EESTI MUUSIKAAKADEEMIA 80

Kaheksakümne aasta vältel on valdav enamik eesti muusikutest oma hariduse saanud Tallinna Konservatooriumis, nüüdses Eesti Muusikaakadeemias. Selle aja jooksul on meie kõrgkool läbi teinud suure arengu ja alustab oma 81. tööaastat esimeses spetsiaalselt meie jaoks ehitatud, kõigile kaasaja nõuetele vastavas õppehoones. Kvalitatiivselt uus materiaalne õppekeskkond esitab meile väljakutse täita see keskkond ka uue(nenud) vaimuga. See ülesanne on tunduvalt keerulisem kui uue maja ehitamine. Olnud küllalt edukad siianigi, mida tõestavad rahvusvahelist tunnustust saanud vilistlased — heliloojad, dirigendid ja pianistid, aga ka teiste alade esindajad — , võib küsida, kas meis on piisavalt tahet ja jõudu uuele tasemele tõusta?



Uuest õppeaastast alustab EMA
Rävala pst 16 valminud uues majas.
Harri Rospu foto

Sama suure väljakutse esitab ka ajalooline situatsioon. Demokraatliku ja arenenud maailma osaks olla tahtva noore ja väikese iseseisva riigina on väljakutsele vastamine meile praegu küll võimalik, aga ometi keerukas. See sõltub meie pingutustest, sellest, kas me suudame ise avaneda maailmale, kas me suudame oma üliõpilaskonda, aga ka õpetajaskonda, rahvusvahelisemaks muuta või muutume hoopis enesega rahulolevaks, suletud ja vähese arenguvõimega vormilt euroopa, aga sisult provintsi kooliks. Meie teha on, kas Eesti Muusikaakadeemias õpivad paljude maade noored, kas lisaks eesti parimatele muusikutele on meie hulgas ka tugevaid külalisõppejõude.

Siin tuleb leida õiged proportsioonid, et rahvusliku muusikakultuuri arengut kahjustamata välismaiseid "jõude" meie konkurentsivõime tõstmiseks ära kasutada.

Kõrvalekalded ükskõik mis suunas nendest raskesti defineeritavatest, vaistlikult tunnetatavatest proportsioonidest on meie arengule ühtmoodi kahjulikud. Siiski on mul tunne, et internatsionaliseerimisega üle pakkuda on meil ettenähtavas tulevikus raske, pigem on instinktiivne soov olla ise "peremees" igal alal meile takistuseks tõelisele rahvusvahelisele avatusele.

Küsimusele kas ühemiljonilise tagamaaga muusikakõrgkool suudab oma jõududega vajalikul tasemel ka tulevikus ühtlaselt "katta" kõiki muusikahariduse alasid, ei saa ma täie kindlusega jaatavalt vastata. Et üks muusikakõrgkool on aga tervik, millest ei saa midagi välja jätta, siis näen ma ainsa mõistliku lahendusena meie parimate muusikute, aga ka noorte, ennast mujal maailmas täiendanud muusikute kiiret kaasamist akadeemia töösse ja samal ajal kõrgelt kvalifitseeritud külalisõppejõudude kutsumist.

Soovin kõigest südamest, et uue sajandi Eesti Muusikaakadeemia ühendaks endas hoolitsust meie muusikakultuuri eest maailmakodaniku avatusega kõigele uuele ja konkureerivale, nii ideedele kui ka inimestele mujalt maailmast.

PEEP LASSMANN,
professor, EMA rektor

Alguses oli eluvajadustest sündinud mõte luua kodumaine professionaalne muusikaõppeasutus, "Estonia" muusikaosakonna (EMO) segakooris 1914. aasta alguses tekkinud idee muusikakursustest, mis sõja puhkemise tõttu jäi ellu viimata.

4. aprillil 1918 tegi EMO dirigent August Topman oma koori nimel "Estonia" Seltsi juhatusele ettepaneku asutada muusikakool.
11. novembril 1918 lõppes I maailmasõda.
17. novembril 1918 otsustas "Estonia" Seltsi peakoosolek küsimuse jaatavalt.
28. novembril algas Vabadussõda.
10. septembril 1919 kinnitas värske Eesti Vabariigi haridusminister kooli põhikirja ja esimesed õppejõud.
"Estonia" Selts oli ellu kutsunud Tallinna Kõrgema Muusikakooli, sest seltsi põhikirjas puudus punkt, mis lubanuks tal asutada konservatooriumi.
5. septembril 1919 ilmus "Päevalehes" kuulutus Tallinna Kõrgema Muusikakooli sisseastumiseksamite algusest 15. septembril. Müürilehelt võis lugeda:

Õpetuse algus 29. sept. Avatakse järgmised klassid:
Muusikateooria ja kompositsioon: Peeter Südda.
Orel: Peeter Südda ja M. Lüdig.
Klaveriklass: Sigrid Hoerschelmann, Alice Kelchen, G. Ruckteschell ja Helmi Mohrfeldt.
Viiuliklass: Johannes Paulsen ja Eddy Bullerian.
Cello klass: Raimund Bööcke.
Kontrabassi klass: L. Juht
Lauluklass: M. Lüdig-Sinkel ja L. Neumann.
Tromba klass: J. Vaks.
Kammermuusika klass: Raimund Bööcke.
Algteooria ja solfeggio klassid: A. Topman, M. Lüdig ja G. Reeder.
Flöte, klarineti, oboe, fagotti ja Trombone klassid avatakse kui osavõtjaid on.
Õppejõududeks on kutsutud tuntud jõud.

Direktor M. Lüdig

Nii see algas… Vastavalt lõpetajate nimekirjale 1925. — 1989. ("Tallinna Riiklik Konservatoorium — 70." Tln, 1989) ja (EMA) diplomite registreerimise raamatule on ajavahemikul 1925 — 1999 saanud praeguses Eesti Muusikaakadeemias (endises Tallinna Konservatooriumis) professionaalse muusikalise kõrghariduse diplomi 3078 isikut, väljastatud diplomite arv on mõnevõrra suurem (paarkümmend inimest on lõpetanud kahel erialal; diplomeeritud muusikute siin toodud üldarvule ei ole lisatud 284 lavakunsti erialal lõpetanut; lisada tuleks ka 32 magistrit. 1945. aasta kevad välja arvatud, on alates 1925. aastast igal kevadel olnud lõpetajaid, kord rohkem, kord vähem. Ja nad kõik on, igaüks omal moel, jätnud jälje Eestimaa muusikaellu, mõned jäljed viivad Eestimaast kaugemalegi.

Tuleviku kohta ei saa me midagi öelda: ta tuleb, jalad ees, ja ta aju on ta hauakiri.
Aga suur asi on olla ta suureks varbaks — ja seda me võime.

Elmer Diktonius

TIIA JÄRG,
dotsent

TALLINNA KONSERVATOORIUMI JA EESTI MUUSIKAAKADEEMIA
DIREKTORID JA REKTORID LÄBI AEGADE



Mihkel Lüdig, direktor 1919-1923.
Foto TMMi arhiivist

Riho Päts, direktori kt sept.-nov. 1940. Sama aasta nov.-jaan. 1941 jätkas direktori kt-na Ksenja Aisenstadt.
Foto TMMi arhiivist



Jaan Tamm, direktor 1923-1933.
Foto TMMi arhiivist

Bruno Lukk, direktori kt 1948-1951.
Foto TMMi arhiivist



Juhan Aavik (esimene valitud direktor) 1933-1940 ja 1941-1944.
Foto TMMi arhiivist

Georg Ots, direktor 1951-1952.
Foto TMMi arhiivist



Eugen Kapp, direktor, hiljem rektor 1952-1963.
Foto TMMi arhiivist

Viktor Gurjev, rektor 1970-1982.
Foto TMMi arhiivist



Vladimir Alumäe, direktori kt veebr.-aug. 1941, direktor 1944-1948 ja rektor 1964-1970.
Foto TMMi arhiivist

Venno Laul (esimene sõjajärgne valitud) rektor 1982-1992.
Foto TMMi arhiivist



Peep Lassmann, rektor alates 1992. aastast.
Kalju Suure foto


KLAVERIOSAKOND

Kes muusikahuvilistest ei tunneks nimesid nagu Ralf Taal, Mati Mikalai, Marko Martin, Tanel Joamets, Ave Nahkur, Age Juurikas, Kai Ratassepp. Seda rida saaks veel tublisti jätkata! Nad on esile kerkinud viimasel aastakümnel võitudega kodumaistel ning rahvusvahelistel jõuproovidel ja kontserdielus.

Pole kahtlust, et nende saavutused toetuvad pikale eelkäijate reale, tugevale professionaalsele alusele. Läbi aegade on klaveriosakond olnud meie muusikakõrgkooli suurimaid ja tulemuslikumaid. Ammutades nii idast kui läänest, oleme kasvanud mööduva sajandi jooksul arvestatavaks klaverikoolkonnaks.

Õppimishimu on see, mis edasi viib. Viimastel aegadel on EMA klaveriosakond koos kümme aastat tagasi loodud ja väga viljakalt tegutseva Eesti Klaveriõpetajate Ühinguga (EKÜ) korraldanud üle 30 pianistide meistrikursuse külalisprofessoritelt, mis on avardanud nii üliõpilaste kui ka õppejõudude arusaamu ja suurendanud teadmiste pagasit. Kui varem täiendasid meie pianistide end põhiliselt Moskva muusikakõrgkoolides, siis praegu on mitmeid andekamaid noori haridust saamas läänes (Hanna Heinmaa, Indrek Laul, Toomas Vana jt).

Pean EMA klaverialast pedagoogilist koosseisu praegu väga tugevaks.



Klaveriosakonna õppejõud lõpetajatega 1975. aastal "Estonia" kontserdisaalis. Ees õppejõud (vasakult): V. Vahi, A. Kuuseoks, V. Lippus, L. Mets, L. Semper, H. Sepp ja V. Roots. Henno Saare foto


Järgnevalt vastavad kõik erialaõppejõud EMA klaveriosakonnast (peale prof Peep Lassmanni, kes loomulikult õpetab ka meie osakonnas) kolmele küsimusele. Sel moel selguvad ehk suures osas meie päevaprobleemid, samuti seosed minevikuga ja tuleviku suunad.

  1. Missuguseid kõige positiivsemaid ja negatiivsemaid mälestusi on teil oma õpiaegadest TRKs — EMAs?
  2. Millised nähtused ja muutused osakonna elus kümne viimase aasta jooksul tunduvad teile olulised?
  3. Mida tahaksite tulevikus muuta pianistide ettevalmistustöös?
Aleksandra Eesmaa-Juozapënaitë):
  1. Osakonda ilmunud elektroonika.
  2. Alati võib midagi muuta. Oleneb soovist.
Ivari Ilja:
  1. Positiivseid mälestusi on palju. Negatiivsete kogemuste jälgi on aeg pehmendanud. Meenutan oma õpetajaid ja konservatooriumi soojuse ja tänutundega. Kui väga otsida midagi negatiivset, siis mainiksin ebaesteetilist keskkonda, milles kahjuks viibime ka praegu, samuti tüütuid reise lehkavas 18. bussis. Uue maja valmimisega lakkavad need probleemid õnneks olemast.
  2. Kõige olulisemaks muutuseks pean suunaõppe tekkimist. Algul oli sellega raske harjuda, praegu pean valikuvõimaluste avardumist otstarbekaks. Samuti tundub, et üliõpilaste tase on viimase kümnendi jooksul tublisti tõusnud, konkurents muutunud tihedamaks.
  3. Soovin, et üliõpilastel oleks tulevikus rohkem aega süvenemiseks. Praeguste õppekavade ja ettenähtud nelja õppeaasta puhul tundub, et õppetsükkel läbitakse "keel vesti peal".
Ada Kuuseoks:
  1. Mineviku negatiivsed emotsioonid tuhmuvad. Kaarli puiestee (Suvorovi pst) majas oli küll ruumikitsikus, kuid hoidsime kokku nagu üks pere. Väikeses saalis toimusid unustamatud kohtumised siin gastroleerinud interpreetide ja teiste külalistega nagu Neuhausid, Zecchi, Tubin. Kontsertidel käidi massiliselt, õpiti õhinaga. Kuulama sõideti ka Leningradi, Riiga.
  2. Olulisemaid muutusi (mitte just positiivse poole pealt) oli õppeaja lühendamine neljale aastale (1991). Kõik uus ei pruugi alati olla hea. Miinuste hulka loen samuti kaugõppevormi kaotamise. Kuigi kaugõpe oli meie õppejõududele väsitav ja murettekitav töölõik, oli see ometi lastemuusikakoolide taseme hoidmise seisukohast vajalik, mida ei saa asendada ainult täienduskoolituse
    loengutundidega.

  3. Hea, et meie akadeemia lõpetanutele on magistrantuurivõimalus nüüd kergemini kättesaadav. Värskendavaks enesetäienduseks kõigile on külalisprofessorite meistrikursused. Koos EKÜga on organiseeritud mitmeid huvipakkuvaid konkursse pianistidele: Griegi, Tubina, Brahmsi ja Hindemithi ning Mozarti ja Chopini loomingust.
  4. Pianistide ettevalmistustöö kõrgkoolis ei kanna head vilja, kui madalamad astmed lonkavad. Konsultatiivne töö lastemuusikakoolides võiks olla koordineeritud.

  5. Üliõpilaselu võiks ergutada kohtumistega põnevate välisinterpreetidega.
    Tahaks loota, et tulevikus tekiksid tihedamad suhted mõne muusikakõrgkooli klaveriosakonnaga, üliõpilaste ja magistrantide vastastikused regulaarsed vahetusvõimalused.
Toivo Nahkur:
  1. Paljude meistrikursuste läbiviimine osakonnas on olnud väga viljakas.
  2. Erialaõppejõud võiksid osaliselt juhendada ka oma üliõpilaste pedagoogilist praktikat. Arvestades hilisemat tööpõldu, on ju õpetamine just paljudele see tõeline eriala.

  3. Võib-olla kaaluda ainesuundade lükkamist magistrantuuri?
Lembit Orgse:
  1. Positiivsed mälestused seostuvad eelkõige eriala ja teiste muusikaliste ainete õppejõududega nagu Bruno Lukk, Kalle Randalu, Vilma Mallene, Hugo Lepnurm, Leo Normet jt. Meeles on ka mitmed kontserdi- ja kultuurireisid Bakuusse, Riiga, Vilniusse ning koos kunstiajaloo õppejõu Olga Kaljundiga toimunud muuseumi- ja kontserdikülastused Leningradi.

  2. Negatiivsetest ehk mõned kokkupuuted komsorgiga (sain paar aastat Lenini-nim stipendiumi ja komsomol leidis, et selleks ei piisa heast õppeedukusest ja muusikalisest tegevusest, vajalik on ka "ideoloogiline töö". Kuid sellest sai üle). Ka partei-ained oleksid võinud olemata olla.
  3. Sisseastujate keskmine tase on tõusnud. Tipud on tipud nagu ennegi, nõrgad aga pole enam nii nõrgad kui eelmistel kümnenditel.
  4. Tuleks mõelda sellele, kuidas saavutada olukord, et lõpetajad sooviksid minna tööle väikestesse muusikakoolidesse üle kogu maa. Vabad töökohad ootavad!

  5. Loomulikult on see ka sotsiaal- ja regionaalpoliitika probleem.
Valdur Roots:
  1. Esimesed muljed alates 1951. aastast: Kaarli pst kortermaja salapärased koridorid, nurgatagused, kaootiline klasside paiknemine, majas asuv ühiselamu oma naljalembese seltskonnaga. Võimalus kohata treppidel Mart Saart, Artur Lembat, Enn Võrku, Erika Franzi, Irmgard Kaudret, Karl Leichterit… Särav Aleksander Arder oma võimsa koolkonnaga. Klaverimarkide rohkus.

  2. Isiklikult minule neljandal kursusel avanenud võimalus Rahmaninovi "Rapsoodia Paganini teemale" mängimiseks "Estonia" kontserisaalis koos ERSO eelkäijaga. Anna Klasi ajuti vihastama panev nõudlikkus, energia ja müstiline muusikalise vaimsuse enesestmõistetavus. Stalini aja masendav õhkkond. Marksismi-leninismi dogmade päheajamine. Selle aine naljakas lihtsameelne lektor Ottender ("üleüldse…"). Erutavalt vestlev muusikaliteratuuri lektor Heimar Ilves, tema mälu. Üks seik. Rääkinud põhjalikult programm-muusika küündimatusest ja seda Liszti puhul eriti, unustas ta end kuulajaile sümfoonilist poeemi "Tasso" tervikuna klaveril ette mängima, seda muidugi peast!
  3. Õppetöö pidev ümberkorraldamine. Nelja-aastane bakalaureuseõpe. Uued õppeainete süsteemid, loengudistsipliinide lähendamine tegelikele vajadustele. Erialaõppe teatud diskrimineerimine, tundide arvu vähendamine ja sellega kaasnev üliõpilaste iseseisva töö tähtsuse suurenemine.

  4. Uue maja saamise unistuse tõelisuseks muutumine.
  5. Magistriõppe mahu suurendamine nii, et kõik andekad üliõpilased saaksid korraliku hariduse. Erialatundide arvu suurendamine.

