JAANUS KULLI
PEER JA PROTASSOV TUULEVESKITE VASTU


Henrik Ibsen. "Peer Gynt". Värssdraama kahes vaatuses.
Tõlkinud Marie Under. Lavastaja: Ago-Endrik Kerge (külalisena)
Muusikaline kujundus: Viive Ernesaks (külalisena)
Kunstnik: Liina Pihlak (külalisena)
Valgusrezhii: Airi Eras (külalisena)
Osades: Raivo Trass, Helle Kuningas, Jaan Rekkor, Diana Tammisto jt

Esietendus 10. oktoobril 1998 "Endlas"

Lev Tolstoi. "Elav Laip". Draama kolmes vaatuses.
Tõlkinud Ott Samma Lavastaja: Kalju Komissarov
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Mall Noormets

Esietendus 26. septembril 1998 "Ugalas"



Täna, mil ühiskonna tarbekeeles kõlab üha sagedamini sõna "trend", mil ajalehtede klantspaberil lahterdatakse tarbimis- ja kultuurivajadused "in" ja "out", on sümpaatne, et kaks teatrit, või õigemini kaks lavastajat, on peaaegu üheaegselt ette võtnud kahe klassiku kaks vanamoodsat näitemängu.

Vanamoodsat ühtaegu nii vormilt kui ka sisult. Sest praegune teatripublik vaevalt suudab võtta vastu Peer Gynti ja Fjodor Protassovi eksirännakuid iseendaks jäämise teel sellises mõõtmes ja konditisioonis, nagu see kahel suurel klassikust mõtlejal kirjas seisab.

Oli ju värsis vormistatud "Peer Gynt" Ibsenil lugemisdraamaks kirjutatud, ilma kärbeteta tähendaks see vähemasti neljatunnist teatrietendust. "Elav laip" mastaapsusega küll ei tapa, kuid siin kipub tänapäeva publikut eksitama Tolstoi moraliseeriv toon, lootusetult ajale jalgu jäänud Protassovi-Liisa-Karenini suhete kolmnurk ning kõige lõpuks ka õilishing Protassovi mäss iseenda ja ühiskonna vastu.

Ometi "Elavat laipa" ja eriti "Peeri" mängitakse. Ning mitte ainult vene või Skandinaavia teatris. Klassikud sellepärast klassikud ongi, et nad oma loominguga üle aegade elavad, õpetati mäletatavasti juba koolis. Eks just Peeri ja Protassovi elu mõtte otsingud ja iseendaks jäämise kreedo on see, mis samavõrra aktuaalselt kõlab nii praegu kui ka sada aastat tagasi.

Peer Gynt, see mässaja ja vagabund, Eesti Nipernaadi, nagu ka suure vene hingega Fjodor Protassov pole ju ka täna siin Eestis kuhugi kadunud.

Peeri iseendaks jäämise küsimus on täna sama aktuaalne ja terav kui paar või enamgi aastakümmet tagasi. Nüüd on vaid selle küsimuse poliitiline asetatus asendunud majanduslikuga: kuivõrd ja kas üldse tänases tarbimismentaliteeti kultiveerivas ühiskonnas suudetakse säilitada need ajalooliselt väljakujunenud eetilis-moraalsed väärtused ja tõekspidamised, mis peaksid ju olema meisse emapiimaga programmeeritud.

Mõlemat kangelast, nii Peeri kui Protassovit, võib pidada inimliku nõrkuse kehastuseks. Kuidas aga praegune karm tegelikkus neid romantilise hingelaadiga kangelasi soosib, kuivõrd nad vastu peavad, või vastupidi, elu hammasrataste vahele jäävad ja miks jäävad? Eeldatavalt just indiviidi ja ühiskonna antagonismis nägid nii Kerge kui ka Komissarov seda iva, millele lavastus rajada.

Peeri poeetilistel-ebamaistel rännakutel ajas ja ruumis või Protassovi "teisel maailmal" mustlaslaagris on kahtlemata oma tähendus ja mõõde nii ühe kui teise draamateksti idee seisukohalt, ent ometi just nende plaanide võimalik üks-ühene ülevõtmine lavastusse märgistab sedasama vanamoodsust, millest me alustasime. See, mida publik mitu korda nähtud-loetud lugude ehk klassika puhul otsima läheb, on pigem uudishimu jälgimaks lavastaja mõtterände toonasest tänasesse. Kuivõrd mõtte- ja vormiuuenduslikult, tänast teatrikeelt arvestades on Kerge ja Komissarov siis klassikutele lähenenud?

