GERDA KORDEMETS
VESKIKIVID JA KASSIKULD KIVIDE VAHEL
 

Toomas Kall, "Kassikuld".
Lavastaja: Eino Baskin.
Kunstnik: Riina Vanhanen.
Muusikakujundus: Olav Ehala.
Liikumisjuht: Ülle Ulla.
Esietendus "Vanalinnastuudios" 27. märtsil 1999.
Arvustuse aluseks on 28. märtsi ja 12. aprilli etendused.

Toomas Kalli estraadinäidend "Kassikuld" on vaimukas ja nauditav tekst -- seda ennekõike. Kohati koguni (ühiskonna) satiiriline ja moekalt läbi postmodernismi postmodernismi välja naerev. Sest eks ole aegade ja kohtade vaba segamine, nendega mitte arvestamine, nende suvaline ühildamine ja tõestisündinu ning väljamõeldu võrdseks tähtsustamine ju ütlemata aastatuhandelõpulik.

Foto: Teet Malsroos

T. Kall, "Kassikuld", "Vanalinnastuudio".
Toomas Tross ja Vello Janson

Nii ei imestagi eriti, leides Kalli tekstis ja "Vanalinnastuudio" laval sõbralikult kõrvu Mozarti ja Piibelehe, Baskini ja Shakespeare’i, Eenmaa ja Tšehhovi, Onegini ja Vilde, Hamleti ja teab kelle veel. Elegantselt ajas ja ruumis rännelda on juba mõnda aega kombeks nii Öiroopas kui ka meil, suured eeskujudki olemas.

Kalli tekstil on ka teine, vaat et tähtsamgi mõõde, oluline rohkem küll neile, kes Eesti viimaste aegade kultuurieluga hästi kursis. Mulle -- teatri saatuse suhtes ülitundlikule vaatajale -- vajutas "Kassikuld" tunduvalt hellemale närvile, kui sama autori mõne aasta taguste "Prügikastide" poliitilised "ilgud". Kõrval-, ees- ja tagaolijad näisid ent enim nautivat kohalikku koloriiti poliitilise teatri äratuntavaid tegelasi.

Minule oli "Kassikuld" omamoodi kurblik lugu ootuste ja tegelikkuse igikestvatest vastuoludest. Kas see kurblikkus läbi estraadi ka konteksti vähem tundva vaatajani jõuab, on raske hinnata.
 

Kahele publikule

"Kassikuld" olekski nagu kirjutatud ja lavastatud kahele vaat et vastandlike huvidega publikule. Lõigud, mida mina nautisin, kõlksusid üsna vaiksesse saali. Näiteks see, kui Shakespeare (Andres Roosilehe toredas kehastuses) oma "Hamleti" väärtuse küsitavaks seab: "Kui te tahate tingimata Shakespeare’i -- mul on ju häid asju ka!" Või kui käib tore sõnamäng Tšehhovi "Kirsiaia" teemadel.

Need lõigud aga, mis panid mind piinlikkusest maha vaatama, võttis suur osa publikust vastu naerust lämbumise piiril. "Kriitikud ütlevad muidugi, et möga…" Kui tsiteerida "Kassikulla" Teatrijuhti.

"Vanalinnastuudiole" on ikka kerglust ette heidetud. Arvustajad on mõnikord mõelnud: nõrk dramaturgia ja nõrk lavastus. Välja öelnud on aga: kergekaaluline. Nii on tundunud leebem.

Teisalt pole klassikaootus ka "Vanalinnastuudio" puhul sugugi imelik. Maailma dramaturgias on küllalt häid komöödiaid, mida komöödiateater võiks ja peakski mängima. Sellesama Tšehhovi nukrate lugudeni välja, mille toomist "Vanalinnastuudio" lavale "Kassikullas" justkui imelikuks peetakse.

On öeldud: klassika jaoks jääb "Vanalinnastuudio" trupil jõudu napiks, teised teatrid aga oma staare hea meelega konkurendile ei laena.

Ma siiski ei oleks nii umbusklik "Vanalinnastuudio" trupi suhtes. On sealgi päris palju tugevaid näitlejaid. See, mis ohustab, on hoopiski labased komöödiastambid. Nende ennetamine, ärahoidmine ja mahapühkimine on samavõrra lavastaja vastutada.