  6. Võiks kaaluda õppeaasta alustamist 10. — 15. augustil selleks, et talvise eksamisessiooniga enne jõule valmis saada ja õppeaasta mai lõpul lõpetada. Meie kliimavööndis sobiv tsükkel on teada olevalt Soomes juba kaua kasutusel.
    Veidi utoopiat: palju "Steinwaysid" ja helisalvestusseadmeid klaveriklassidesse.
Lilian Semper:
  1. Kõige positiivsemad mälestused erialaõpingutest Heljo Sepa juures. Klaverimäng muutus huvitavaks, pakkus hingele ja mõistusele, maailm avardus. Heljo Sepp on väga köitev kunstnikuisiksus.

  2. Halb on kuskile kadunud — ei taha meeles seista. Võib-olla ballastainete rohkus õppekavades, valikuvõimaluste puudumine. Aga seegi on rohkem tagantjärele tarkus.
  3. Üleminek ainesüsteemile. Uste avanemine maailma eri suundadesse.

  4. Struktuurimuutused EMAs: üldklaveri, orelimängijate, kirikumuusikute ja klavessinistide ühendamine klaveriosakonna alla. Mammutüksus! Muide, klavessiini õpitakse küll enamasti teise instrumendina, kuid on ka mõned eriala üliõpilased. Õppejõud Imbi Tarum ja Maris Valk-Falk on väga aktiivsed kontserte ja tunnustatud spetsialistide kursusi korraldama. Klaveriõppurite keskmise taseme tõus (eriti võrreldes minu õppimisajaga). Kontserdibüroo laiaulatuslik ja tänuväärne tegevus.
    Uue maja valmimise künnisele jõudmine. Mäletan juttu ja kavatsusi sellest umbes viiekümne aasta jooksul! Eriline isiklik heameel mitmetunniste bussisõitude asendumisest mõneminutise jalutuskäiguga.
  5. Audio-videotehnika igapäevane kasutamisvõimalus. Viieaastane õppeaeg pianistile. Interpreet vajab aega mitte ainult eksamite üksteise otsa sooritamiseks, vaid ka enese kui isiksuse vormimiseks ja küpsemiseks.



Bruno Lukk tunnis Ivo Sillamaaga
u 1978.—1979. aastate paiku.
Foto TTMi arhiivist

Lauri Väinmaa:

  1. Kõige olulisemad olid erialatunnid Bruno Luki juures. See tund B-hoone väikeses ja pimedavõitu klassis nr 201 oli nädala tähtsaim sündmus, kuhu läksin tundega, nagu peaksin kontserti andma. Lukk oli äärmiselt pühendunud õpetaja, muusika ja õpilased olid tema jaoks kõik. Oma fundamentaalseid teadmisi, põhimõtteid ja kogemusi jagas ta meiega heldelt.

  2. Meelde on jäänud Leo Normeti kaasaegse muusika loengud, mida ta luges kaks tundi järjest käed seljal mööda klassi jalutades, kordagi konspekti kasutamata. Tema teadmised ja plaadikogu avasid ukse tundmatusse ja väga põnevasse maailma.
    Väga põhjapanevad olid Ester Mägi rahulikud, keskendunud polüfooniatunnid. Klaverimuusika on ju enamikus polüfooniat täis, see õpetus kulus väga ära.
    Kultuurne ja oma ala sügavuti tundev inimene oli saateklassi õppejõud Vilma Mallene. Ta suhtus kõigesse nii klassis kui laval loominguliselt ja innustas lõpmatult nii sõna kui ka mänguga.
    Võiks veel meenutada Olga Kaljundi kunstiajaloo loenguid, Hugo Lepnurme mõtterännakuid varajase muusika kaugetel radadel, Tiia Järgi ütlemisi ja ütlemata jätmisi, koomilist, aga daamide vastu rüütelliku käitumisega sõjalise õpetuse õppejõudu Kalininit jne.
  3. Viimased kümme aastat on toonud palju muudatusi, ennekõike suunaõppe ja osaõppe võimalus, milles positiivse kõrval on ka miinuseid: kursusetunde kadumine üliõpilastel, raskused õppejõudude koormuste planeerimisel.

  4. Negatiivse poole pealt ei saa mainimata jätta õppejõudude naeruväärselt madalaid palku.
  5. Keskkonnamuutus võib vahel üllatavalt mõjuda: uus hoone uue varustusega võiks stimuleerida tudengeid ja ka pedagooge innukamale tööle. Võib tekkida "oma kooli" tunne, mis praegu, mitmes majas töötades, on üsna ähmane. Ootan põnevusega uut maja.

  6. Pianisti "kõrgharimine" peab kestma viis aastat — neli on vähe.
    Soovin, et üliõpilaste kontserdiandmise võimalused suureneksid eriti teiste linnade ja maakondade arvel (kontserdisarjad!). Õpib ju interpreediks eelkõige laval.

Vahendas LILIAN SEMPER,
professor, klaveriosakonna juhataja

ORELI ÕPETAMISEST

Orel on instrument, mida on ehitatud, õpitud ja mängitud läbi sajandite, kuid professionaalse orelimängu õpetamine ja õppimine Eestis on sama vana kui eesti muusika alma mater EMA. Tallinna Kõrgema Muusikakooli vastuvõtu väljakuulutamisel 1919 seisab teadaandel oreliõpetus teisel kohal pärast teooria ja kompositsiooni, õppejõududeks Peeter Süda ja Mihkel Lüdig.

Tolleks hetkeks, kui asutati Tallinna Kõrgem Muusikakool ja selle juurde oreliklass, olid olemas juba esimesed eestlastest orelikunstnikud, kuid nende haridus oli omandatud väljaspool kodumaad. Enne meie oma muusika-kõrgkooli loomist olid paljud meie muusikud, nende hulgas ka organistid, omandanud hariduse Peterburi Konservatooriumis. Peterburi Konservatooriumi oreliprofessorit Louis Homiliust võib pidada Eesti oreliõpetuse isaks, sest tema juures on õppinud esimesed eesti organistid, sellised nagu Johannes Kappel (1855 — 1907), kes lõpetas Peterburi Konservatooriumi oreliklassi 1881. aastal ja oli ühtlasi esimene eestlasest õpilane Homiliuse oreliklassis kui ka esimene kutseline muusik üldse; Miina Härma (1864 — 1941, lõpetas oreliklassi 1890), Konstantin Türnpu (1865 — 1927, lõpetas oreliklassi 1891), Rudolf Tobias (1873 — 1918, lõpetas oreliklassi 1897), Artur Kapp (1878 — 1952, lõpetas oreliklassi 1898); August Topman (1882 — 1968) ja Mihkel Lüdig (1880 — 1958) lõpetasid oreliklassi 1904; Mart Saar (1882 — 1963) — 1908, ning viimaks Eesti orelikunsti suurkuju Peeter Süda (1883 — 1920), kes lõpetas oreliklassi 1911. aastal.



August Topman oreliklassi õpilastega 1933.(?) aastal: I reas (vasakult): L. Orgo, M. Isat, E. Greenberg (Kaljumäe), A. Topman, L. Väinmaa, H. Oberg (Lepnurm), S. Krull, S. Kodanipork (Arro); II reas: V. Niilus, E. Aavekukk, M. Laurimaa, J. Hiiob, R. Jalak, K. Noorma, J. Koppel, O. Mälk; III reas: U. Topman, S. Karell, E. Reisberg, H. Ulman, E. Arro, A. Liblik, J. Heinla, R. Toi, W. zur Mühlen, L. Võrk, H. Peterson, N. Metsapa. Foto TMMi arhiivist


Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreliõpetusega algust teinud õppejõud Peeter Süda sai õpetada orelit kahjuks vaid ühe õppeaasta, sest tema töö katkestas varane surm. Süda üks esimesi (ja viimaseid) õpilasi oli Joosep Aavik, kes lõpetas oreliklassi alles 1927 August Topmani käe all. Kuna Peeter Süda oli samal ajal ka "Estonia" kontserdisaali organist, võib oletada, et oreli tunnid ja harjutamine toimus just kontserdisaali orelil. Õppekava sellest ajast säilinud ei ole, kuid tõenäoliselt oli aluseks Peterburi Konservatooriumi õppeprogramm. Süda tööd jätkas kuni aastani 1922 Mihkel Lüdig. Kumbki mees aga ei suutnud nii lühikese ajaga luua veel oma koolkonda. Peeter Süda ja Mihkel Lüdigi alustatud tööl olid õnneks väärilised jätkajad, ja nii võime praegu siiski väita, et Eestis on olnud kaks suurt orelikoolkonda. Esimene neist on 1922. aastal prof August Topmani alustatud ja teine — 1936. aastal prof Hugo Lepnurme alustatud orelikoolkond. Lepnurm oli omakorda Topmani õpilane. Topman hakkas konservatooriumi oreliklassi juhatama 1922 ja tegi seda kuni 1950. aastani. Seejärel kõrvaldati ta õppejõu ametist, kuna olnud tegemist "kahtlaselt vaikiva ja apoliitilise tüübiga". Samal aastal vallandati õppejõu ametist esimest korda ka Hugo Lepnurm, seda kuni 1958. Aastani, teist korda kõrvaldati ta 1964. aastal. Leidnud tagasitee Tallinna Konservatooriumi 1967. aastal, oli professor Lepnurm seal kuni 1999. aasta kevadeni.

Oreli õppimine Tallinna Konservatooriumis on olnud ajast aega üks problemaatilisemaid. Seda on katkestatud üldse kokku neljal korral. Esimest korda 1925. aastal, mil raske majanduslik olukord ei võimaldanud juurde muretseda uut korraliku orelit. Seni oli läbi aetud 3-registrilise oreliga, mis ei vastanud aga ei õppetöö ega ka harjutamise nõuetele. Õpilaste harjutamisvõimalused sõltusid suuresti Tallinna kirikute vastutulelikkusest. Probleem, mis ulatub nendest aegadest tänapäeva, on aktuaalne ka nüüd. Organist, kes on saanud töökoha kirikus, peab end pahatihti pillide kuninga valitsejaks ja ainuomanikuks, mõistmata selle unikaalse instrumendi üldkultuurilist tähtsust — helisedes paljude erinevate kunstnike käte all, täidab orel oma ülesannet, milleks meister teda loonud. Noorte õppurite tulemused kannatavad just sellepärast, et neil pole võimalust pääseda korralike pillide juurde. Kirikute organistide kohuste hulka peaks kuuluma noorte suunamine ja õpetamine, kuidas seda pilli väärtustada, hoida ja käsitseda. Niimoodi oma kogemusi ja teadmisi edasi andes, võiksid meie organistid kanda senisest palju suuremat kultuurimissiooni. Topman loobus 1925. aasta jaanuaris oreliklassi juhatamisest ajutiselt nii kauaks, kuni suudeti luua hädavajalikud tingimused õppetöö jätkamiseks. Tänu Tallinna Konservatooriumi Seltsi juhatuse jõupingutustele õnnestus 1926. aasta kevadeks üles seada orel, mille mängupult pärines Tartu Ülikooli kiriku vanalt orelilt. Sellel oli üle kolmekümne registri, millest mängukorras oli vaevalt kümmekond. Hiljem suudeti juurde muretseda veel üks väike harjutusorel, nii et oreliklassil, mis aasta pärast uuesti avati, oli lõpuks kolm orelit.

Teine kord suleti oreliklass 1941. aastal. Selle põhjustas juba palju suurema katastroofi algus meie ajaloos. Ajaleht "Sirp ja Vasar" teatab 8. märtsil 1941: "Kaotatud on seni konservatooriumi juures töötanud kirikumuusika eriklass ja oreliklass. Konservatooriumi õppekava ulatuses tutvustatakse õpilasi orelimuusika õitsenguaja pärandiga, kuid riiklik muusikakool ei valmista enam ette kodanluse teenistuses seisvaid kirikukaadreid." Tegelikult aga kolis oreliõpetus sel perioodil sisuliselt "põranda alla" ja toimus tasapisi edasi, kuni 30. augustil 1948 keelati täielikult igasugune oreliõpetus kui "kodanlik igand" ja "riigivastane tegevus". See totaalsest inimrumalusest põhjustatud olukord kestis aastani 1958, mil Hugo Lepnurm kutsuti tagasi oreliprofessoriks. Tol perioodil lubati Tallinna konservatooriumis õppida orelit vaid fakultatiivselt ja seda aastani 1964, mil oreliklass suleti uuesti, ja loodame, et viimast korda. Oreliprofessor Hugo Lepnurm seati valiku ette: kas kirik ja usk Jumalasse või pedagoogi koht kõrgkoolis! Et Lepnurme truudus oma tõekspidamistele oli teada, tuli tookord sulgeda oreliklass. Kuid kolme aasta pärast avati oreliklass taas. Veel kümme päeva enne viimsele puhkusele minekut, 1999. aasta kevadel, võttis prof Lepnurm vastu õpilasi, et neile oma teadmisi ja mälestusi edasi anda.

1920. aastate teisel poolel hakkasid kostma kriitilised hääled konservatooriumis valitseva "vaimu" vastu. Heideti ette Peterburi Konservatooriumist pärit iganenud õppekava kasutamist ja juhiti tähelepanu vajadusele täiustada õppeprogrammi. 6. veebruaril 1925 kinnitas haridusminister Rahamägi Tallinna Konservatooriumi uue põhikirja, mille kohaselt jagati õppetöö kolme ossa: "1) nooremaks kursuseks (6 aastat); 2) vanemaks kursuseks (9 aastat) ja 3) draamakursuseks. Oreli- ja spetsiaalteooria (kompositsioon) klassi õppeaja pikkuseks sai kuus aastat. Peale orelimängu, mida õpetas Topman, õpetati oreliklassis veel muusikaajalugu, solfedzhot, harmooniat, muusikateooriat ja improvisatsiooni. 1938. aastal andis improvisatsiooni Artur Kapp, teooriat Arkadius Krull, harmooniat Eugen Kapp. Adolf J. Vedro andis instrumendi tundmist, Elsa Avesson saateklassi, Alfred Karindi partituurimängu, Juhan Aavik muusikaajalugu, Udu Topman liturgiat jne. Väga suurt rõhku pandi koraalide mängimisele ja koraalieelmängudele, samuti ka pedaaliharjutustele. Hugo Lepnurm alustas oma pedagoogilist tööd praktiliselt kohe pärast konservatooriumi lõpetamist 1933, esialgu küll August Topmani assistendina, kuid alates 1936. aastast iseseisva õppejõuna. Seda tingis Topmani ülekoormatus kõikvõimalike ühiskondlike ülesannetega. Lühikest aega (1938/39) õpetas orelit ka tollane Niguliste kiriku organist Friedrich-Werner zur Mühlen, kes lõpetas oreliklassi 1936. aastal ja lahkus 1939. aastal Saksamaale.

1922. aastal valminud konservatooriumi maja Vabaduse väljak 4 jäi peagi arenevale koolile väikeseks ja vajas edasise õppetöö korraldamiseks laiendamist. 1931 aasta sügiseks jõudiski lõpule konservatooriumi hoone juurdeehitus. Siin asus oreliklass täiesti eraldi osas, sissekäiguga Müürivahe tänavalt, samades ruumides, kus asub praegu Teatri- ja Muusikamuuseum. Oreli klassid olid avatud hommikul kella seitsmest kuni kella üheteistkümneni õhtul ja sellel ajal, mil viibiti koolis, pidid kõik ringi liikuma ainult harjutuskingades või -sussides. See oli omamoodi elamisvorm — tuldi hommikul ja lahkuti hilisõhtul. Väga populaarsed olid ühised teejoomised õppejõududega, tähtpäevade pidamine ja muu selline seltsielu. Igal õpilasel oli ette nähtud päevas kaks tundi harjutusaega. Vahel viidi orelitunde läbi ka "Estonia" kontserdisaalis ja mõnes Tallinna kirikus, enamasti Jaanis. Väga usinalt võeti osa ühistest kontsertidest. Oreliklassi kõrgema astme sisseastujatelt nõuti igati mitmekülgseid oskusi ja teadmisi:

1. Bach Fantaasia G-duur
Prelüüd ja fuuga C-duur
Fuuga g-moll
2. Mängida üks pala, milles on võimalik kontrollida registrite ja mänguvahendite tundmist.
3. Oreli ehituse tundmine.
4. Lehest lugemine ja oreliliteratuuri tundmine.

