Esimene ja Griegi Klaverikontsert. Oma esinemised katsubki Indrek alati siduda plaadistamisega, mis muu hulgas tähendab seda, et ka juhuslikke möödalaskmisi kontserdil olla ei tohi. Kui Indrek 1997. aasta oktoobris soleeris ERSO ees Griegi Klaverikontserdis, märkis arvustaja hiljem, et esitus oli plaadistuse vääriline, teadmata sealjuures, et järgmisel päeval hakataksegi teost salvestama.
      Et suurteos esitusvalmis saaks, vajab Indrek küllalt pikka küpsemis- ja settimisaega, mõnikord ehk aastatki. Harjutamine peab olema regulaarne, arvab Indrek, hoolimata sellest, kas päev selleks on sobiv või ebasobiv. Mõne minutiga on võimalik häälestada end just sellele lainele, mis on antud muusikaga kontakti leidmiseks vajalik. Võib-olla on siin omamoodi kaasa aidanud ka malemäng, mida Indrek viimasel ajal on harrastama hakanud.
      Praegu elab Indrek põhiliselt New Yorgis, Eestis käib ta aastas kolm-neli korda. Esinemistele (viimane neist toimus Dallases augusti lõpus, kavas Liszti Sonaat h-moll ja Chopini etüüdid) ja plaadistamistele lisanduvad meistrikursused, mida Indrek on juhendanud USAs ja Taivanis. Järgmine kontsert Eestis on esialgu veel "pliiatsiga paberile pandud".


Küsitles KAJA IRJAS