Klassikat on "Vanalinnastuudiolt" niisiis nõutud ja nüüd on Kall ja Baskin kogu klassika korraga lavale vaatamiseks välja pannud, klassikaleksikonigi kavalehel kaasa andnud.

Ja kummaline paradoks: klassikaga seonduv tundubki nii teksti kui ka lavastuse parim osa olevat: selles oli sügavusmõõdet, peent huumorit.
 

Mitte olla ja mitte lasta olla

Eesriide avanedes näeb vaataja papile maalitud orkestrit -- pillimeeste näod tulevad tuttavad ette poliitilise teatri lavalt. Orkestri kui poliitilise kollektiivi võrdkuju on tabav; papile kui millelegi kaduvale maalitud olemine ülimalt kõnekas. Mozart (Raivo Rüütel) juhatab "Väikest öömuusikat"…

Teisel esietendusel nähtud Mozart oli mängitud peenemalt kui paar nädalat hilisem: juba mõne etendusega oli koorik murenenud. Ometi on see stseen Kallil väga täpselt kirja pandud ning pakuks näitlejale mängimiseks väljapeetud ja terviklikku episoodi.

Samal päeval, kui vanalinna teatris esietendus "Kassikuld", pidas pealinna teater soolaleivapidu. Esimene etapp paarkümmend aastat väldanud majaehitusvõitlusest jõudis Linnateatris ometi lõpule. Selles kontekstis tuli "Kassikulda" vaadates peaaegu pisar silma: ka Baskini teater on loomisest peale teiste toanurgas vireldes oma kodust unistanud. Kas tõesti kulub veel kakskümmend väärtuslikku aastat teatrimaja ehitamise või mitte ehitamise ja kuhu ehitamise kemplustele?

Foto: Teet Malsroos

"Kassikuld". Robert Gutman, Toomas Tross, Anne Veesaar ja Dan Põldroos

Eht-eesti hamletlus? Mitte "olla-või-mitte-olla", vaid kuidas saaks teha nii, et ise ei oleks ja teistel ka olla ei laseks? Mis ei võta õppust sellestki, et Linnateatri valmis maju on hoopis meeldivam oma linnas omada ja vaadata kui mõnd mustade aknaaukudega pangalaipa või varjulist "tagahoovi".

Eskimode keeles olevat tuhat sõna, et väljendada lume varjundirohkust. Mustlaskeel olevat jälle rikas armastuse nüansside kirjeldamiseks. Eestlasel aga on isegi klassikas kirjas, et ikka Piibeleht all ja Vestmann peal või et Pearuga kahasse tuleb kallim…

Ja samas: maailmas on vähe rahvaid, kus teatrist nii palju lugu peetakse. Et teatrimajade ehitamist (mitmuses) üldse avalikult arutatakse. Ja selle ümber toimuvale nädalast nädalasse üleriigilistes väljaannetes leheruumi jagatakse. Et sellest kirjutatakse näidend. Et selle üle, kas on vaja või pole vaja koguni suures poliitikas arutatakse. Ja et suured poliitikud ütlevad: keegi pole kahelnud teatrimaja vajalikkuses…

Kui pole kahelnud, siis… Võiks maja juba valmis olla.
 

Kaelani klassikamudas

Kalli humoorikas ja kavalalt komponeeritud tekstis on kõik eelöeldu ja palju muudki hoopis vaimukamalt ja säravamalt kirjas. Saal naerab (natuke ka iseenda üle?), kui Mozart ütleb: "Ma tean, et eesti rahvas on valmis istuma kaelast saadik Tamula või Maardu või Kaali järve mudas ja kuulama sümfooniat või vaatama balletti."