Tallinna Konservatooriumi lõpetanud orelikunstnikud:
I lend 1924/25 Juhan Jürme (Johannes Jürgenson) (organist Tallinna Kaarli kirikus); Peeter Laja (organist Pärnu Elisabeti kirikus).
III lend 1926/27: Joosep Aavik (organist Kuressaare Laurentsiuse kirikus) Helene Spulge.
V lend 1928/29: Oskar Kleemeier.
VI lend 1929/30: Herman Känd (organist Tallinna Niguliste kirikus); Paul Indra (Presnikoff) (organist Tallinna Pühavaimu kirikus); Kasimir Schipris (organist Tallinna Katoliku kirikus); Tiiu Targama (Lydia Terkmann) (organist "Estonia" kontserdisaalis).
VII lend 1930/31: Alfred Karindi (Karafin) (organist Tallinna Kaarli kirikus); Hillar Saha (Hilarius Sakaria); Oskar Valker (Valkner) (organist Pärnu Elisabeti kirikus).
VIII lend 1931/32: Robert Heinmets (organist Rakvere kirikus); Louise Saar-Heinmets.
IX lend 1932/33 :Arnold Rajamets (Biltse) (organist Tallinna toomkirikus);
Paul Elken (organist Võru kirikus); Marta Johnson-Frey; Hugo Lepnurm (Oberg); Leontine Prommik; Johannes Veeber (organist Türi kirikus).
X lend 1933/34 :Johannes Hiob (organist Tallinna toomkirikus); Leida Orgo; Meta Tari (organist Narva Aleksandri kirikus).
XI lend 1934/35: Edgar Arro (organist Tallinna Kaarli ja Jaani kirikus); Armilde Kroon; Martin Laurimaa; Elfride Reisberg; Ludmilla Väinmaa.
XII lend 1935/36: Magda Isat; Elsa Kaljumäe; Johannes Kappel (organist Tallinna toomkirikus); Friedrich-Werner zur Mühlen (organist Tallinna Niguliste kirikus); Helmut-Armin-Adolf Ulmann.
XIII lend 1936/37: Eduard Aavekukk; Joann Heinla; Senta-Luise Kodanipork (Arro, organist Tallinna Kaarli kirikus); Osvald Mälk; Udu Topman (organist Tallinna Jaani kirikus).
XIV lend 1937/38: Villem Kapp; Voldemar Kliimand (organist Tartus); Nikolai Metsapa; Valentin Niilus; Herbert Peterson; August Pruul; Sophie Rajamets; Leonhard Virkhaus; Leho Võrk.
XV lend 1938/39: Carl-Otto Märtson.
XVI lend 1939/40: Endel Kink (organist Tallinna Jaani ja Kuusalu kirikus); Harri Kõrvits (organist Tallinna Kaarli ja Koeru kirikus); Neeme Laanepõld; Harald Ojason.
XVIII lend 1941/42: Hella Liima (Tedder, organist Tallinna Kaarli kirikus).
XIX lend 1942/43: Hilda Kask-Päärson; Leida Paeola; Nelly Palis; Helen Tobias.
XX lend 1943/44: Kustas Noorma.

Tallinna Konservatooriumis oreliõpetuse keelustamise tõttu 1948. aasta augustis jäi Kustas Noorma selle perioodi viimaseks lõpetajaks. Möödub pikki aastaid, enne kui oreliõpilane Tiit Kiik 1976. aastal jälle selle uhke diplomi omanikuks saab. Konservatooriumi nooremas astmes jääb üheks viimaseks õpilaseks Veljo Tormis, kelle oreliõpingud katkesid samuti 1948. aastal.

Tahaksin loota, et praegusest Eesti Muusikaakadeemia oreliklassist võrsuvad sama tublid ja tahtejõulised organistid, kui olid meie eelkäijad, ja olen veendunud, et kolmkümmend kaks aastat, mil polnud ühtegi lõpetajat oreli erialal, ei ole saanud katkestada eesti orelikunsti traditsioonide järjepidevust.

JAANUS TORRIM,
oreli ja kompositsiooni eriala üliõpilane

KEELPILLIERIALA KUJUNEMISEST

Igal erialal on oma kõrgperioodid ja madalseisud. Selleks on alati palju põhjusi. Ehkki üks olulisim neist on õppejõu isik, pole see siiski ainus. Veel paljud muud tegurid võivad mõjutada asjade käiku.

Periood 1919 — 1939 kujunes Tallinna Konservatooriumis viiuli erialal veenvalt edukaks. Keskseks figuuriks neil aastatel oli professor Johannes Paulsen. Kuid ta polnud ainus. Episoodiliselt õpetasid veel Eddy Bullerian ja Sophie Lemba. Kuid samuti 1919 — 1941 töötas Alfred Papmehl ja tšello erialal 1919 — 1940 Raymond Bööcke.


Johannes Paulsen 1939. aastal, fotol pühendus Rudolf Millile. Parikase foto TMMi arhiivist Raimond Bööcke 1920. aastatel. Foto TMMi arhiivist



Alfred Papmehl 1920. aastate lõpul.


Veenva pildi sellest, mida saavutati Eesti vabariigi kahekümne aasta jooksul viiuli erialal, annab foto Johannes Paulseni juubelikontserdilt 1939. aastal "Estonia" kontserdisaalis.



Johannes Paulseni 60. sünnipäeva juubeli kontserdi puhul "Estonia" kontserdisaalis 1939. aastal: I reas (vasakult) 2. H. Aumere, 5. S. Milli, 7. Z. Aumere Uhke, 8. J. Paulsen, 9. C. Prii; II reas: 7. R. Matsov, 9. H. Laan, 10. E. Turgan, 11. V. Saul, 12. V. Alumäe, 13. J. Šagal, 14. A. Milli, 15. R. Milli, 18. A. Saat, 19. E. Kalam. Parikase foto TMMi arhiivist


Loetleme neid, keda näeme pildil: Hubert Aumere, Zelia Aumere, Carmen Prii, Roman Matsov, Herbert Laan, Evald Turgan, Vladimir Alumäe, Jossif Šagal, Endel Kalam ja paljud teised.

Neil aastatel saadi küllaltki palju välisstipendiume. Nii õppisid meie viiuldajad ja tšellistid Pariisis Jules Boucherit’, Jacques Thibaud’ ja Maurice Maréchal’i, Londonis Carl Flesch’i, Berliinis Georg Kulenkampffi ja Budapestis Ede Zathureczky juures.

Esineti rahvusvahelistel konkurssidel ja tükati edukalt — Hubert Aumere auhinnaline koht 1932. aastal Viinis ja 1935. aastal Varssavis.

Sellel ajal oli eriala maine kõrge ja viiuldajad olid rahva hulgas peaaegu sama tuntud nagu sportlased.

Uus peatükk, mis algab 1944. aastaga, ei kujunenud nii säravaks. Sellega on raske leppida ja seda on raske seletada.

1944. aasta sügisel, kui registreeriti endisi õpilasi, kogunes kooli kõrgemas astmes (st konservatooriumis) õppetööle 4 viiuldajat ja 1 kontrabassimängija. Kaks noormeest-viiuldajat registreeriti eelkursusele. Pilt ei olnud parem ka kesk- ja algastmes. Sõda puistas inimesed laiali, keda kuhu. Mõned langesid lahinguis (Eduard Käsper, Victor Järv), mõned jäid teadmata kadunuks (Daniel Berkovitš, Debora Mirwitz), mõned lahkusid kodumaalt põgenikelainega (Ulf Vigla).

Kuid põhiline õppejõudude koosseis selsamal 1944. aasta sügisel oli ju väga tugev. Evald Turgan (1909), Vladimir Alumäe (1917), Herbert Laan (1907), August Karjus (1906). Sellises koosseisus mängisid nad ka konservatooriumi kvartetis.

Keelpillikvarteti juhatajaks valiti Evald Turgan, kes oli neist pedagoogilises töös seni edukaim ja kõige kogenum töös algajatega. Tema tegevust Tartus võis võrrelda Paulseni tegevusega Tallinnas. Kuid just tema oli see, kes 1944. aasta talvel arreteeriti. Ja tundub, et see oli suur löök viiuli eriala kujunemisele neil aastail. Kui lisada, et ära läksid Hubert ja Zelia Aumere, Carmen Prii ja Evi Liivak, siis näeme, et Alumäe jäi ohtlikult üksi. Kateedris ei tekkinud dialoogi ega viljakat vaidlust. Alumäe sõna jäi sageli viimaseks sõnaks, lõplikuks tõeks. Samas ei tohi unustada, et Alumäe roll neil aastail oli erakordselt raske. Ta oli konservatooriumi direktor ja pärast parteilise juhtkonna vahetumist ning VIII pleenumi võimuvõitluse käigus kujunes ta ise rünnatavaks. Rünnakud kandusid sageli ka erialale, mida ta esindas.

Kuid kõige rohkem mõjutas eriala kujunemist siiski vähene kandepind ja algõpetuse nõrkus. Konservatoorium oleks vajanud kohe baaskooli, st muusikakeskkooli tüüpi kooli, nagu need olid Leningradis ja Moskvas ja nii nagu nad loodi Riias ja Vilniuses.

Neis tingimustes ei suutnud keelpillikateeder täita temale pandud lootusi. Ehkki lõpetajate hulgas oli väga silmapaistvaid andeid, nagu Ines Rannap, Maris Väinmaa, Virve Radamus, Jaan Reinaste, oli lõpetajaid kogusummas lihtsalt vähe.

Aastatel 1947 — 1957 lõpetas Tallinna Konservatooriumi 10 viiuldajat, 1 tšellist ja 1 kontrabassist, st mõnel aastal 1, mõnel 2 ja mõnel ei ühtegi.

Samal ajavahemikul oli klaveri erialal 30 lõpetajat.

Üllatavalt hõredad ja juhuslikud olid neil aastail keelpillikateedri kontaktid teiste konservatooriumidega. Ka aspirantuuri suunati esimesed keelpillimängijad alles 1963 (Ivo Juul) ja 1965 (Mare Teearu). Võrdluseks klaveri erialal: 1949 Heljo Sepp, 1950 — Laine Kallak-Mets. Eriala maine ei olnud neil aastail kõrge. Kahjuks mõjutab see maine vaatamata kardinaalsetele muutustele veel praegugi mõnede inimeste arvamusi ja hinnanguid.



Eesti NSV Riikliku Filharmoonia keelpillikvartett aprillis 1959: Vladimir Alumäe, Endel Lippus, Alfred Karjus ja Herbert Laan. Foto TMMi arhiivist


Uus peatükk keelpilli eriala kujunemises algab Muusikakeskkooli rajamisega 1961. aastal. Uus kool suutis koondada võimekad pedagoogid — Ivi Tivik, Laine Leichter, Harri Rikandi, Harald Aasa, Marta Toona. Suurte ja hästi organiseeritud vastuvõttudega garanteeriti vajalik õppijate hulk. Kujunesid tihedad kontaktid vastavate koolidega Leningradis, Moskvas, Riias ja Vilniuses. Muusikakeskkool koos Tallinna ja Tartu Muusikakooliga suudab ette valmistada sellise kontingendi keelpillimängijaid, mis on vajalik konservatooriumi I kursuse formeerimiseks. Alates 1976. aastast, mil I kursusele võeti vastu 14 üliõpilast, ei ole konservatooriumis õppijate arv langenud alla kriitilise piiri.



Keelpillikateedri õppejõud ja lõpetajad 1981. aastal. Esimeses reas: (vasakult) 2. P. Paemurru, 3. E. Lippus, 4. M. Teearu, 5. M. Tampere Bezrodnõi, 6. T. Reimann; II reas (vasakult) 4. T. Järvi, 7. Ü. Kaadu, 8. P. Himma, 14. M. Sildos, 15. L. Mets, 16. E. Käesel (Punder), 17. R. Hiiemaa. Henno Saare foto


Noorenes ka kateedri õppejõudude koosseis. Tööle asus järgmine generatsioon: Ivo Juul (1966), Mare Teearu (1967), Jüri Gerretz (1972), Kaupo Olt (1974), Mari Tampere, Peeter Paemurru, Tõnu Reimann (1977).

Paremaid lõpetajaid suunati hulgaliselt assistentuuri Moskva konservatooriumi ja Gnessinite nim instituuti, kus nende juhendajateks olid väljapaistvad maailmakuulsusega professorid, nagu Halida Ahtjamova, Galina Barinova, Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser, Zorja Šihmurzajeva, Dmitri Tsõganov jt.

Esineti üleliidulistel ja regionaalsetel konkurssidel ja mõnikord üsna edukalt (Ülo Kaadu auhinnaline koht üleliidulisel konkursil 1985 Tallinnas, Aet Ratassepa auhinnaline koht regionaalsel konkursil 1989 Kišinjovis. Korraldati üsna regulaarselt vabariiklikke võistlusi ja alates 1991. aastast rahvusvahelisi Heino Elleri nim viiuldajate konkursse.

Väga tugevalt mõjutas eriala professionaalse taseme tõusu prof Igor Bezrodnõi, kes pikka aega tegutses konsultandina ja viimastel aastatel koosseisulise külalisprofessorina.

Nüüd, kus maailm on jälle lahti, on meie isade müütilised reisid Pariisi, Londoni ja Berliini tänasele õppivale põlvkonnale muutunud reaalsuseks. Tuleb vaid olla tubli. Enam ei suunata, kuid püüdlikku pürgijat toetatakse. Tuleb õppida sealt, kus on, mida õppida.

Vladimir Alumäe ettekujutus eesti viiulikooli osast tol ajal (1950. aastatel) oli idee liita see hea, mida nende põlvkond oli omandanud Läänes, selle praktikaga, mis nii hästi funktsioneeris Venemaal.



Alates 1990. aastast õpetab EMAs klassikalist kitarri Heiki Mätlik. Kalju Suure foto


Omal ajal ironiseeriti Juhan Aaviku üle, et mõne probleemi puhul oli ta leidnud lahenduse väites "meil Peterburis". Võib-olla oli tal mõnikord ka õigus.

ENDEL LIPPUS,
professor

PUHKPILLIOSAKOND

Kaheksakümmend aastat tagasi alustas puhkpilliosakond nelja erialaga, tänaseks on neid kaksteist, noorim on kümneaastane.

Järgnevalt on esitatud klasside kaupa õppejõudude nimed ja töötamise aeg. See on pigem meeldetuletuseks, et igaüks meist saaks jälgida liini, mida mööda puhkpillimängimise ja -õpetamise oskus on tänasesse päeva jõudnud. Kui me oma mõttes tahaksime kedagi tänada, siis järgnev ehk aitab leida, keda.



Puhkpilliosakonna õppejõud 1999. aastal. Ees (vasakult): O. Ainomäe, H. Altrov, A. Lepnurm, O. Kasemaa; taga: J. Ozerov, A. Ots, M. Sander, N. Punder, R. Peäske, H. Kalaus. Heiki Kalause foto


Flöödiklass tegutseb pidevalt alates 1919. aastast. Õppejõududeks on olnud Anton Schutinski (lõpetas Riia Kõrgema Muusikakooli, täiendas end Peterburi Konservatooriumis Vladimir Tšõbini juures) 1919 — 1935, tema õpilased olid Evald Brauer, õppejõud aastail 1935 — 1944, Arnold Sepp aastail 1945 — 1946 ja dots Elmar Peäske aastail 1941, 1945 — 1992.

Edasi järgnevad õppejõududena juba viimase õpilased prof Samuel Saulus 1956 eriala õppejõud 1980 — 1990 ja prof Jaan Õun 1979 — 1996 ning käesoleval ajal Raivo Peäske alates 1971. aastast eriala õppejõud 1990-ndast) ja Neeme Punder 1996. aastast. Viimasel kolmel õppeaastal on töötanud meil külalisprofessorina ka Matti Helin Soomest. Varem, kui mujal maailmas õppimisvõimalusi veel ei olnud, käidi end täiendamas NSV Liidu muusikakeskustes. Nii lõpetasid assistentuuri-stazhuuri Leningradi Konservatooriumi juures Samuel Saulus (juhendaja Boriss Trizno) ning Jaan Õun (Aleksandra Vavilina-Mravinskaja) ja Moskva Konservatooriumis Raivo Peäske (Juli Jagudin).

Kiidetud on meie sümfooniaorkestrite flöödimängijaid, samuti soliste ja ansambliste. Eriala kandepind on 1960. aastatel tunduvalt laienenud ja 80. aastatest alates on lõpetajaid olnud rohkem kui ühelgi teisel instrumendil, samal ajal näib "uputuse aeg" olevat möödas.

Barokk-traversflöödi eriala avati 1990. aastal Neeme Punderi eestvedamisel. 1998. aastal sai puhkpilliosakonna esimese ja seni ainsa muusikamagistri kraadi sel erialal Heili Meibaum.

Oboeklassi avamiseni jõuti tegelikult alles 1927. aastal, kuigi vastuvõtt sinna oli juba 1919. aastal välja kuulutatud. Kuni 1931. aastani oli selle juhendajaks klarnetist Bernhard Lukk. Seejärel, 1941 kutsuti õppejõuks Riigi Ringhäälingu orkestri oboemängija Mihhail Prokofjev (lõpetanud Peterburi konservatooriumi Vassili Schuberti juures), kelle tööd jätkas tema õpilane Jaan Hargel 1941 — 1944. Sama liin — õpetajalt õpilasele — jätkus: Hartvig Juksar 1944 — 1978, Heldur Värv 1973 — 1993, Andres Siitan 1993/94. õppeaasta. Alates 1994. aastast juhendab oboeklassi Olev Ainomäe, kes lõpetas Moskva Konservatooriumi ja selle juures ka assistentuuri (Anatoli Petrovi klassis).

Läbi aastakümnete on see olnud suhteliselt väike erialaklass. Tänu Heldur Värvi õpilaste tööle Tallinna Muusikakeskkoolis ja Tartu muusikakoolis ning Thomas Indermühle (Saksamaa) meistriklasside seeriale on huvi oboe vastu viimasel ajal elavnenud.