Tundub, et Komissarov "Ugalas" on teadlikult püüdnud kinni hoida just sellest aristokraatlikkusest ja vanamoodsusest, mida "Elav laip" sisaldab. Komissaroviga võrreldes on Kerge "Endlas" lausa novaator: laval on üks ja ainus Peer, mitu rolli on lavastaja liitnud üheks, Rekkori Nööbivalaja on pidevalt laval, jälgides justkui märkamatult Peeri teekonda ja samas fikseerides iga tema sammu.

Kerge lavastajabiograafias pole see esimene kord "Peer Gynt" publiku ette tuua. 1978 lavastas ta näidendi Eesti Draamateatris. Kergele näiksegi omaks saamas kord juba lavastatud näidendite juurde tagasi pöörduda.

Nii tõi ta Vene Draamateatris välja uuesti Vilde "Pisuhänna", mis teadupärast kuulub sama mehe looduna teleteatri kullafondi. Kui "Pisuhänna" uusversioonile lisada veel tõsimeelne ja õnnestunud "Tagahoovis" sealsamas vene teatris, võiks rääkida koguni Kerge uuest tõusust pärast "Vanalinnastuudios" veedetud mõõnaperioodi.

Ent Pärnus paraku on Kerge klassikale siiski alla jäänud. Tema mõte vananevast Peerist on küll vaevaga aimatav, ka on lavastaja tõsiselt vaeva näinud näidendi kärpimise ja tegelaste arvu vähendamisega, ent sellega novaatorlus piirdub. Kõige hullem häda on, et peategelasele Peerile pole suudetud hinge sisse puhuda, mis tähendab, et Peeri tegutsemise ja käitumise motiivid jäävad arusaamatuks nii Peeri kehastavale Raivo Trassile, lavastajale kui ka publikule, kes eesriide langedes tõenäoliselt rõõmustab, et teda mõistatusliku Peeri arusaamatutesse eksirännakutesse pühendati eeldatava nelja tunni asemel vaid paar tundi.

Aga ka need tunnid on vaatajale ränk katsumus, sest Peeri lapsepõlvest alguse saanud rännak läbi trollidemaa, edasi kuskile kaugesse eksootikasse, mis lõpeb maandumisega arvatavalt hullumajas, jääb pelgaks illustratsiooniks, millel Peeri kui lavastuse idee kandjaga ei teki vähimatki kokkupuutepunkti.

Romantline kangelane Peer, kes püüdleb rikkuse, võimu ja heaolu poole, nõuab lavastajalt vastust küsimusele, kas too usub trollide maailma. Ka see küsimus jääb vastuseta.

Ei saa öelda, et Raivo Trassi Peer ei pingutaks, ta labiilse närvisüsteemiga boheemlasest tegelaskuju hingeelu paisatakse vaataja ette kõikvõimalikel psüühilistel tasanditel - see kõik tuleb Trassil hästi välja. Kord on ta irriteeriv, siis ironiseeriv, järsku hoopis mõtlik ja masenduses. Kui miimikast ja mõõdetud sammudest puudu jääb, võtab Trass käed appi. Kohati on tunne, et teda on täis terve lava. Ainult et küsimus, mis asja ta ometigi ajab, mida ta tahab, jääb vaatajat etenduse lõpuni piinama. Kerge Peer Gynt on lihtsalt tuult rahmav vagabund, aga mitte inimliku nõrkuse kehastus, kes kui Sisyphos ränka koormat kandes sügavale filosoofilisele küsimusele, kuidas iseendaks jääda, vastust otsib.

Kerge on pannud Trassi Peeri niimoodi soleerima, et teised osatäitmised justkui iseenesest statisti rolli taanduvad. Kaasa arvatud Helle Kuninga Ema Åse ja Diana Tammisto kolmik- või koguni nelikroll Peeri naistena - muu hulgas siis Solveigi osatäitmine. Helle Kuninga Åse on kaasa tulnud Kerge eelmisest "Peer Gynti" lavastusest - kuni üksühese surmastseenini. Diana Tammisto kehastatud naised on ent lihtsalt neli ebaõnnestumist. Välisest veetlusest on vähe, kui puudub juhatav mõtterida, roll kui selline, ja - Tammistol puudub paraku ka hääl.