Foto: Teet Malsroos

"Kassikuld". Egon Nuter, Marika Korolev ja Raivo Rüütel

Hiljaaegu spordihallis Beethoveni Üheksandat sümfooniat kuulates tundsin ühtäkki, et nüüd aitab. Mis küll ajab mind ühes tuhande teisega "kaelani mutta" ehk viletsa akustikaga liiga palavasse ja umbsesse spordihalli? Muusika see ju pole, tunnistagem. Muidu ei pruugiks neid tuhandeid kontserdile tulevärgi ja pompoossusega peibutada…

"Rahvas tahab ka rohkem tulevärki kui seda vene värki!" ütleb Onegin Lenskile Haapsalu linnakeses, kui ooperit "Jevgeni Onegin" dirigeerib ei keegi muu kui Haapsalu uhkus Tšaikovski ise. Loomulikult on sajand praegune ja Tšaikovski tegelikult Vello Janson. Loomulikult oleme taas "Vanalinnastuudio" praeguses mängupaigas…

Kogu klassika ja ajalugu, mis "Kassikullas" on, kassikullana ei mõju. Vastupidi. Neis stseenides on nukrust ja nostalgiat (nagu Tšehhovil), suurejoonelisust ja sarmi (nagu Sibeliusel -- Väino Laes), tarkust ja tabamatust (nagu Shakespeare’il).

Peaaegu kõik ajaloolisi tegelasi kaasavad lõigud meeldisid mulle teisel etendusel. Ja peaaegu kõik olid maksnud kulumislõivu juba paari nädalaga. Ei oska seda seletada muul viisil, kui et aluspind on nõrk, lavastus pole kinnistunud, näitleja haarab juba mõne mängukorra järel tagataskust abivahendite järele. Ja stambid tulevad lavale tagasi.

Ei saanud aru, miks on Kall näidendisse kirjutanud jupi Tšaikovski homoseksuaalsusest. Mida lisas see näidendile või lavastusele? Või Tšaikovski kujule? Näidendist on lavaversioonis üsna julgelt välja kärbitud esialgne lõpp, kus tegelasteks Molière, Harpagon ja Frosine. Sellest on kahju, sest Molière’i lõputekst lisanuks loole veel ühe sügavusmõõtme: "Ma tean, mis tähendab teatrit rajada. Komöödiateatrit. See ei ole nali (- - -) Ega m a j a ei ole teatrile kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see t e a t e r, mida selles majas t e h a k s e." Just Molière’i suust kõlanuksid need sõnad tähenduslikuna, üldistusena. Praegu -- mäletamist mööda osaliselt Teatrijuhi (Dan Põldroos) poolt ette kantuna -- polnud need pooltki nii mõtlema panevad.

Teisel etendusel oli "Vanalinnastuudio" lavastusel ka Molière’ita lõpp olemas. Lavale tuli Eino Baskin ja kohtus seal oma lavateisikuga Dan Põldroosi kehastuses -- nagu Kalli näidendis ongi. Oli natuke ilus ja liigutav ja naljakas. 12. aprillil Baskin enam lavale ei tulnud ja lugu justkui ei lõppenudki.

Külalisnäitleja Põldroosil on "Kassikullas" küllaltki ränk koorem. Hea imitaatorinärviga näitlejale pole ju küsimus teha kedagi järele viieminutises sketšis. Hoopis teine lugu on, kui reaalses võõras nahas tuleb olla paar tundi.

Esimesel vaatamisel liigutas Dan Põldroosi Teatrijuht tublisti -- vaoshoitud, täpne, baskinlik, mõjuv. Ja nagu mitme teisegi puhul oli see kõik paari nädalaga kuhugi kadunud. Näitleja ei teadnud isegi enam teksti, eksis korduvalt ja kohati ikka väga segadusseajavalt. Ludises üle, ei pääsenud mõjule -- mispärast küll?
 

Tänane on labane

Erinevalt ajalooliste tegelastega seotust, muutub estraadietenduse lausestraadlikkuse aste häirivalt küsitavaks näidendi teises, tänapäeva mõõtmes.

Esiteks tundub näidendi teema, "Vanalinnastuudio" maja ehitamise ümber käiv kemplus, isegi estraadi jaoks liiga kitsas või lokaalne. Ent see on veel väike mure, eriti eeldusel, et "Vanalinnastuudio" stabiilne publik oma teatri hädasid läbi ja lõhki tunneb.