Klarneti erialale pani aluse prof Bernhard Lukk, kes ise oli õppinud Peterburis E. Fidleri juures ja kes õpetas aastatel 1919 — 1947. Tema klassist kasvas välja dots Juhan Kaljaspoolik, 1940 — 1942, 1947 — 1979. Juhan Kaljaspooliku õpilastest on erialapilli õpetanud Hans Suurväli 1968 — 1974, Rein Karin vaheaegadega 1974 — 1990, Kalev Velthut 1989 — 1990 ja prof Hannes Altrov 1974. aastast. Omakorda Hannes Altrovi õpilane Vahur Vurm töötas osakonnas vaheaegadega 1990 — 1998. Eriala arengule on kindlasti aidanud kaasa tulevaste õppejõudude osalemine konkurssidel ja edasijõudmine mujal. Rein Karin lõpetas assistentuuri-stazhuuri Leningradis (Pavel Suhhanov), Hannes Altrov Moskvas Gnessinite-nim Muusikapedagoogika Instituudis (Ivan Mozgovenko), Vahur Vurm samas (Ivan Mozgovenko), lisaks sellele täiendas Hannes Altrov veel end Pariisi Konservatooriumis (J. Lancellot).

Klarnet on olnud traditsiooniliselt üks tugevamaid erialasid, andnud terve rea säravaid soliste, ansambliste ja orkestrimängijaid. Veel 70. aastatel oli klass osakonna suurim ja järgmisel kümnendil püsiti samal tasemel, edaspidi hakkas aga üliõpilaste arv vähenema ja eriti viimastel aastatel kipub juurdekasv jääma tagasihoidlikuks.

Fagotiklassiga alustati 1928. Õppejõud: Andrei Mihhailov (Meri) 1928 — 1931, Aleksander Kirikal 1931 — 1935, Mihhail Prokofjev 1935 — 1936, Andrei Meri 1937 — 1939, Leino Ernits 1940 — 1944, Andrei Meri õpilane dots Sergei Prohhorov 1945 — 1960. Prohhorovi õpilane Rein Olspert 1960 — 1985 ja Andres Lepnurm, kes lõpetas Leningradi Konservatooriumi (Grigori Jerjomkin), aastast 1983. Väikesearvulisest klassist on tulnud nii väga nõutavaid orkestri- ja ansamblimängijaid. Kuna õppijaid on vähe, vajadus mängijate järele aga suurem, jääb juba töötavatel üliõpilastel õppeasutus pahatihti lõpetamata.

Klassikalise saksofoni eriala on dots Olavi Kasemaa (lõpet. Helmut Orusaare ja Juhan Kaljaspooliku klassis) juhendamisel Eesti Muusikaakadeemias 1980. aastast. Ka varem on seda pilli klarneti kõrval episoodiliselt õpetatud, kuid iseseisev klass sellest veel ei tekkinud. Teada on, et 1934. aastal lõpetas Bernhard Luki juures üks ja 1938/39. õppeaastal õppis konservatooriumis kaks saksofonisti. Hiljem õpetasid puhkpilliorkestri dirigentidele saksofoni Hans Suurväli aastail 1964 — 1969 ja Juhan Kaljaspoolik 1968 — 1973.

Uus eriala on kiiresti arenenud, end kohapeal märkimisväärselt teadvustanud ja ka rahvusvahelisse seltskonda välja rebinud. Selle aluseks peab allakirjutanu pidevat õppimist ja enesetäiendamist meistriklasside, seminaride, konverentside ja kontserdireiside kaudu.

Metsasarveklassiga alustas 1919. aastal Aleksander Saarmann, kuid juba järgmisest sügisest võttis seal õpetamise üle legendaarne prof Jaan Tamm (endine Peterburi Konservatooriumi õppejõud) ja tegi seda kuni oma surmani 1933. aastal. Tööd jätkasid tema õpilased Aleksander Tsvetkov veebruarist augustini 1933, Alfred Kõhelik septembrist 1933 kuni detsembrini 1940 ja dots Mart Paemurru 1941 — 1972. Ajavahemikel 1972 — 1979 ja 1982 — 1990 seisis metsasarve eriala eesotsas dots Uve Uustalu, kes ise lõpetas Vitali Bujanovski juures Leningradi muusikakooli ja Mihhail Bujanovski juhendamisel Leningradi Konservatooriumi ning assistentuuri. Uve Uustalu kasvandik Kalle Kauksi õpetas aastatel 1979 — 1982 ja 1990 — 1992 ning Mart Paemurru õpilane Ado Tamm 1991 — 1993. Alates 1994. aastast tegutseb (vaheaegadega) metsasarveklassis külalisprofessorina Kalevi Kulmala (Soome) ja talle sekundeerib assistendina alates 1996. a Kaido Otsing (lõpetas Läti Riikliku Konservatooriumi Arvids Klišansi juures).

Metsasarv on mängijate ja küllap ka õpetajate jaoks kapriisne instrument, ilmselt seetõttu on sellel erialal olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu.

Viimane neljast kõige vanemast puhkpilli erialast Eesti Muusikaakadeemias on trompet, mille esimeseks õppejõuks oli prof Julius Vaks (lõpetanud Peterburi Konservatooriumi), kes töötas õppejõuna aastail 1919 — 1924, 1929 — 1940 ning 1942 — 1943. Perioodil 1924 — 1929 juhendas trompetiklassi Jaan Tamm, 1940/41. õppeaasta teisel semestril asendas professor Julius Vaksi tema õpilane Nikolai Kubli, kes hiljem töötas trompetiõppejõuna aastail 1944 — 1958. Ka edaspidi on klassi üle antud õpetajalt õpilasele: dots Helmut Orusaar 1958 — 1977, Tõnu Tarum 1972 — 1984 (eriala õppejõud alates 1978. a) ja dots Aavo Ots 1982. aastast (lõpetas lisaks assistentuuri Leningradi Konservatooriumis Juri Bolšianovi juures).

Seda pilli on meil ikka õpitud ja lõpetajate arvu põhjal otsustades üsna stabiilselt. Kahel viimasel aastakümnel on eriala arengus olnud märkimisväärne osa dots Aavo Otsal, kes on oma koolilisi põhimõtteid rakendanud ka Tallinna Muusikakeskkoolis.

Trombooniklassi esimeses õppejõuks oli prof Jaan Tamm, aastail 1924 — 1928. Professor Raimund Kull, kes oli sellel erialal lõpetanud Peterburi Konservatooriumi Franz Türneri klassis, töötas õppejõuna aastail 1928 kuni 1943. Ajutiselt, 1934. aasta septembrist detsembrini asendas teda Alfred Kõhelik. Raimund Kulli õpilane prof Paul Karp alustas õppejõuna 1940. aastal ja lõpetas pidevalt perioodil 1943 — 1981. Omakorda Paul Karbi õpilane dots Heiki Kalaus (lõpetas Leningradis assistentuuri Viktor Venglovski juures) on trombooni õppejõud alates 1976. aastast. Rahulikult, ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta püsinud erialaklass on suutnud täita kohaliku muusikaelu vajadused, kasvatanud südilt kaadrit sümfoonia- ja puhkpilliorkestritesse ning -ansamblitesse.

Tuuba eriala õpetamine kuulus aastakümneid trombooniklassi õppejõu kohustuste hulka. Alustamise kohta täpseid andmeid pole, teada on, et 1938/39. õppeaastal õppis seda pilli üks õpilane ja et esimene lõpetaja on aastast 1943. Raimund Kull õpetas seda kuni 1943. aastani, Paul Karp aastail 1943 — 1976; siit edasi Paul Karbi juures tuubaga lõpetanud Riho Mägi aastail 1976 — 1995 ja alates 1996. aastast magistrant Madis Sander. Tegelikult ei ole "patust puhas" ka Heiki Kalaus, kes juhendas Madis Sanderit lõpukursustel.

Tuubaklassist on tulnud orekstrante ja ansamblimängijaid.

Löökpilli eriala (millegipärast on see alati puhkpilliosakonna juurde kuulunud) avamise aastaks on 1931 ja esimeseks õpetajaks Albert Härm (Erm) "Estonia" teatrist. Edaspidisest teame nii palju, et 1939. aastal õpetas orelitundide kõrvalt timpaneid Hugo Lepnurm ja aastail 1939 — 1940 oli Albert Härmil üks õpilane. 1945 — ? töötas löökpilli õppejõuna Kristjan Vestre (1949. aastal oli tal kaks õpilast).

1971 avati löökpilliklass taas ametlikult, juhendajaks Matti Reimann, Kalju Terasmaa töötab õppejõuna alates 1972. aastast ja esimene diplom selle eriala lõpetajale anti taas välja 1976. aastal.

Eriala, mis oma kvantitatiiivses arengus on läbi teinud suure tõusu ja tagasilanguse, on puhkpilliorkestri dirigeerimine. 1920/21. õppeaastal koostatud esimestes õppekavades nähti ette võimalus sõjaväe orkestri kapellmeistriks õppida ja 1938. aasta uutes õppekavades oli välja töötatud puhkpilliorkestri juhtide erikursuse plaan. Teada olevalt õpetas dirigeerimist aastatel 1935 — 1940 Julius Vaks ja 1940 — ? Friedrich Tammar. Esimene puhkpillidirigent lõpetas kursuse 1942. aastal. 1945 viidi eriala dirigeerimiskateedri alla, õpetus kestis kuni 1949. aastani. Seejärel jätkus see ainult muusikakoolis. Õpetajateks olid Valfried Jakobson 1945 ja Paul Karp aastail 1945 — 1949. Uuesti avati puhkpilliorkestri dirigeerimise eriala konservatooriumis 1962. aastal, 1973 lõpetati vastuvõtt statsionaarsesse osakonda, 1991 — kaugõppevormi, küll aga võimaldati 1980. — 1990. aastatel pilliõppuritel erandjuhtumil dirigeerimise erialale üle minna ja lõpetada. Eespool mainitud tõusulaine langeb 1960. — 1970. aastatesse, kui selle eriala lõpetanute arv oli 54, järgmistel aastakümnetel lõpetas aga ainult neli inimest. Õppejõududeks on olnud Elmar Peäske (1962 — 1981), Leopold Vigla (1962 — 1974), Helmut Orusaar (1962 — 1977), Jaan Kääramees (1963 — 1968), Erich Loit (1964 — 1969), Vello Loogna (1972 — 1988) ja 80 — 90. aastatel veel Olavi Kasemaa, Riho Mägi, Priit Raik, Aavo Ots, Ilmar Tõnisson.

Tänaseks on puhkpilli erialal lõpetanuid kokku 357.



Jaan Tamme nim puhkpillikvintett 1981. aastal. Vasakult: Rein Karin, Ilmar Aasmets, Kalle Kauksi, Heldur Värv ja Samuel Saulus. Kalju Suure foto


Kuna puhkpilliklassid on olnud suhteliselt väikesed, on siin õppejõududena tegutsenud põhiliselt ERSO või "Estonia" teatri orkestri solistid. 1950. kuni 80. aastateni oli meie kammermuusikas keskseks ansambliks Jaan Tamme nim puhkpillikvintett, milles mängisid paljud õppejõud. Anti välja mitmeid heliplaate, esineti N Liidus, ja mis tolle aja kohta väga kõnekas — ka välismaal. Umbes kolmkümmend eesti heliloojat on kirjutanud nende jaoks üle viiekümne teose. Oldi omas zhanris teerajajateks ja eeskujuks ka noorematele: alates 1980. aastate keskelt püüab sama joont jätkata Tallinna Saksofonikvartett. Esinetud on kümnes välisriigis, on antud välja kaks heliplaati, ligi kakskümmend eesti heliloojat on ansamblile kirjutanud üle kolmekümne teose. Alates 1988. aastast on ansambel ühe maailma suurema klarneti- ja saksofonikeelte ning -huulikute tootja, firma "Vandoren" (Prantsusmaa) reklaamiartistideks. Aavo Otsa juhitud Brass Academy ühendab endas enamiku noorematest vaskpillimängijatest ja parematest õppuritest. Esinetud on Eestis, Saksamaal ja Soomes, eelmisel aastal valmis CD. Ansambel on pälvinud juba eesti (peamiselt noorte) heliloojate tähelepanu.

1990. aastatel jõudis ka meile mujal maailmas nii populaarne õppevorm nagu suvekool, kus oma ala spetsialistide juhendamisel õpivad ja mängivad noored muusikud päevad läbi pilli, toimuvad individuaal- ja rühmatunnid, tegutsevad ansamblid ja orkestrid. Lausa käega katsutavat tulu on andnud juba viie aasta vanune Põltsamaa rahvusvaheline suvekool, kolmel suvel on korraldatud noorte vaskpillipäevi Võrus. Neis EMA puhkpilliklassides, mis on kujunenud omalaadseteks erialakeskusteks, kus õppejõud tegelevad algõpetuse probleemidega, õpetavad suvekoolides, konsulteerivad muusikakoolide õpetajaid ja õpilasi ning osalevad aktiivselt täienduskoolituse programmis, kindlustavad endale järelkasvu ja sellega ka stabiilse tuleviku.

OLAVI KASEMAA,
professor

LAULUOSAKOND


Ooperiklass 1999. aastal Lortzingi "Ooperiproovi" etenduse puhul. Taga seisab lavastaja Arne Mikk kontsertmeister-repetiitor Ellen Maistega.


Kui 1919. aastal alustas tööd Kõrgema Muusikakooli lauluosakond, oli esimeseks probleemiks leida õppejõud. Valik oli ju napp.

Esimesteks said: Mathilde Lüdig-Sinkel (1882 — 1953), kes oli õppinud Peterburis prantsuse laulukooli esindaja Mathilde Marchesi õpilase Helene von Schrencki erastuudios; Leenart Neuman (1885 — 1933), kes oli õppinud Tartus Georg Stahlbergi (1866 — 1942) juures, täiendanud end Milanos ja 1915 — 1916 Moskva konservatooriumis, ning Emmeline Helman, Galina Nasimova ja A. G. Maltsev, kelle elukäigu kohta puuduvad andmed.

1920/21. õppeaastal lisandus Peterburi Maria teatri kauaaegne tenor, Eestist pärit Nikolai Sternberg-Gorski ja 1923. aastal alustas Aino Tamm (1864 — 1945) oma pikaajalist pedagoogilist tegevust. Tema õpingud algasid Peterburis eraõpetajate juures, 1889 — 1893 Jossif Borovka eramuusikakoolis Z. P. Grening-Wilde klassis, seejärel eraviisiliselt O. Sefferi juures, siis Berliinis, Milanos ja Mathilde Marchesi erastuudios Pariisis.

1928. aastal asus tööle Ludmilla Hellat-Lemba (1879 — 1945), kes õppis eraviisiliselt Peterburis Z. P. Gröning-Wilde juures; lõpetas Peterburi Konservatooriumi Carolina Ferni-Giraldoni klassis (itaalia koolkond), täiendas end Milanos, laulis mitu hooaega Itaalia ooperiteatrites, mõned hooajad "Estonias" ja tegutses kontsertlauljana kooskõlas vendade Theodor ja Artur Lembaga Euroopa ja Venemaa suurematel kontserdilavadel.

Samal aastal (1928) asus oma pikale ja väga viljakale pedagoogilisele rajale Aleksander Arder (1894 — 1966), kes oli pärast Riia vaimulikku seminari lauljana end täiendanud kaks aastat Milanos ja Roomas õpetaja A. Disconzi ja Georges Cunelli juures ning kaks aastat Stockholmis prof Karl August Nygren-Klosteri erastuudios, kus teisel aastal töötas kaasõppejõuna.

Nendest faktidest lähtudes saame luua endale pildi meie lauluõpetuse koolilisest mitmepalgelisusest — siin olid mõjutused itaalia, vene, saksa ja prantsuse laulukoolist.

Esimesel tegutsemisaastal ilmnes, et huvi selle osakonna vastu on meeletu — võeti vastu 121(!) õpilast. Kuid juba esimesel õppeaastal langes välja pool ja lõpetas sellest lennust kaks, Anette Kanarik ja Margarete Pomerants.

1936/37. aastal, nüüd juba riigistatud konservatooriumis, oli vaid kaks korralist õppejõudu — Ludmilla Hellat-Lemba ja Aleksander Arder. Iga õpilane sai 2 x à 25 minutit eriala ja pianist-repetiitor tuli endal muretseda. Nii abistasid oma kaasõpilasi Eino Uuli Aino Tamme klassis, Linda Saar-Saul Nikolai Sternbergi klassis, Aleksander Arder tasus oma taskust pianistile, kes saatis õpilasi (iga kuu toimusid avalikud õpilasõhtud "Estonia" kontserdisaalis!). Erakordseteks lauljate partneriteks kujunesid "vabatahtlikud" pianistid Elsa Avesson ja Ottilie Valdna. Õpilaste palvele korrigeerida ebanormaalne olukord vastas konservatooriumi valitsus, et mõistab olukorda, kuid ei suuda raha puudumise tõttu kohe aidata.

Ja samas sisaldas näiteks 1938. aastal lauluosakonna lõpetaja eksam järgmisi nõudmisi: lisaks viiele ettekantavale palale pidi esitama nimekirja vastava hääleliigi repertuaarist (37 — 53 pala!), millest komisjon võis välja valida 3-4, mis tuli ette kanda heal kunstilisel tasemel (võis kasutada nooti). Eeldati väga suurt iseseisvat tööd, milleks aga olid tol ajal võimelised väga vähesed. Seda olukorda iseloomustab Juhan Aaviku hinnang 1939. aasta lauluosakonna tööle: märgatavalt on tõusnud kunstiline tase, kuid rõhku peaks panema muusikalisele küljele.