Ei saa öelda, et Kergel oleks lavastuse üldstruktuur üldse käest libisenud. Rütm, misanstseenid, liikumine, kaasa arvatud tantsud, on täiesti paigas. Ainult et see kõik jääb pelgaks ühemõõtmeliseks tasapinnaks, millel Ibseni ja Peeriga vähe ühist.

Tavaliselt kurdavad teatritegijad, et kurjad arvustajad kipuvad lavastuse kaasosalisi, kunstnikke ja muusikakujundajaid, sootuks unustama. Hea lavastuse üks märksõnu ongi see, et raske on seda näitlejatöödeks, kujunduseks, muusikaliseks kujunduseks jne üksikpulgi lahti võtta. Heas lavastuses täiendab pisimgi detail koondpilti. Kui Liina Pihlaku (külalisena) lavakujunduses tagapaanile ehitatud kõle ja irreaalne pöördlava kannab vähemasti lavastuse ideed, siis seda enam küsitavusi tekitab eeslava, kuhu kuhjatud mõttetult palju kila-kola. Jah, võib ju mõelda, et eeslava materialistlik maailm on pandud vastanduma pöördlavaga, trollide ja irratsionaalse maailmaga, kuid selline natuke primitivistlik lahendus pärineb pigem kuskilt viiekümnendatest aastatest, mida omakorda justkui nimme toonitab Viive Ernesaksa arusaamatu idee kasutada lavastuses Alfred Schnittke muusikat. Muusika tõi lavastuse kohale veel nagu mingi võltsi raskuse vaimu - hoopiski mitte täpse või lavastaja taotlusi toetava.

Nii nagu Ibseni Peer Gynt otsib elu mõtet, otsib seda Tolstoi "Elavas laibas" Fjodor Protassov. Mida ka lavastaja Kalju Komissarov, küll formuleeringus: "Misjaoks ma elan", kavalehel rõhutab. Ent paraku on see, mis kavalehel mustvalgel kirjas, on lavastuses kuskile haihtunud.

Nõrgaloomuline, pahedele vastuvõtlik, valuliselt elu väärnähtusi tunnetav, kuid suuremeelne ja hea inimene, keda vaevab keskkonna, kõrgema seltskonna käitumise ja arusaamade mittevastavus tõelistele inimväärtustele - see on Tolstoi Protassov, keda tema traagilise süütunde pärast on kõrvutatud isegi Hamletiga.

Peamine konflikt, millel rajaneb ka draama areng, on Protassovi konflikt ühiskonna ja perekonnaga. Nõukogudeaegset "Elavat laipa" mängitigi peamiselt sotsiaalkriitilisest aspektist lähtudes. Komissarov on näinud näidendit pigem eetilise draamana, kus keskendutakse psühholoogilisele inimesekäsitlusele.

Komissarovi "Elav laip" on eelkõige kolme tegelase, Protassovi, Liisa ja Karenini draama. Igaüks neist elab läbi omal kombel hingelise kriisi. Vähemasti idee järgi, sest lavastuses jääb see lõpuni välja mängimata.

Kui Ibsenil on Peer konfliktis iseendaga, siis Protassovi konflikt on konflikt eelkõige pere- ja ühiskonnaga. Ehkki lavastuse järgi tundub pigem, et ka Fedja on riius iseendaga, ei taha justkui seda naist ega teist naist, ei taha ametis käia ega niisama elu nautida. Ja jääbki Komissarovi Protassov Kerge Peeriga sarnaselt arusaamatuks, lausa mõistetamatuks tegelaseks, kelle puhul tuleb taas küsida: mida ta tahab, miks ja kelle vastu ta siis ikkagi võitleb? Sest laval konflikti ju ei ole. Andres Lepiku Protassovi pingutustele vaatamata. Lepik on ainus, kes selles lavastuses suudab arvestatava rolli luua, ent tal lihtsalt pole võrdväärset partnerit, kellega konflikti astuda.