Aga et murelik tänane päev osalt juba kirjanikul, eriti aga lavastajal nii olmelise ja olustikulisena välja kukub, oli mulle vaatajana hämmastav ja piinlik. Ent vanemad prouad ja eduka olemisega noorpaarid mu ümber pidid küll naerust lämbuma, nähes laval pükse maha ajavat Jukka-Pekkat või prügikasti-geoloogidest inspiratsiooni ammutanud tagahoovi-tegelasi…

Lutsu "Tagahoovi" värvika seltskonna kolimine Sauna tänavale on küll huvitav dramaturgiline leid, ent eeldanuks arvestamist, et aeg on edasi läinud ja muutunud on ka tagahoov ning seal elutsevad tüübid. Küllap kubisevad Tallinna vanalinna tagahoovid tänagi värvikaist kujudest, ent need pärinevad üsna ilmselt ühiskondliku hierarhiaredeli hoopis teisest otsast kui Lutsu-aegsed eksemplarid. (Nii ei olegi pahaks panna, kui Sauna tänava tagahoovi tegelikud tänased elanikud end oma lavateisikuid vaadates solvatuna tundsid -- liiga üks-üheselt labidaga pähe lajatamisena mõjus see stseen praeguses lahenduses.)

Mis puutub purjus soomlastesse, siis -- me kõik, kes vanalinnas kõnnime, teame täpselt, millised nad välja näevad ja kuidas käituvad -- neid ei peaks lava tagant üldse nähtavale lavastama.

Teine osa "Kassikulla" tänapäevastest tegelastest on, nagu öeldud, vägagi äratuntavad. Mõned karikatuurid õnnestusid päris hästi: Ivi Eenmaa (Pille Pürg), Eve Fink (Liia Kanemägi), Dajan Ahmetov (Toomas Tross); teised vähem.

Kall ei ole oma tekstis nii otse lajatanud. Tal ei ole kirjas ühtki nime, ometi võib kõigi tegelaste taga ära tunda konkreetseid inimesi. Siin on ka põhjus, miks Kalli tekst ei mõju haavavalt, lavastuses lihast ja luust karikatuure vaadates aga ei saa selles enam nii kindel olla.

Otse elust võetud kujud on estraadi pärisosa. Ent tänase naeruvääristamine töötab ainult siis, kui lavastus on mobiilne ja arengualdis, hoiab n-ö kätt kogu aeg pulsil. Eilne nali on juba mage nali ja üleludistatud eilne nali on lihtsalt halb estraad.

"Kassikulla" lavastuselt peab nüüd lootma ennekõike paindlikku ajaga kaasas käimist ja väga tõsist kodutööd, et traagelniidid nähtavaks ei saaks või kogu tükk lahti ei hargneks. Ja ikkagi võinuks panustada rohkem klassikaliselt kindlale moejoonele, professionaalsele juurdelõikusele ning heale rätsepatööle.

Mozart ütleb, et "eesti rahvas on tüdinud ilkumisest ja irvitamisest. Eesti rahvas tahab järjest rohkem midagi tõsist". Kall ei mõtle seda muidugi tõsiselt ja "Vanalinnastuudios" enda ümber vaadates märkadki, et tegelikult tahab vähemasti osa rahvast just nimelt "ilkumist ja irvitamist", nalja ja naeru. Ta tahab neid ära tunda, kelle üle ta naerab ja kes, nagu ta iga päev raadiost kuuleb ja telekast vaatab, tõmbavad vaba vasakuga naha üle kõrvade nii temal endal kui ka tema lemmikteatril.

Foto: Teet Malsroos

"Kassikuld". Dan Põldroos ja Eino Baskin

Seetõttu on küüniline ühe kultuuritegelase lause, et "Vanalinnastuudio" on nii kehv teater, et neile pole maja vajagi. Kui publik on olemas ja käib teatris, on vaja. Nii teatrit kui ka maja.

Iseküsimus, kas praegu, kui karavan paratamatult peatus, poleks õige aeg asjaosalistel hetkeks maha istuda. Et mõelda, milleks juhtunu hea oli. Laulust sõnu laenates: äkki peaks nüüd tulema "üks noor ja tugev mees", kes "teeks veskikivid teravaks, lööks aknad puhtaks, säravaks, et tuleks rahvas rõõmuga…"

Sest karavan läheb ju edasi, härrad ohvitserid.