Ja nii me leiamegi lõpetanute nimekirjast vaid üksikuid silmapaistvaid igas aastakäigus — Marta Rungi (1930), Tooni Kroon (1933), Helmi Betlem (1934), Jenny Siimon (1934), Elsa Maasik (1935), Olga Lund (1936), Aili Müür (1937), Tiit Kuusik, Ott Raukas (1938), Aleksander Pranno (1939), Enna Pärn (Maripuu, 1940).

Samas aga võime kursuseeksamite sooritanute nimekirjast leida nimesid, kes hiljem olid samuti laval suured tegijad — Johannes Lükki, Veera Nelus, Hugo Malmsten, Paul Mägi, Georg Taleš.

Kuna ajalugu tegi suure "generaalpausi" ja igasugune normaalne järjepidevus lauluõpetuses lõhuti, tahaksin siin näidata, kuidas arenes meie lauluõpetus tänasesse päeva välja.

AINO TAMM — õpilane: Jenny Siimon — õpilased: Teo Maiste, Mati palm, Linda Toomsalu, Henn Erik, Ludmilla Dombrovska;
Mati Palm — õpilased: Tarmo Sild, Vilja Slizhevski.
ALEKSANDER ARDER — õpilased: Tiit Kuusik, Ludmilla Issakova, Ott Raukas, Uno Kreen, Enno Sein, Henn Pai, Hendrik Krumm;
Tiit Kuusik — õpilased: Raimond Alango, Alice Roolaid, Mihkel Sildos, Leili Tammel (lõpet Leningradi konservatooriumi), Tõnu Bachmann, Jelena Suik, Ester Lepa, Leida Jürgens;
Alice Roolaid — õpilased: Maarja Haamer, Urve Tauts;
Ludmilla Issakova — õpilased: Leelo Talvik, Marika Eensalu, Eve Randkivi;NIKOLAI STERNBERG — õpilane: Linda Saul — õpilased: Jelena Solovjova, Mare Jõgeva, Aino Kõiv, Tiiu Levald, Vivian Kallaste, Kaie Konrad;
MADE PÄTS — õpilane: Viktor Gurjev — õpilased: Anu Kaal, Ivo Kuusk, Rostislav Gurjev;
Ivo Kuusk — õpilased: Uku Joller, Riina Airenne;
Rostislav Gurjev — õpilane: Pille Lill.

Ja siinjuures peab ära märkima veel ühe liini: Eestis eksisteerisid 20.-30. aastail kaks väga mõjukat erastuudiot — Amanda degli Abbati ja Varvara (Barbara) Malama. Esimeses said oma vokaalse koolituse Karl Ots, Ida Aav-Loo, Milvi Laid, Olga Torokoff-Tiedeberg, Els Vaarman ja Eedo Karrisoo, teise juures Miliza Korjus, Veera Nelus ja Georg Taleš. Kõigist neist kujunesid silmapaistvad lauljad.

Hoolimata sellest, et 1952. aastal Moskvast kohale saadetud komisjon eesotsas Gnessinite nim instituudi osakonnajuhataja Natalja Vehbovaga leidis, et häälematerjalid Tallinna Konservatooriumis on tagasihoidlikud ja tulemused samuti. Võime sellele vastukaaluks üles lugeda järgmised nimed: Valentine Hein, Paula Padrik, Aino Külvand, Aleksander Püvi, Lehte Mark, Evald Tordik, Urve Tauts, Ervin Kärvet, Jüri Pärg, Hendrik Krumm, Ivo Kuusk, Margarita Voites, Anu Kaal, Mare Jõgeva, Kaie Konrad, Helvi Raamat, Mati Palm, Maarja Haamer, Illart Orav, Ludmilla Dombrovska, Laine Mustasaar, Evi Vanamölder, Henn Pai, Voldemar Kuslap, Marika Eensalu, Sirje ja Väino Puura, Vera Taleš, Taisto Noor, Leelo Talvik, Vivian Kallaste, Tiiu Reinau, Pirjo Levandi, Nadja Kurem, Vello Jürna, Eve Randkivi, Mati Kõrts, Pille Lill, Annika Tõnuri, Rauno Elp, Aare Saal, Riina Airenne jne. Kui palju silmapaistvaid andeid vaevalt miljonilisel rahval!

Tänu Made Pätsile, kes oli osakonna juhataja vaid aastail 1945 — 1949, on meil kasutada olnud korralik erialaline õppeprogramm lääne-, eesti ja vene vokaalmuusikast, vastavalt igale hääleliigile ja igale raskusastmele. Tema lauljaharidus oli pärit Peterburist ja Berliinist (Jevgenia Zbrujeva, Alma Fohström), Tartusse asunud Helene von Schrencki stuudiost ja 1924. Roomast (M. Garroni juurest).

Järgmised osakonnajuhatajad olid Aleksander Arder, Tiit Kuusik, Viktor Gurjev, Ludmilla Issakova, Ivo Kuusk, Ervin Kärvet ja hetkel Mati Palm. Kui saabus kuuekümnendate "suur sula", avanesid ka edukamatele edasiõppimise võimalused. Milano La Scala’sse pääsesid end täiendama Hendrik Krumm, Anu Kaal, Mati Palm, hiljem Helvi Raamat, Tarmo Sild, Väino Puura. Avanesid võimalused osaleda Glinka-nim lauljate konkursil (Hendrik Krumm diplom, Anu Kaal VI koht); korraldati Baltimaade ja Valgevene ning Moldaavia noorte lauljate konkurss (Anu Kaal I, Mati Palm II preemia); 1967. aastal pääses Mati Palm teise vooru Viinis korraldatud konkursil "Schubert ja XX sajand".

Viimastel aastatel on võimalused niivõrd avardunud, et igal meil algõpetuse omandanul on võimalus minna end laia maailma täiendama, muidugi juhul, kui leidub sponsor. Ja siin põrkamegi vastu ränka tõsiasja — RAHA!

Allakirjutanul oli võimalus viibida 1997. aasta suvel Londonis ülemaailmsel lauluõpetajate kongressil (ICVth), kus leedi Janet Baker (Covent Garden’i juhtiv metso 30 aastat) võttis kokku kõigil kongressi päevadel kõlama jäänud probleemi — ei ole võimalik saada täisväärtuslikuks muusikuks-lauljaks praegu maad võtvas rahanappusest dikteeritud olukorras, kus õpilane saab 2 x à 20 minutit erialatundi nädalas + eraldi tegevus nn coacheri (pianist-repetiitor) juures. Selline tegevus on mõeldav edasijõudnute, mingi küpsuse saavutanute puhul, aga mitte algaja õpiaastail.

Ei ole kahtlustki, et eespool toodud pikk nimekiri meie toredaid lauljaid on väga suurel määral kujunenud tänu mitme inimese koostööle. Kui ruttu ja hästi keegi oma "pilli" leiab ja kujundab, sõltub erialaõpetaja ja õppija koostööst. Kuid see, milline muusik õppijast saab, sõltub väga suurel määral pianistist-repetiitorist, kes on n-ö laulja dirigendiks, muusikasse viijaks igas mõttes. Sellistele suurte kogemustega pianistidele nagu Tarsina Alango, Therese Raide, Frieda Bernstein, kes aastakümneid töötasid käsikäes ühe-kahe lauluõpetajaga, peavad tänulikud olema mitme põlvkonna lauljad.

Hetkel on sellega probleeme, kuid siiski ei ole olukord veel päris troostitu — 3 x à 45 minutit eriala on 60 protsendi ulatuses kindlustatud pianisti-repetiitori osalusega. Küll aga tuleb individuaaltööks pianistiga leida kas abivalmis kursusekaaslane või sponsor.

Aastaid (alates 1958/59. õ-a) on tegutsenud konservatooriumi laulu eriala ettevalmistusosakond, mis on andnud meile Margarita Voitese, Mati Palmi, Evi Vanamöldri, Rostislav Gurjevi, Taisto Noore, Monika Suti jne. Ka sellele tegevusele seab edaspidi suured takistused rahapuudus.

Ajast aega on rahaprobleemidest sõltuv olnud ooperiklassi töö. Kui Sergei Mamontov (Moskva Suure Teatri repetiitor) asus 1925. aastal töö kõrvalt "Estonia" teatris ooperiklassi juhendama, piirdus see vaid ooperipartiide ja ansamblitega, see oli ilma lavalise tegevuseta. Õpilaste vähese osavõtu tõttu (sic!) katkes töö, kuni 1931. aastal võttis Aleksander Arder ülesandeks tuua lavale Mozarti ooperi "Figaro pulm". See unistus sai täismahus teoks aga alles Arne Miku eestvedamisel 1976. aastal!

Toona kanti ette vaid I vaatus. 1934. aastast alates juhtis ooperiklassi Hanno Kompus, kelle käe alla toodi publiku ette katkendeid ooperist. Samas vaimus jätkus töö pärastsõjaaegses ooperiklassis, kus näitejuhitööd tegi tšellistiharidusega Georgi Tugolessov ja muusikaline juht oli Tiiu Targama.

Muutus tuli kuuekümnendal, kui "Estonia" eesotsas Udo Väljaotsa, Paul Mägi ja Neeme Järviga hakkas rakendama võimekamaid üliõpilasi — Urve Tautsi ja Hendrik Krummi, kelle diplomilavastuseks sai Bizet’ "Carmen", kus Micaëlat laulis I kursuse üliõpilane Maarja Haamer (kes muide laulis 38 etendust seda rolli tasuta, sest seadus nägi ette üliõpilasele vaid statisti tasu 1 rbl 20 kop etenduse pealt!).

Udo Väljaotsa juhendamisel toodi välja täisväärtusliku etendusena Mozarti "Così fan tutte" 1966. aastal Kadriorus kunstimuuseumis (Maarja Haamer, Anu Kaal, Evi Vanamölder, Ivo Kuusk, Henn Eerik, Mati Palm), mida mängiti mitmeid kordi (väikese keelpillide koosseisuga).



Ooperiklass: Mozarti "Figaro pulm" "Estonia" laval 1976. Vasakult: Bartolo — Tõnu Valdma, Rosina — Helvi Raamat, Almaviva — Hans Miilberg, Susanna — Sirje Puura, Figaro — Väino Puura. Henno Saarne foto


Sensatsiooniliseks kujunes 1976. aastal Mozarti "Figaro pulm" "Estonia" laval Arne Miku lavastuses ja Vallo Järvi dirigeerimisel, sest ooperiklassis oli jällegi "saagirikas" aeg — Sirje ja Väino Puura, Helvi Raamat, Hans Miilberg, Marika Eensalu, Taisto Noor, Väino Karo ja Ants Kollo.



Ooperiklassi etendus: Mozarti "Così fan tutte", 1980, TPI Taidlejate majas. Guglielmo — Rein Taidla, Ferrando — Ants Kollo, Despina — Liina Saari, don Alfonso — Tarmo Sild. Henno Saarne foto



Ooperiklassi etendus: Puccini "Gianni Schicchi", "Estonia" Talveaed, 1998. Betto — M. Jakobson, Gianni Schicchi — R. Elp, Marco — A. Tammel; taga: Nella — H. Veskus, Ciesca — E. Rand, Gherardo — V. Horuženko, Simone — A. Anger, Zita — T. Kozlova. Henno Saarne foto


"Estonia" lavale jõudsid veel nii mõnedki, näit 1973. aastal Britteni "Väike korstnapühkija" (Arne Miku lavastus, dir Tõnu Kaljuste), Mozarti "Teatridirektor" ja "Bastien ja Bastienne". 1982. aasta (Endrik Kerge lavastus, dir Eri Klas). Hiljem hakkasid lavastused taanduma küll Tallinna Õpetajate Majja (1984. aastal Cimarosa "Salaabielu"; vähendatud orkester, dir Kirill Raudsepp), küll Matkamajja 1999. aastal Menotti "Telefon"; (vähendatud orkester, dir Illis Norman-Reintam) ja nüüdseks "Estonia" Talveaeda, kus Arne Mikk, Ellen Maiste ja Ene Rindesalu on välja toonud hulga lavastusi ja seda vaid klaveri saatel. Talveaed on kaunis ja hubane, kuid ooperi tegemiseks täiesti sobimatu paik. Lauljad ei ole aastaid saanud orkestriga laulmise kogemust ja kui nad siirduvad suurele lavale, kus on silmitsi suure auditooriumiga ning tundmatu partneri — orkestriga, tuleb valus tagasilöök. Oskus kuulata orkestripille vajab kogemust, seda mõtet rõhutas ka tänavune riigieksami komisjoni esimees Eri Klas.

Loodame, et Eesti Muusikaakadeemia uus õppehoone võimaldab ka selle lauljate unistuse täitumise.

P S. Tänan Mihkel Sildost, kelle kogutud materjal võimaldas seda artiklit kirjutada.

TIIU LEVALD,
dotsent

MUUSIKATEADUSE OSAKOND

Ennesõjaaegses Tallinna Konservatooriumis muusikateadust erialana ei õpetatud, kuigi kõigi erialade õppekavad sisaldasid muusikateoreetiliste ainete tsükli ning kõrgemal kursusel loeti ka muusikaajalugu. 1940. aastal kirjutas Karl Leichter ühes järjekordses tollase muusikaelu probleeme käsitlevas artiklis: "Jääb mulje [- - -], nagu ei oleks eesti muusikaajaloo alal midagi uurida ja muusikateaduslike probleemide tundmisest midagi kasu; niivõrd on need unustatud. Sel on aga omad tagajärjed, mida võib märgata praegu ja mis üha enam annab end tunda tulevikuski." Tagajärgedena nägi ta, et ei osata muusika üle arutleda, seda seostada teiste elualade ja teiste kunstidega; muusikaajaloost tuntakse ainult klassikalist ajastut ja sedagi pealiskaudselt; hoopiski ei tunta eesti muusikat ja ei osata ka seda tutvustada. Leichter pani ette, et üksikuid muusikaliste probleemide vastu sügavamat huvi tundvaid noori tuleks saata välismaa ülikoolidesse muusikateadust õppima. Eestis aga pidas ta oluliseks muusikateaduse õpetamist just Konservatooriumis. See artikkel ilmus juuni alguses, sama kuu lõpus juulis tulid Nõukogude väed.



Karl Leichter. Kalju Suure foto


Leichteri plaan langes viimases punktis ühte tollal Nõukogude Liidus välja kujunenud süsteemiga — erinevalt Lääne-Euroopast, kus konservatooriumid jäidki interpreetide kooliks ja muusikateadus arenes ülikoolide juures. Ka Tallinnas alustati varsti pärast võimuvahetust Konservatooriumi ümberkujundamist (tegelikkuseks sai see pärast 1944. aastat) ning esialgu juhtis muusikateaduse-alast tööd Karl Leichter ise, õpetama kutsuti ka Tartust juba tuntud rahvamuusikauurija Herbert Tampere. Ajad aga ei soosinud humanitaarteaduste viljelemist, eriti mingi uue valdkonna juurutamist. Moskva jäigad õppekavad, kirjandusvahetuse puudumine ja 1940. aastate lõpu repressioonid olid muusikateaduse erialale palju laastavamad kui teistele. Sest paraku on mitmed olulised muusikateaduse valdkonnad, eriti ajalugu ja esteetika/filosoofia, ideoloogilised alad, kuigi mingil määral saab seda varjata ja rõhutada nn puhast muusikat. Kes on sirvinud muusikateaduse eriala diplomitöid, teab, et üldiselt püüti ohtlikke teemasid vältida. Palju kirjutati muusikaanalüüse, heliloojate loomingu ülevaateid, ka rahvamuusikast. Moskvas ja Leningradis, kus meie inimesed ennast täiendamas käisid, olid huvitavamad õppejõud just teoreetikud.

Aastaid õppisid muusikateadlased koos heliloojatega. Erialade õppekavad olid üsna sarnased, ainult uut muusikat ei pidanud muusikateadlaseks pürgijad kirjutama. Sellel olid omad head ja halvad küljed. Hea oli kindlasti, et õpiti palju praktilisi muusikalisi oskusi. Eriti võitsid (ja võidavad praegugi) mõlema väikese eriala üliõpilased sellest, et isegi rühmatundides on töö peaaegu individuaalne, suurest hulgast individuaaltundidest rääkimata. Mis aga kippus segaseks jääma, oli oma eriala käsitöö. Muusika uurimine on siiski hoopis teine tegevus kui muusika kirjutamine, isegi kui võtame ette suhteliselt kompositsioonilähedase analüüsi. Mitmeid spetsiifilisi oskusi nõuab ajaloomaterjalidega tegelemine, rahvamuusika uurimine ja paljud teised kitsamad muusikateaduse valdkonnad. Kõiki neid seob aga ühendav käsitööoskus — uurimis- ja kirjutamisoskus. Mida ja kuidas üldse uurida. Kuidas valida ja liigendada probleemi, kuidas töötada kirjandusega, mismoodi esitada oma mõtted loogilises ja täpses sõnastuses, kuidas oma kirjatöö üles ehitada? Seda küsimuste rida võiks pikalt jätkata. Just need oskused on väga erinevad praktilise muusiku ja ka helilooja esmastest käsitööoskustest. Helilooja peab oma kõlakujutluse paberile või lindile saama, kõik olulised probleemid lahendab ta helides. Muidugi tore, kui ta sinna juurde ka arukat juttu räägib, aga magedat muusikat sellega ei päästa. Muusikateadlase käsitöömaterjal on sõna, ta eneseväljendusvorm on artikkel, ettekanne, loeng, raamat. Mõtlemise ja sõnalise väljenduse arendamiseks jällegi on vaja lugeda, kirjatöid teha ja neid analüüsida, lasta oma kirjutisi teistel lugeda ja parandada, ikka uuesti kirjutada. Muusika tundmine on enesestmõistetav, isegi kui uurimistöö otseselt nootidega ei tegele, aga sellest ei piisa.