Seega on neil kahel lavastusel veel üks kummaline ja kahetsusväärne ühisjoon: peategelaste võitlus jääb tühipaljaks võitluseks tuuleveskitega. Trassi Peer ja Lepiku Protassov on võitluseks valmis, relvagi haaranud, ent ajendit konfliktiks justkui pole ja needki, kellele vastu astuda, on pigem ebamaised tuuleveskid, kui lihast ja verest kangelased. Nii rapsivadki Trass ja Lepik tuult, kulutavad hulka väärtuslikku näitlejaenergiat, kasutegur on aga praktiliselt null.

Ainult Luule Komissarovi Anna Pavlovnas ja Vilma Luige Protassovite lapsehoidjas on elu sees, aimatav teine plaan. Kolmest ülejäänud võtmetegelasest - Liisa, Karenin ja mustlanna Maša - on kaks, Hilje Mureli Liisa ja Ingomar Vihmari Karenin, abitult üheplaanilised ja igavad ega anna pingutustest hoolimata võimalust rääkida mingitest suhetest ja konfliktist.

Rita Raave mustlanna Maša ja kogu ülejäänud kamp kisuvad aga päris karikatuurideks. Maša on täiesti vales võtmes mängitud roll, krambis ja koomiline oma heitluses suure armastuse nimel. Tema vanemad, Anne Margiste emana ja Arvo Raimo isana, on pandud välja nägema ja käituma nagu (antagu mulle andeks!) tegelased mõnest sadomasohhistlikust filmist. Arvi Mägi vürst Abrezkovis pole aga paraku kübetki aristokraatlikkust.

Näidendi ja eeldatavalt ka lavastuse üks võtmestseene, stseen vürst Abrezkovi ja Protassovi vahel, kus esimene küsib: "Aga töö?" ja teine vastab: "Miski ei aita"

sulandub märkamatult teiste stseenide vahele. Justkui oleks "Peer Gynti" Nööbivalaja kuri käsi siin mängus.

Samuti jääb kuidagi õhku rippuma Protassovi kuulus stseen kolme tee valikuga. Ei aita seegi, et Lepiku Protassov isegi pingile ronib. Ent, nagu juba öeldud, pole küsimus sedavõrd Lepikus, kuivõrd vääriliste partnerite puudumises.

Lepik sobib küll mängima suurt ja samas haavatud või lausa haiget vene hinge. Küllap on seda mässajat ja äraminejat-boheemlast temas endaski parasjagu. Ent kahjuks pole võitlusväljale üksi jäetud Lepikul seekord kas või näiteks lavastuses "Tšehhov Jaltas" loodud Tšehhovi kujule midagi olulist lisada.

Krista Tooli lavakujundus lummab napi mängulisusega - uksed saavad orvadeks, aknad usteks, orvad akendeks jne; lavaline õhustik muutub täpselt ja veenvalt. Kindlasti mängib siin oma osa ka täpne valgusrezhii. (Kahju, et ruumid tühjaks jäid.) Ent piltide vahel üles-alla käiv Tolstoi loetamatu käekirjaga täis kribitud ja portreega varustatud eesriie tüütas lõpuks ära, eriti veel, kui seda sirgu vedav stange mitu korda lohakalt kolksudes lavapõrandale langes. Tundus, et mida lõpu poole, seda piinlikumalt publikust mööda, kusagile "Ugala" pooltühja saali tagumistesse ridadesse saatis meister Tolstoi oma pilgu. Oleks võinud tema sellest valvurirollist küll vabastada. Teatavasti nägi Tolstoi "Elavat laipa" pöördlaval mängitavana ja "Ugala" on üks väheseid teatreid Eestis, kus pöördlava olemas... Selle mittekasutamine ei märgi küll erilist novaatrolikkust klassika tõlgendamisel.

Viimases vaatuses ütleb "Peer Gynti" Nööbivalaja Peerile: "Sust pidi saama üks läikiv nööp maakera vestile, ent untsu läks aas."

Küllap lootis ka "Endla" sellest lavastusest oma vestile läikivat nööpi. Seda enam, et viimastel aastatel on "Endla" saanud hurjutada eelkõige repertuaaripoliitikaga, kus selgelt lõivu makstud komöödiatele, olmedramaturgiale või muusikalidele.

Ei saanud maailma dramaturgia kullafondi kuuluvast "Peer Gyntist" kuldnööpi "Endlale", nagu ei saanud "Ugalagi" uhkusemärki "Elavast laibast". Untsu läks seekod see asi.