1989. aastal otsustas Eesti Muusikaakadeemia (tollal veel Tallinna Konservatooriumi) juhtkond eraldada muusikateadlased omaette kateedrisse. Muusikateooria kateeder oli juba mõnda aega olemas, aga selle põhiülesanne oli hoolitseda kogu Konservatooriumi teoreetiliste üldainete eest — solfedþod, harmooniad, polüfooniad, analüüsid. Uue muusikaajaloo kateedri põhiülesandena nähti suuresti muusikaajaloo õpetamist, lisaks rahvalooming, ja ajuti kuulus sinna kogu kooli üldhumanitaarainete plokk (mõned aastad pärast marksismi kateedri sulgemist). Osakonna juhatajana aga oli minu jaoks esmane võtta midagi ette muusikateaduse erialaga. Selge oli, et kursusetöödest peab saama samasugune keskne ja töömahukas aine nagu on pillimängijatel eriala. Samuti see, et kursusetöö peab sisaldama muusika või muusikaelu uurimist, mitte ainult mõne targa raamatu ümberkirjutamist. Paar esimest aastat kulus proovimisele, kuni kujunes proseminaride süsteem — kahel esimesel aastal kirjutatakse semestritöö erinevates ainevaldkondades ja erinevate õpetajate juhendamisel, seejärel valitakse lõputöö teema ning semestritöödeks esitatakse tulevase ühtse töö osad. Kuna muusikateaduse üliõpilasi on vähe, oleme seni võinud lubada luksust, et kõiki töid loevad ja arutavad peaaegu kõik õpetajad. 1995. aastal otsustas juhtkond liita muusikaajaloo ja muusikateooria kateedri ja moodustada muusikateaduse osakonna, kuid juba enne osalesid proseminarides tihti ka teistele erialadele õpetavad muusikateadlastest õppejõud, kes sageli töid juhendasid. Praegu on kujunenud seda tööd kandvaks tuumikuks Kristel Pappel, Toomas Siitan, Vaike Sarv, Margus Pärtlas, Mart Humal, Merike Vaitmaa ja allakirjutanu, algaastatel oli aktiivne osaleja veel Jaan Ross.

Kas sel tööl on tulemusi? Õpetamine on pika taktiga tegevus ja esialgu näeme muutusi osakonna sees, näiteks sirvides korralikult trükitud seminaritööde virnu ja kõndides raamatukogus lõputööde riiuli ees. Siiski, viimasel Muusikateaduse Seltsi Tartu päeval selle aasta aprillis esitlesime kahte äsja ilmunud raamatut, mis koolitööst alguse saanud. Vaike Sarve ja Maarja Kasema (praegu viimase aasta üliõpilane) "Setu hällitused" kasvas välja rahvamuusikaalasest semestritööst. Heidi Heinmaa "Protestantlik kantoriinstitutsioon Tallinnas 16. — 17. sajandil" on tegelikult veidi parandatud ja tublisti täiendatud magistritöö, mis omakorda kasvas välja eesti vanemat noodimaterjali käsitlenud diplomitööst, kaitstud 1994. aastal. Mitmeid töid on ümber töötatud artikliteks TMKs ja veel rohkem esitatud Muusikateaduse Seltsi ettekandekoosolekutel.

Juba sai nimetatud üks magistritöö. Magistrantuur tervikuna on veel üsna värske õppevorm, avatud 1993. aasta sügisel. Kogu nõukogude aja jooksul oli meie muusikateadlastel veskikivina kaelas nõue teha kandidaadikraad, kirjutada mingi uurimus. Raskeks tegi asja see, et Eestis muusikateaduse alal aspirantuuri polnud ning muusikateaduslikke töid kaitsta ei saanud. Töö enda võis küll siin teha, kuid kaitsta ja eksamid anda tuli ikkagi eksternina Moskvas, Leningradis, hiljem ka Vilniuses. Töö pidi olema vene keeles. Tulemuseks oli see, et vähesed üritasid, üksikud visamad sõid ennast sellest asjaajamise müürist läbi. Minul kulus lõpetamisest kandidaadikraadi kaitsmiseni kümme aastat ning ma olin suhteliselt väga heas olukorras, kuna töökoht Teaduste Akadeemia alla kuulunud Keele ja Kirjanduse Instituudis võimaldas mul dissertatsiooni teha põhitööna. Sageli pandi kahtluse alla kraadi vajalikkus ja õigusega. Nii et magistri- ja doktoriõppe avamine oli meile elulise tähtsusega. Võime ju kuulutada, et kraade pole vaja, aga akadeemilise maailma silmis kõlaks see üsna veidralt. Magistri- ja doktoritöö tegemine on protsess, mille käigus toimub nii uurimistöö õppimine kui ka tegelik töö ise. Esialgu töötab algaja uurija koos kogenud juhendajaga, iga astme kraad tähendab ühtlasi õigust juhendada nooremaid. Sirvige uue soome muusikaajaloo kirjanduse loetelu — ridamisi litsentsiaadi- ja doktoritööd. Kui keegi mulle räägib uue eesti muusikaloo vajalikkusest, tahaksin ta kohe viia meie vastava riiuli juurde. See on väga lühike. Ja sama lugu on kõigi muusikateaduse valdkondadega. Praeguseks on oma töö kaitsnud neli muusikateaduse magistrit: Kristel Pappel ("Muusikateater Tallinnas XIX sajandi esimesel poolel"; 1995), Heidi Heinmaa ("Tallinna kantorid ja nende roll linna muusikaelus 16.-17. sajandil"; 1997), Anneli Remme ("Semiootiline ooperianalüüs Jean-Jacques Nattiez’ meetodi alusel: Eino Tambergi "Cyrano de Bergerac"; 1998), Tarmo Pajusaar ("Lauluhääle vibraato parameetrid ja nende mõõtmine"; 1999). Kaks esimest tööd on avaldatud raamatutena sarjas Eesti muusikaloo toimetised (nr 2 ja nr 4), teistest on ilmunud artikleid. Doktorantuur avati alles 1996. aastal, seega lõpetanutest me veel rääkida ei saa. Järgmisel juubelil loodetavasti võime näidata juba meil doktoritööna kaitstud pakse raamatuid.

URVE LIPPUS,
professor, muusikateaduse osakonna juhataja

MUUSIKATEOORIA: HETKESEIS JA TULEVIKUPLAANE

Kogu oma tegevusaja jooksul on Tallinna Konservatoorium, praegune Eesti Muusikaakadeemia, olnud Eestis keskne muusikateoreetiliste teadmiste andja. Konservatooriumi algaastail õpetasid teoreetilisi aineid enamasti heliloojad — Peeter Süda, Adolf Vedro, hiljem Heino Eller ja teised. Pärast Teist maailmasõda asutati muusikateooria kateeder, mis tegutses aastail 1944 — 1977 ja 1982 — 1995. Seda on juhatanud heliloojad Hugo Lepnurm, Alfred Karindi, Aado Velmet, Villem Reiman, Edgar Arro, Harri Otsa ja René Eespere ning muusikateadlased Andres Pung ja Mart Humal. Erinevalt enamikust teistest kateedritest pole aga teooriakateeder kunagi olnud erialakateeder; selle peaülesanne on olnud muusikateoreetiliste üldainete õpetamine. Alates 1995. aastast täidab seda ülesannet muusikateaduse osakonna juures tegutsev muusikateoreetiliste üldainete lektoraat.

Traditsiooniliste muusikateoreetiliste ainetena on meil alati õpetatud solfedzhot, harmooniat, polüfooniat ja muusikalist vormiõpetust, mis nii või teisiti on kohustuslikud kõigi erialade üliõpilastele. Olenevalt erialast õpitakse vastavaid aineid kas pikemate või lühemate kursustena. Nii näiteks on polüfoonia enamikul interpreteerivatest erialadest ette nähtud pooleaastase üldkursusena, kompositsiooni, muusikateaduse ja koorijuhtimise eriala aga kahe eraldi kursusena — renessansiajastu range stiili polüfoonia ja vaba stiili polüfoonia (viimases on kesksel kohal fuugaõpetus). Heliloojatele ja eriti muusikateadlastele on mõeldud juba paarkümmend aastat õppeplaanis olev muusikateooria ajalugu.



Muusikateadlased teel konverentsile Jurmalasse 1991: Maris Männik (Kirme), Tiina Vabrit, Anneli Remme, Kristel Pappel, Rauno Remme (helilooja), Mart Humal, Outi Jürhämä (Soome) ja Urve Lippus. Kalju Suure foto


Kui varasematel aastakümnetel õpetati meil muusikateoreetilisi aineid peamiselt vene koolkonna traditsioonidele tuginedes, siis viimastel aastatel on püütud arvestada ka Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kogemusi. See on eriti oluline sellepärast, et aastakümneid suuresti muust maailmast isoleeritud vene muusikateooria on paljuski stagneerunud ja ajast maha jäänud. Samas on niisugune ümberorienteerumine kaunis vaevarikas ning pikaldane protsess, mis nõuab õppejõududelt pidevat enesetäiendamist ja paljuski lausa ümberõppimist. Seetõttu on meil alles viimastel aastatel alustatud selliste tänapäeval laialt levinud (kuid meil seni peaaegu tundmatute) muusikateoreetiliste ainete õpetamist, nagu seda on tonaalse muusika kontrapunktilis-lineaarne analüüs (nn Schenkeri analüüs) ja atonaalse muusika analüüs hulgateooria meetodil.

Kuigi muusikateaduse erialal on aastakümnete jooksul kirjutatud hulk teooriaalaseid diplomitöid, on meil sel alal tipptaseme saavutanud vaid vähesed, mistõttu on ka järelkasvu probleem küllaltki terav. Seni ei ole meil veel kaitstud ühtki muusikateooriaalast magistri- ega doktoritööd, ka sellealaseid bakalaureusetöid on viimastel aastatel vähe kirjutatud. Seitsmekümnendail ja kaheksakümnendail aastail täiendasid mitmed Tallinna Konservatooriumi lõpetanud muusikateadlased — praegused EMA õppejõud (Andres Pung, Margus Pärtlas ja Mart Humal) — end teooria alal Leningradi Konservatooriumi aspirantuuris professor Rein Laulu juures, kaitstes seejärel kandidaadi väitekirja (1981. aastal Mart Humal Heino Elleri harmooniast ja 1992. aastal Margus Pärtlas Eduard Tubina sümfooniatest). Praegustest EMA muusikateaduse eriala magistrantidest on valinud oma töö teema teooria alalt Mart Jaanson (Stravinski "Aabraham ja Iisak") ning Saale Kareda (Arvo Pärdi kompositsioonitehnika), samuti kavandab teooriaalast tööd doktorant Kerri Kotta. Just nende hulgast loodame esialgu täiendust oma nappidesse ridadesse. Sümptomaatiline on seejuures asjaolu, et nii Mart Jaanson kui ka Kerri Kotta on juba diplomeeritud heliloojad. Selles võib näha jätkumas traditsioonilist tihedat seost nende kahe eriala, kompositsiooni ja muusikateooria vahel, kuid seejuures senisest kõrgemal professionaalsel tasemel (kuivõrd eelnimetatud heliloojad-teoreetikud Peeter Südast René Eespereni on ettevalmistuselt siiski eelkõige heliloojad, mitte muusikateadlased).

Muusikateooria edasiseks arenguks Eestis on suur tähtsus erialastel rahvusvahelistel sidemetel. Kõige tihedamad kontaktid on meil kolleegidega Helsingi Sibeliuse Akadeemia kompositsiooni ja muusikateooria osakonnast, mille iga kahe aasta tagant korraldatavaid seminare "Muutuv muusikateooria" oleme külastanud 1993. aastast alates. Kuid eesti muusikateoreetikute tähtsaim rahvusvaheline algatus on Tallinnas seni kahel korral (1996. ja 1998. aastal) peetud konverents "Heliteos kui probleem" (esimese konverentsi ettekanded on ka juba trükis ilmunud). Kui esimese konverentsi külaliste ring piirdus veel meie lähinaabritega Soomest, Leedust ja Venemaalt, siis teisel konverentsil esines lisaks naabritele juba ka mitmeid oma ala tippteadlasi Inglismaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast.

Oma viimase aasta ettevõtmistest võiksime nimetada kaht sel kevadel Tallinnas toimunud üritust: professor Rein Laulu 50. sünnipäevale pühendatud ettekandekoosolekut 20. märtsil ja Arvo Pärdi teoste analüüsi seminari 1. aprillil. Rein Laulu juubelikoosolekul esinesid peale juubilari enda ka tema kolm eelmainitud õpilast (Andres Pung, Margus Pärtlas ja Mart Humal), samuti ka "kolmanda põlvkonna" esindajatena Mart Jaanson ja Kerri Kotta. Viimati mainitu ja Saale Kareda esinesid ka Arvo Pärdi teoste analüüsi seminaril. Teatud kvalitatiivset nihet meie muusikateooria arengus märgib muuseas asjaolu, et just nendel üritustel kõlanud ettekannetes rakendati meil esimest korda iseseisvalt Schenkeri analüüsimeetodit.

MART HUMAL,
professor

KOMPOSITSIOONIOSAKOND
Elektronmuusika erialast

Eesti elektronmuusikal on juba küllalt pikk ajalugu. Esimesed kompositsioonid, mille loomisel oli kasutatud elektroonilisi vahendeid (süntesaatorid, sämplerid ja helimuundurid, millega saab mikrofoni kaudu lindistatavaid helisid tundmatuseni muuta), ilmusid Sven Grünbergi ja allakirjutanu „sulest" — tegelikult just mitte sulest vaid makilindilt — juba 70. aastatel. Grünberg kasutas TPI üliõpilaste tehtud süntesaatorit ja mina Eesti Raadio ning „Meloodia" stuudio pulte, filtreid, magnetofone ja kajamasinaid. Tol ajal ei olnud sellise muusika tegemist õppida küll mingit võimalust. Raudse eesriide lõdvenedes käisid siinsed „elektroonikud" küll Saksamaa, küll Prantsusmaa, Rootsi ja USA stuudiotes, kuid siinsest õppimisest ei olnud mõtet unistadagi. Liiga kallis on selline aparatuur ja elektroonilise muusika renomee liiga madal, et teda tõsiselt võetaks. Nüüd aga on üle ootuste lihtsalt need võimalused avanenud ja EMAs elektronmuusika stuudio loodud!

Elektronmuusika eriala on loomulikult kõige noorem eriala EMAs. Esimesed üliõpilased, kes täie õigusega seda oma erialaks võivad nimetada, võeti vastu 1997/98. õppeaastal. Stuudio loodi küll juba 1995. aastal ja seadistati sama aasta sügisel, kuid elektronmuusika eriala polnud siis veel kinnitatud. Stuudio ametlik avamine toimus 18. oktoobril 1995 ja seal asusid õppejõududena tööle Lepo Sumera ja Rauno Remme. Edaspidi lisandus veel tehnikuna Koit Pärna ja konsultandina Arian Levin, kes samal ajal on ise selle eriala üliõpilane. Esimene poolaasta kulus õppejõududel enda arvutiprogrammidega kurssiviimiseks, õppeplaanide koostamiseks, stuudio aparatuuri häälestamiseks ja muuks selliseks ettevalmistavaks tööks. Muu hulgas korraldati ka meistrikursusi ja valmistati Mari Vihmandit ja Toivo Tulevit ette välismaal sellel erialal õppimiseks. Praktiline õppetöö algas stuudios 1996/97. õppeaastal. Seal sai õppida neid õppeaineid, mis on praegugi eriala kõrval kõige olulisemad — arvutiõpetust, arvutinotatsiooni, helirezhiid, helisünteesi. Olemata stuudiona veel täiesti valmis, võttis stuudio juba osa "NYYD"-festivalist (Rauno Remme „Gen Ision" ja Lepo Sumera — Patrich Scheyderi elektroakustilised improvisatsioonid).



Elektronmuusika stuudios: Ees: õppejõud Lepo Sumera ja Rauno Remme; taga: tehnik Koit Pärna ja konsultant Arian Levin. Harri Rospu foto, juuni 1999


Elektronmuusika stuudio loomisest teaks kõige pikemalt rääkida Marje Lohuaru, tänu kelle aktiivsele tegevusele selle rajamine üldse võimalikuks osutus. Nimelt pole selle stuudio aparatuuri ostmiseks Eesti riigi ja EMA eelarvest peaaegu et sentigi kulutatud. Šveitsis asuv TEMPUSe fond kuulutas välja konkursi parimale projektile, mis tõestaks elektronmuusika stuudio rajamise vajalikkust mõne muusikaülikooli juurde. Tingimusi oli palju, nagu näiteks samas regioonis sellise elektronmuusika õppestuudio puudumine, kohapealse professionaalse pedagoogilise kaadri olemasolu, oluline oli muusikakõrgkooli maine jne. Muu hulgas ka püsivate koostööpartnerite olemasolu vähemalt kahel Euroopa Liidu maal. Konkursile laekus mitukümmend projekti Krakówist Ljubljanani. Võitjaks tunnistati EMA projekt ja stuudio sisustamiseks vajaminevad rahad suunati meile. Selleks, et stuudio rajamine oleks kindlustatud, konsulteeris meid pidevalt kaks kaastöötajat Kölnist — prof. Hans Ulrich Humpert ja sealse stuudio tehnik Kuno Schmidt. Tema oli ka see mees, kes lausa ise käis siin juhtmeid tinutamas ja programme installeerimas. Alguses paistis see raha ja aja raiskamisena, kuid tegelikult oli sellest koostööst suur kasu, sest meist keegi polnud sellise stuudio sisseseadmisega varem tegelnud.

Esimesed üliõpilased astusid sisse 1997/98. õppeaastal. Järgmisel õppeaastal oli aga meie erialale juba üsna suur konkurss. Tänaseks on elektronmuusika stuudio üliõpilaste ja õppejõudude loomingust toimunud juba kaks kontserti. Mõlemad „Estonia" Talveaias ja seda koostööd on meil kavas jätkata.

Kuigi meil on tegus koostöö Kölni ja Lyoni stuudioga, on meie õppesüsteem natuke erinev nendest kõrgkoolidest. Kui nende stuudiote üliõpilastelt ei nõuta mingite tehniliste teadmiste omandamist, siis meil on see, vastupidi, just üks esimesi nõudmisi. Saksa- ja Prantsusmaa stuudiotes vaadeldakse elektronmuusika heliloojaid kui „valgete kinnastega esteetiliste helimaalingute komponeerijat". Ta peab küll oskama väljendada, millist kompositsiooni ta ette kujutab, kuid selleks on stuudios olemas tehnik, kes siis selle kirjelduse järgi tolle helimaalingu „realiseerib" ehk vormistab. Ta on justkui interpreet „tavalises", akustilises muusikas. Nii nende kui ka stuudiote nimed on ju ka alati näiteks CD peal kirjas. Meie aga nõuame oma stuudios iseseisva töö oskust. Meie arvates annab tehnilise köögipoole tundmine ka fantaasiat juurde, mida üldse oleks võimalik kõlaliselt ette kujutada. Elektronmuusik alustab ju sellest, et loob kõigepealt kõlad („soundid") ja siis nendest kõladest kompositsiooni. Siin tekivad uued kompositsioonireeglid ja teised võimalused võrreldes akustilise muusikaga.

Mis siis ootab meie eriala lõpetajat? Kõigepealt loodan, et loominguline töö. Aga kuna nad saavad teadmisi ka helirezhiist (helilindistamisest), tunnevad arvutinotatsiooni, omandavad stuudiotöö kogemusi, kõike, mis piltlikult ühendab helisid ja elektrit, loodan, et tööta nad ei jää!

LEPO SUMERA,
professor, elektronmuusika stuudio juhataja

DIRIGEERIMISOSAKONNA KUJUNEMISEST

Eesti koorilaulukultuur ja selle hea tase on tänapäeval teada juba mitmel mandril. Eks ole ka erihariduse saanud eesti koorijuht hea seisnud meie rahvusliku laulupidude traditsiooni hoidmisel ja selle kandumisel homsesse päeva. Koorijuhtimise kateedri osa on siin olnud kahtlemata suur.

Tallinna Riiklikus Konservatooriumis loodi koorijuhtimise kateeder 1944. aasta sügisel kolme üldtunnustatud koorijuhi, Tuudur Vettiku, Gustav Ernesaksa ja Jüri Variste initsiatiivil. Esimeseks kateedrijuhatajaks sai Tuudur Vettik. 1946. aastal korraldati kogu kateedri töö ümber üleliiduliste õppeplaanide kohaselt. Uueks kateedri juhatajaks sai Jüri Variste. Prestiizhikas professorite "triumviraat" Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks ja Jüri Variste pani oma tegevusega Tallinna Konservatooriumi koorijuhtimise kateedris tugeva aluse kogu eriala õppetööle. Nad on eesti koorijuhtide koolkonna rajajad, kelle erinevatele, jõulistele, üksteist täiendavatele natuuridele toetub kogu meie professionaalse koorijuhtide ettevalmistuse kulg ja areng läbi aastakümnete. Samas tehti selles valdkonnas midagi väga olulist Tallinna Konservatooriumis juba selle esimestel aastakümnetel. Hindamatuid teeneid on selle mõtte ja idee algatajal ja ka esimesel realiseerijal professor August Topmanil, kes oli üks Tallinna Kõrgema Muusikakooli rajajaid. Oreliklassi õppejõuna suunas ta paljusid oma õpilasi ka üldharidusliku kooli muusikaõpetaja ja koorijuhi erialale. Tema käe alt on välja kasvanud terve rida võimekaid ja oma töösse jäägitult kiindunud, suure missioonitundega koorijuhte-koolimuusikuid: Tuudur Vettik (1927), Peeter Laja (1928), Johan Tamverk (1929), Gustav Ernesaks (1931), Dionysos Orgussaar (1931), Voldemar Tomingas (1931) jt. Kõik nad töötasid keskkoolides või gümnaasiumides lauluõpetajatena, olid väljapaistvad koorijuhid. 1937. aastal leiame juba Gustav Ernesaksa nime Konservatooriumi koolimuusika eriala õppejõudude nimekirjast. Ka koolimuusika, õigemini keskkooli laulu- ja muusikaõpetajate klassi avamise algatajaks Tallinna Konservatooriumis oli professor August Topman. Vahetult enne sõda lõpetasid Ernesaksa juures koolimuusika eriala Jüri Variste, Artur Vahter ja Els Aarne.

Kui jälgida ka põgusalt 1944. aastal loodud koorijuhtimise eriala õppetöö sisulist korraldust läbi aegade, torkab silma üks väga oluline taotlus — seostada koorijuhi erialane suunitlus koolimuusika-alase pedagoogilis-metoodilise ettevalmistusega. See on olnud elu nõue, mida väga hästi tajus ka kunagi professor August Topman. Sõjajärgsetel aastatel on kateedri õppeplaane ja programme mitmeid kordi korrigeeritud ja muudetud, kuid alati on, tõsi küll, erinevas mahtus ja vahekorras, koos eksisteerinud koorijuhi ja muusikaõpetaja erialased poolused. Kuigi täna on EMAs kaks erinevat osakonda (dirigeerimine ja koolimuusika), on igal koorijuhtimise eriala üliõpilasel ka nüüd head võimalused saada oma erialane ettevalmistus samal põhimõttel. Kui katsuda leida mingit järjepidevust nimetatud kahe erialase suuna pidevas arengus, tuleb selle alglätet otsida August Topmani ja Juhan Aaviku juurest. Koorijuhtimise eriala õpetamise areng on kulgenud järgmist rida pidi: August Topman — Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks, Jüri Variste — uuenduste- ja reformimeelse Arvo Ratassepa kaudu tänaste õppejõududeni välja.

Pedagoogilise liini olulisteks "mootoriteks" võiks pidada August Topmanit ja Juhan Aavikut — Riho Pätsi — Heino Kaljustet ja Ene Üleoja.

Nimetatud õppejõud on TK koorijuhtimise kateedri eri ajajärkude vaieldamatud autoriteedid, kes oma tööga koorijuhi ja muusikaõpetaja ning pedagoogilise tegevusega koorijuhtimise kateedris on kujundanud, mõjutanud ja vorminud kogu eesti koorimuusika traditsiooni.

Mõningaid strihhe meie kolme suure koorijuhi professorite Tuudur Vettiku, Gustav Ernesaksa, Jüri Variste koorijuhatamise kui muusikalise eriala õpetamise metoodikast.

Isikupärane ja markantne oli professor Tuudur Vettiku koorijuhinatuur. Oma kogemused omandas ta eeskätt pikaajalise praktilise tööga koorijuhi ja muusikaõpetajana Westholmi Gümnaasiumis ja Tallinna Õpetajate Seminaris. Just koorijuhina saavutas Vettik üldise tunnustuse. August Topman on öelnud, et kui "meie oleme õppinud koorijuhtideks, siis Vettik on selleks sündinud". Ta on oma elu jooksul juhatanud palju koore — tähtsamana neist peaks mainima Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Segakoori, mida ta juhatas aastail 1924 — 1938. Tuudur Vettik oli äärmiselt nõudlik enda ja teiste vastu. Tema õpilaste sõnutsi olnud prof Vettik õppejõuna range, vahel oma väljendites ja suhtumises isegi järsk, oma taotlustes ja nõudmistes kompromissitu. Ei küürutanud ka vajalikul määral NLi okupatsioonivõimude ees, mistõttu oli koos professorite Riho Pätsi ja Alfred Karindiga represseeritud (1950 — 1956). Vettik kui pedagoog kehastas selles "suures kolmikus" vahest kõige veenvamalt kaotatud iseseisvusele, oma rahvusliku muusikakultuurile ja iseolemise ideaalile truuks jäänud isiksust. Oma sirgeseljalise hoiakuga oli ta eeskujuks nii kolleegidele kui ka tudengitele. Tema suhtumine mis tahes töösse oli alati loov ja kriitiline. Vettiku iseloomu teatud karedus ja rõhutatult range hoiak olid muusikuisiksuse väline kest. Oma hingelt oli ta hellatundeline, osavõtlik ja romantiline natuur.

Gustav Ernesaks jääb tänase EMA ajalukku ühe kõigi aegade legendaarseima õppejõuna, kelle pedagoogiline meetod vajaks tingimata põhjalikku uurimist ja järelduste tegemist. Tema pedagoogilises tegevuses torkas silma hulk olulisi erinevusi võrreldes oma kolleegide praktikaga. Näiteks pidas ta väga vajalikuks kollektiivseid dirigeerimistunde — koos kogu klassiga. Seetõttu oli Ernesaksa iga tund tudengile mitmekordselt kasulik ja õpetlik — esineda nii oma maestro ees kui ka välja kannatada ja harjuda oma kaastudengite halastamatu kriitika ja tunnustusegagi. Selline pidev publiku ees tegutsemine kasvatas meis kõigis julgust ja suhtlemisoskust, mis hiljem aitas kergemalt üle saada paljudest tegelikus töös ettetulevatest raskustest. Ernesaks ei talutanud meid läbi konservatooriumi kursuste. Ta ei väsinud ikka ja jälle kordamast, et koorijuht on ennekõike näitleja — rezhissöör, kelle fantaasiast, muusikalisest eruditsioonist ja vilumuste pagasist oleneb, mil määral üks kooriteos kontserdilaval elama hakkab. Tihti kujunesid tema tunnid huvitavateks arutlusteks üldse muusika, interpretatsiooni ja ka teatrikunsti seoste üle. Olulisemaks muusikaliseks eelduseks-omaduseks pidas ta muusikategemisel emotsionaalset alget. Olles ise ääretult populaarne koorijuht (RAM, laulupeod), oli tema pedagoogiline meetod tihedalt seotud koorijuhi töö praktiliste kogemustega. Ta nõudis järjekindlalt, et igal tudengil oleks koor kui õppeinstrument, mille najal kasvasime ja arenesime. Tegeva koorijuhina oli Ernesaks oma õpilastele suureks eeskujuks ja autoriteediks erialal, kuigi mitte alati polnud me temaga sajaprotsendiliselt nõus. Noor kujunev ja arenev inimene on tavaliselt maksimalist, väga enesekindel ja paljuski eelnevat eirav. Ernesaks dirigendi ja pedagoogina ei eitanud võimekate tudengite oma tee otsingute püüdu muusikas. Kuid ta ei kannatanud muusikas professionaalset küündimatust ega igat sorti välist vigurdamist. Kuuekümnendate aastate heliloojate, "noorte vihaste meeste" (Tormis, Sink, Rääts, Pärt jt) avangardistlikesse taotlustesse suhtus ta mõistvalt, eriti hindas Veljo Tormist kooriheliloojana; kuid ise ei läinud ta interpreedina kaasa eesti uuema koorimuusikaga.



Jüri Variste. Kalju Suure foto


TK koorijuhtidest professorite "suurest kolmikust" oli kõige pikema pedagoogilise staazhi ja ka kõige suurema lõpetajate arvuga prof Jüri Variste. Ta oli ka kauaaegne kateedrijuhataja. Ka tema kujunemine eesti silmapaistvaks koorijuhiks ja professoriks toimus praktilise töö kaudu. Tema erudeeritus ja haritus (lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna inglise keele alal, täiendas end Inglismaal; 1941. aastal TK koolimuusika eriala) avaldus igati tema koorijuhi- ja pedagoogitöös. Võrreldes Vettiku ja Ernesaksaga oli Variste natuur palju kammerlikum, kui sellist võrdlust võib kasutada. Ta oli lüürik, kes armastas muusikas detaile. Suure pieteeditunde ja professionaalsusega suhtus ta eesti klassikalisse koorimuusikasse, eriti Mart Saare ja Cyrillus Kreegi loomingusse. Eesti Raadio Segakoori kauaaegse peadirigendina omandas ta samuti soliidse vokaal-sümfooniliste suurvormide repertuaari, millest said osa ka tema eriala tudengid oma õppetöös. Pedagoogina oli Variste väga tähelepanelik oma õpilaste isikupäraste eelduste arendamisel. Suurt rõhku pani ta dirigeerimisalase tehnilise külje väljaarendamisele erinevate teoste muusikalise karakteri ja sisulise olemuse mõistmise kaudu.

Vaatamata eespoolnimetatud pedagoogide "triumviraadi" õppemetoodika ja ka taotluste teatavale erinevusele, panid nad vaieldamatult aluse rahvuslikule koorijuhtide koolkonnale. Nende tegevuses koorijuhi ja pedagoogina kinnistusid meie eriala olulisemad eesmärgid ja sisulised tunnusjooned, mis on arenenud ja kandunud nende õpilaste tegevuse kaudu uuel tasandil nii EMA kui ka kogu eesti koorimuusika tänasesse päeva.

Huvitavad ja murrangulised olid eesti muusikas 60. aastad, mil täiel häälel andis endast teada uus heliloojate põlvkond koos nendega liitunud noorte uuendusaltide interpreetidega.



Arvo Ratassepp. Kalju Suure foto


Uued tuuled avaldasid oma positiivset mõju ka koorijuhtimise kateedri tööle. Tundus, et eesti vanemal traditsioonilisel koorimuusikal üles kasvanud ja selles atmosfääris edukalt tegutsenud auväärsete professorite aeg hakkas mööda saama. Koorijuhtimise kateedris töötas pedagoogidena juba mitu uue põlvkonna reforme ihkavat dirigenti: Arvo Ratassepp, Heino Kaljuste, hiljem Ants Üleoja jt. Nende noorte koorijuhtide pedagoogiline ühisrinne tõi kateedri töösse olulisi muutusi.

Igal põlvkonnal on alati olnud oma tugevad isiksused, kes loogiliselt kujunevad kogu loomingulise protsessi arengu liidriteks. Eesti koorimuusika selle perioodi uueks tunnustatud autoriteediks kujunes prof Arvo Ratassepp.

Kateedrijuhatajana, pedagoogina, kooride juhina, laulupidude traditsiooni ja kogu eesti isetegevusliku kooriliikumise arendajana oli tema tegevuse peamiseks eesmärgiks teha koorimuusikat uut moodi — kaasaegsemalt.

Kateedrijuhatajana tõi Ratassepp ka koorijuhtimise eriala õpetamise metoodikasse palju uut: maailma koorimuusika tähtsamate eri ajastute ja stiilide vokaal-sümfooniliste suurvormide tutvustamine, kursusetööde ja diplomireferaatide koostamine; tänapäeva koorimuusika väärtustamine, selles eesti muusika prioriteeti säilitades; õppejõudude ja üliõpilaste kontaktid Läti, Leedu ja Leningradi konservatooriumiga, õppekooride kontserdid ja koorijuhtide kursused jne.

Kateedri töö suunajana oli Ratassepp väga kollegiaalne, ta oskas kõige uue kõrval, mille veendunud propageerija ta oli, toetada ja hinnata ka meie vanema põlvkonna koorijuhtide ja heliloojate loomingulisi eesmärke ning saavutusi. Ta suutis endaga kaasa tulema ja ühte jalga käima õpetada noori algajaid tudengitest koorijuhte, kes praegu teevad edukalt oma tänuväärset tööd üle kogu Eestimaa. Ratassepp pidas oma pedagoogilises tegevuses kinni sellest kuldsest reeglist, et koorijuhtide ja muusikaõpetajate ettevalmistamine olgu omavahel seotud ja allutatud tegeliku elu vajadustele.

Kaheksakümnendate aastate keskel alustasid koorijuhtimise õppejõududena tööd noored andekad koorijuhid Ants Soots, Toomas Kapten, Elo Kaarepere, Silvi Landra ja Jüri Rent.



Ants Üleoja, Olev Oja ja Kuno Areng


Pärast Arvo Ratasseppa juhatasid kateedrit professor Kuno Areng (1985 — 1991) ja dotsent Ants Soots (1991 — 1995), kes andsid olulise panuse kogu õppetöö kaasajastamiseks — 80. aastate lõpul tegi kateeder ettepaneku põhi- ja valikainete süsteemi kasutusele võtmiseks, mis hiljem kinnistus akadeemilistes õppekavades.

1995. aasta õppereformi tulemusena koondati kogu dirigeerimisalane ettevalmistus (sümfoonia-, puhkpilliorkestri ja kooridirigeerimine; koolimuusika dirigeerimisalane väljaõpe; dirigeerimise alusained, orkestrid ja koorid jne) dirigeerimisosakonda, mida 1995. aastal juhatab dotsent Toomas Kapten, dirigeerimise lektoraati aga professor Olev Oja. Viimastel aastatel on toimunud meistrikursusi väljapaistvate dirigentide Dan-Olof Stenlundi, Giovanni Acciai, Kåre Hankeni, Eri Klasi jt juhendamisel, mis on oluliselt värskendanud suhtumist dirigeerimiskunsti.

Õpetlik on olnud osakonna kollektiivide osalemine rahvusvahelistel muusikaüritustel, näituste ja konverentside korraldamine ning laulupidude muusikalise juhtgrupina tegutsemine.

Eranditult kõik koorijuhtimise eriala õppejõud, alates August Topmanist on seostanud oma pedagoogilise töö praktilise koorijuhi interpretatsioonilise tegevusega. Nad kõik olid ja on ka praegu tegevad koorijuhtidena.

Nad kõik on ka alati südant valutanud eesti rahvusliku koorilaulu-traditsiooni käekäigu pärast. Kunagine Eesti Lauljate Liit, omaaegsed Pärnu ja tänased Vigala koorijuhtide ja muusikaõpetajate populaarsed suvekursused, Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor, Eesti Kooriühing, rahvusvahelised koorimuusika festivalid ning konkursid Tallinnas on ellu kutsutud ja elus püsinud tänu paljude õppejõudude initsiatiivile ja aktiivsele kaastööle. Ka üldlaulupidude traditsiooni väärikal kandmisel läbi keeruliste aegade on oluline osa olnud koorijuhtimise eriala õppejõududel.

Tahaks loota, et EMA dirigeerimisosakond ka edaspidi suudab hoida eesti koorimuusika kõrget taset.

KUNO ARENG,
professor

TOOMAS KAPTEN,
dotsent


TÄIENDUSKOOLITUS EESTI MUUSIKAAKADEEMIAS

"Kuna elamine tähendab kasvamist, siis iga elusolend elab ühel elujärgul sama tõeliselt ja täielikult nagu teiselgi, samasuguse temale omase täiuslikkuse ja samasuguse absoluutse nõudlusega. Järelikult tähendab koolitus tingimuste loomist, mis kindlustavad kasvu või elu adekvaatsuse, vaatamata eale.

J. Dewey "Education and democrathy." New York, 1916.

Õppimine kui eluaegne protsess, täiskasvanuharidus ja pidevõpe — need mõisted on tänaseks omandanud olulise tähenduse. Väide, et inimene õpib kogu elu, viitab inimese ühele põhivajadusele, ja koolituse pakkumine on üks viis selle rahuldamiseks.

Eesti Muusikaakadeemias on loodud võimalused enesetäiendamiseks põhikooli ja gümnaasiumi muusikaõpetajatele, muusikakoolide ja -klasside instrumendiõpetajatele ning teistele soovijatele. Muusika-alase uusima informatsiooni vahendamine, parimate interpreetide ja õppejõudude kaasamine pidevõppe läbiviimisse annavad akadeemilisele täienduskoolitusele garantii tulevikuks.

Aastal 1997 ei olnud koolitusega alustada lihtne, sest mõte eluaegsest õppimisest oli uudne. Vähehaaval jõudis inimeste teadvusse suurenev konkurents nende erialal ning kasvas vajadus selles enesekindlalt püsima jääda. Avatud Euroopa esitab meile väljakutse, sest haritud õpetaja on meie vaimukapital, millega luuakse muusika- ja seega ka kultuuritraditsiooni järjepidevus. Küllap sõltub meie töö edukus tulevikus üha enam oskusest esitada endale küsimus — kui tark õpetaja või muusik ma olen?

Eesti Muusikaakadeemia täienduskoolitus lähtub oma töö planeerimisel muusikaülikooli avatuse põhimõttest. Akadeemilise muusika- kõrghariduse arendamisel toimib see ka kui tagasiside, peegeldades kultuuri ja hariduse olukorda riigis.

Täienduskoolituse sisuline planeerimine toimub koostöös Eesti Muusikaakadeemia osakondadega — peaaegu kõik erialad on kursustega esindatud. Toetudes ühest küljest muusikahariduse pikaajalisele kogemusele, on täienduskoolitus oma iseloomult ka innovaatiline, pakkudes kursusi ainetes, mille õpetamise traditsioon Eesti Muusikaakadeemias senini puudub.

Kursusi on võimalik valida kolme suunitlusega: interpretatsiooni-alased meistrikursused, muusikateoreetilised ja muusikaajaloo kursused ning metoodilis-psühholoogilis-pedagoogilised kursused.

Koolituse peamine sihtgrupp on olnud õpetajad — nii muusikakooli kui ka üldhariduskooli õpetajad. Seega on koolituskavas valdav osa metoodilis-praktilistel kursustel.

Eriti suur huvi on olnud pakutavate õppematerjalide vastu, k.a uudne pedagoogiline repertuaar. Suurenenud on muusikaajaloo loengute kuulajate arv, palju kasutatakse ka võimalust kutsuda lektor maakondadesse.

Huvipakkuvaks koolitusvormiks instrumendi õpetajatele on kujunenud meistrikursused — lisaks passiivsele loengute kuulamisele toimub kursustel ka aktiivne osavõtt mängijana.

Õpetajate soovil on loodud võimalus saada individuaalõpet hääleseades ja flöödimängus. Võrreldes esimese tööaastaga on märgata aktiivsemat osavõttu pedagoogilis-psühholoogilistest ja üldharivatest kursustest (loovus- ja suhtlemispsühholoogia, muusikateraapia).

Haridussituatsiooni muutus, mis seisneb rõhuasetuse nihkumises kutsekesksusele ning eluaegsele õppimisele, on andnud koolituses osalejatele motivatsiooni. Teisest küljest pakub neis kindlasti huvi praegustest õppekavadest lähtuv kursuste valik — aastaid tagasi Muusikaakadeemia lõpetanutele on see uudne. Kolmandaks oluliseks momendiks on soov saada uusimat erialalist informatsiooni maailmas toimuvast.

1998. aasta tõi mitmeid koostöövõimalusi: septembris sõlmiti leping "Eesti Kontserdi" ja Eesti Muusikaakadeemia vahel meistrikursuste läbiviimiseks festivali "Klaver ‘98" raames, juhendasid Roger Muraro, Matti Raekallio, Andrei Gavrilov.

Narva Pedagoogika ja Riigikeele Õppekeskus on alustanud koostööd vene õppekeelega koolide muusikaõpetajate koolitamiseks, Narva Muusikakool on tellinud meistrikursuse pianistidele. Koostööprojektid on ka Rapla- ja Läänemaa õpetajatega.

Eesti Kooriühinguga algas neil koostöö 1998. aasta augustis, kus ühingu suvelaagrisse Vigalas oli tellitud kaks kursust.

Jätkub konsultatiivne koostöö Tartu Ülikooli juures tegutseva avatud ülikooli ning täienduskoolituse juhtidega, Tallinna Pedagoogikaülikooli andragoogika õppejõududega, mitmete kutseliitudega, Haridusministeeriumi ja maakonna valitsustega.

Veidi statistikat: aastatel 1997 — 1999 on toimunud kokku 88 koolituskursust 1524 osavõtjale. Kõige pikemad kursused olid 34 tundi, kõige lühem 4 tundi. Noorim kursustest osavõtja oli sündinud 1981. aastal, vanim 1915. aastal.

Uued arengusuunad.

Kiiresti muutuvas ühiskonnas uueneb ka 80. aastapäeva tähistav Eesti Muusikaakadeemia. Eelseisvaks rahvusvaheliseks kõrgkoolide akrediteerimiseks on tehtud põhjalik töö õppekavade korrigeerimisel, õppetöö algus uues hoones loob igati nüüdisaegse õpikeskkonna.

Täienduskoolituse tagasiside saamiseks on suurel osal kursustest läbi viidud kirjalik küsitlus hinnangu ning huvitatuse selgitamiseks. Arvamustest kokkuvõtet tehes võib järeldada, et lektorite töö on vajalik ja valdavalt kõrgelt hinnatud. Küsitlus tõi aga esile ka ühe uue ja väga olulise probleemi, nimelt on suurel osal keskeriharidusega muusikutest — õpetajatest soov omandada kõrgharidus töö kõrvalt. Ka seadusandlus on suundumas muusikaõpetaja kutse seostamisele kõrgharidusega. Sellest lähtudes avab Eesti Muusikaakadeemia täienduskoolituses 1999/2000. õppeaastal üldhariduskooli muusikaõpetajate koolitusprogrammi sooviga olla hea koostööpartner mitte ainult uute ideede vahendamisel, vaid ka akadeemilise tasemekoolituse pakkumisel kutsetööd katkestamata.

Sündigu siis sellest koostööst õppimine, mõistmine ja oskused, mis toovad rõõmu kõigile.

Siiras tänu tehtud töö eest ja palavad tervitused muusika alma materi juubeli puhul kõigile meie lektoritele.

ENE KANGRON,
dotsent, täienduskoolituse juhataja

EESTI MUUSIKAAKADEEMIA — EUROOPA MUUSIKAAKADEEMIA

Kahekümne esimene sajand vajab isiksusi, sealhulgas ka muusikuid, kes on ette valmistatud eluks kiiresti arenevas ühiskonnas.

Ühinenud Euroopa on oma uue ajastu haritlaskonna kujundamisega tegelnud kogu Teise maailmasõja järgse aja. Kõik vajalikud tehnoloogilised saavutused on tänapäeval kättesaadavad ka hariduselus. Ka muusikud kasutavad oma akadeemilises suhtlemises infotehnoloogia ja interaktiivse multimeedia teenuseid. Pikkade traditsioonidega ja väga konservatiivne muusikaõpetuse süsteem on andnud kõigele vaatamata tulemuse, mis avaldub eesti heliloomingu ja interpretatsiooni silmapaistvas tasemes. Tihti on samas just Eesti-suguse väikese riigi edu tagatiseks tema paindlikkus ja kiire reaktsioon mitmekülgsele arengule.

Kas Eesti Muusikaakadeemia on valmis astuma järgmisse sajandisse väljakutseks? Kindlasti on. Ligi kaheksakümne aasta jooksul välja kujunenud muusikute koolituse süsteem on ennast õigustanud. Seda tõestab paljude Eestis hariduse saanud silmapaistvate muusikute väljakasvamine nii väiksearvulise rahva hulgast. Seda näitab ka väga paljude praeguste muusikute läbilöögivõime Euroopa vabal tööturul. Süsteemi puudused on aga pärit meie suletud minevikust — rahvusvaheline isoleeritus, informatsiooni ja erialaste kontaktide vähesus jne.

Õnneks oleme saanud aga nüüd suurepärase uue võimaluse edasi areneda. Veelgi enam, paljude rahvusvaheliste organisatsioonide abi, ka materiaalne, võimaldab vajalikke muudatusi väga kiiresti läbi viia. Ülevaade Euroopas ja kogu maailma muusikakõrghariduses toimuvast aitab näha Eesti Muusikaakadeemia tugevaid ja nõrgemaid külgi ning hinnata realistlikumalt hetkeolukorda. Meie eesmärk on kujundada Eesti Muusikaakadeemiale avatud, rahvusvahelise õppekeskkonnaga muusikakõrgkooli imago.

Kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse — Euroopa Konservatooriumide Assotsiatsiooni (AEC), Euroopa Kunstikõrgkoolide Liigasse (ELIA), Balti Muusikaakadeemiate Assotsiatsiooni (ABAM) ja rahvusvahelisse akadeemilisse koostööorganisatiooni NICA ning osalemine nende organisatsioonide töös on omakorda andnud meile vajalikku informatsiooni Euroopa Liidu ja teiste maade abi- ja koostööprogrammidesse integreerumiseks. Neist olulisim on Ida-Euroopa kõrgkoolide uuendusprogramm "Tempus", mille projektidest on seni realiseerunud kaks — "Kaasaegse muusika õppeaine ja õpetamise metoodika väljaarendamine" (aastail 1994 — 199; partneriteks Conservatoire National Superieur de Musique de Lyon, Hochschule für Musik Köln) ning "Eesti muusika- ja kunstiraamatukogude ühise mändezhmendi väljaarendamine" (aastail 1996 — 1998; partneriteks Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahvusraamatukogu, Utrechti Kunstide Kõrgkool, Sibeliuse Akadeemia ja Londoni Guildhall School of Music). Eesti Muusikaakadeemia oli mõlema projekti koordinaator. Teoksil on kolmas TEMPUS projekt (aastaiks 1998 — 2000) "Muusika- ja kunstikõrgkoolide administratsiooni mändedzhmendi väljaarendamine", ette on valmistatud ka neljas, "Kunstikõrgkoolide ja ühiskonna suhted", mis hõlmab ülikoolide fund-raising’u ja avalike suhete strateegia väljatöötamist. Eesti Muusikaakadeemia on osalenud ka kõikide Eesti ülikoolide välissuhete osakondadele suunitletud projektis "Image".

Tänu nendele projektidele on Eesti Muusikaakadeemias loodud elektroonilise muusika stuudio, uuendatud helikabineti tehnilist sisseseadet, täiendatud prantsuse muusika nootide, kirjanduse ja helisalvestiste kogu. Eesti Muusikaakadeemia raamatukogu on integreeritud raamatukogude vahelisse infosüsteemi, millega kaasnes oluline tehnilise sisustuse uuendamine ja ka koolitusprogramm. Olulisem materiaalsest abist on Eesti aktiivne osalus Euroopa hariduses toimuvates protsessides ning ka Eesti-poolne panus Euroopa muusikahariduse mitmekesistamisse.

TEMPUS inidividuaalstipendiume on kasutanud alates 1993. aastast 22 Eesti Muusikaakadeemia õppejõudu.

Oluline on ka City of London ja British Council’i algatatud Baltic Scholarship Scheme’i asutamine 1996. aastal. Stipendium võimaldab kolmele Eesti, Läti ja Leedu muusikaakadeemia üliõpilasele aastase õppimisvõimaluse Londonis. Edukalt kulgevad Londonis pianist Marko Martini ja Sigrid Kuulmanni õpingud.

Eesti Muusikaakadeemia on sõlminud 3 bilateraalset koostöölepingut Helsingi Sibeliuse Akadeemia, Karlsruhe Muusikakõrgkooli ja Moskva Riikliku Konservatooriumiga, mille raames toimuvad vahetuskontserdid, üliõpilasfestivalid ja õppejõudude meistriklassid.

Aastail 1997 — 1999 toimus Hollandi saatkonna poolt finantseeritud EMA sümfooniaorkestri koostööprojekt MATRA-KAP Hollandi noorteorkestritega.

Suur abi on olnud Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Deutscher Akademischer Austauschdienst (DAAD) stipendiumidest, välissaatkondade ja ka üksikute sponsorite toetustest. Tänu neile on Eesti Muusikaakadeemia üliõpilastel ja õppejõududel olnud võimalus osaleda paljude Euroopa orkestrite sessioonidel, konkurssidel, festivalidel, meistriklassides jne.

Samuti on hoogustumas Lääne-Euroopa muusikakõrgkoolide omavaheline koostöö. Ka nemad on tajunud kultuuriruumi avardamise vajalikkust. Juba 1989. aastast on moodustatud kaks Euroopa Liidu juhtivaid muusikakõrgkoole ühendatavat "Erasmus"-networki. Alates 1998. aasta septembrist on Eesti liitunud Euroopa Liidu haridusprogrammiga "Erasmus", mis näeb ette ulatuslikku üliõpilaste ja õppejõudude vahetust mitme Euroopa muusikakõrgkooliga.

EMA uue hoone valmimine toob kaasa õppetingimuste olulise paranemise, mis võimaldab ka välisüliõpilaste vastuvõttu. Muusikakadeemia kui Eesti ainukese muusikalist kõrgharidust andva õppeasutuse vastutus muusikakultuuri arengu eest on väga suur. Eesti Muusikaakadeemia võiks kujuneda avatud, dünaamiliseks ja professionaalselt kõrgeid sihte seadvaks muusikahariduskeskuseks, mis pakuks rahvusvahelist ning loomingulist mõtteviisi toetavat õppekeskkonda kõigile Euroopa ja ka kogu maailma muusikaüliõpilastele.

MARJE LOHUARU, professor,
EMA välissuhete prorektor