ARNE MIKK
70 AASTAT EVALD AAVA OOPERI "VIKERLASED" SÜNNIST
 

Olen pannud kodus paberile punktikesi, ise seejuures läbi elanud tundeid, helisid; nüüd on siin mehed kõiksugu koomiliste, keeruliste instrumentidega, kes puhuvad sulle just seda, mida ise oled tundnud. Kui täpselt on kõik meeleoluliselt tabatud, iga tunne, tundevarjund! On, kui vaataksid peeglisse ja näeksid enese nägu, vast rohkemgi - oma hinge. See ongi ehk loomisprotsessi huvitavaim moment - tagasikajastus ettekandjatelt. Mõistad, et inimestes on ikka midagi ühist, - kuidas muidu suudaksid nad peale keerulist protsessi tunda sama, mis sina. Muusika ühendab inimesi kõige otsekohesemalt!

Esimese Eesti ooperi sepikojas. "Päevaleht" 12. IX 1928.
 

Nõnda ütles helilooja Evald Aav "Päevalehe" ajakirjanikule paar päeva pärast "Vikerlaste" esimest etendust "Estonias".

Kui Karl August Hermanni "Uku ja Vanemuine" (1907/08) ning Artur Lemba "Lembitu tütar" (1905/08) kujutasid endast esimesi arglikke katsetusi rahvusliku ooperi loomiseks, siis Evald Aav näitas oma "Vikerlastega", et see unistus on teoks saanud. "Vikerlasi" mängiti samal hooajal kakskümmend kaks korda ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Ajalehtede veergudelt võis lugeda üsnagi vastandlikku kriitikat:
 

A r t u r L e m b a :

Dramaatilis-muusikaline külg on kõige rohkem õnnestunud ja ka laulupartiid on tänulikult hea hääle tundmisega kirjutatud, eriti eelviimases pildis. Kõige paremad on kahtlemata aga koorinumbrid, kõigepealt meeskoor esimese pildi lõpul, mida suure hooga ette kanti ja mille järel autoril, keda välja kutsuti, ka kõige suurem edu oli [- - -]

 Kahju, et autor ainult mõnes koorinumbris on suutnud rahvuslist joont anda, terves ooperis aga, eriti soolo osades pole ta sugugi meie rikkalisest rahva muusikaloomingust rahvaviise ära kasutanud ()

Esimene Eesti ooper. "Vikerlased" esietendusel "Estonias". "Vaba Maa" 11. IX 1928.
 
 

[P e e t e r   R a m u l]:

Peale paari naistegelase ja vürst Olavi on kogu näitlejaskond jalgnartsudes, pasteldes, valgetes kaltsudes ja vene või setu laadi särkides, mis valmistatud odavast pesuriidest() Praeguse aja seltskond nõuab õigustatult midagi väärtuslikumat ooperist ka välimiselt.

Kui "Estonia" teatri juhatus leiab võimalikuks rohkem tööd ja raha kulutada operettide ja võõraste ooperite (näit "Lohengrini") lavastustel, miks ei peaks seda leidma algupäraste tööde tarvis?

[- - -] Meie rahva heroiline minevik ootab ja väärib tõsiseid suurmeistreid, mitte aga andevaeseid diletante ja karikaturiste.

Austame ennast rohkem. Ääremärkmeid "Vikerlaste" puhul "Estonias". Ajalugu pakub teistsugust tõde. "Vaba Maa" 26. IX 1928.
 
 

A n o n ü ü m n e   a r v u s t a j a   "h - i":

() vaataja tuleb algupärase eesti ooperi ettekandele teatava määra umbusaldusega, sest ta on ära kupatatud "Udumäe kuningatega", "Ilumäe piimatüdrukutega" ja on isegi pika eluea kestel jõudnud teha kogemustest hirmsaima K. A. Hermanni "Uku ja Vanemuise" näol.

Säärase kõlapinna juures toovad "Vikerlased" võrdlemisi meeldiva üllatuse, sest see on ikka tõepoolest midagi, mis päris ooperi nägu (). Jätan siinjuures kõrvale küsimuse, kas meil oma muusikalist karjääri üldse on vaja algada ooperiga. On sümpaatlik, et ilma mingi kära ja eelreklaamita ilmub valmis teos publiku ette. Paneb uskuma loovaid jõudusid rahva süles.

Evald Aava muusika on "Vikerlaste" juures siiski veel kõige parem osa. Kuid see noormees on jaganud vanemate ja kuulsamate ametvendade saatust, ära eksida alaväärtuslikule librettole.

[- - -] Ainult ühe ees võime sõnade loojale tänulikud olla - et ta meid hoidis pulmade eest viimases vaatuses. Muidu kogu see asi on läägelt sentimentaalne ja kõige h a l v e m a s mõttes.

"Vikerlaste" esietendusel "Estonias" 8. sept. s.a. "Rahva Sõna" 11. IX 1928.
 
 

T u u d u r   V e t t i k:

Vikerlaste muusika on temperamendi- ning effektirikas teatavatel lavalistel situatsioonidel, mis teeb ooperi pildid väga elavateks, usutavateks, mis kütkestab kuulajaid kaasa elama draama arengule. Ka on "Vikerlaste" muusika säärane, mis mõistetav laiale publikule, samuti ooperi sisu [- - -]

"Vikerlaste" autorile hüüame südamest "elagu" ning loodame, et esimese Eesti ooperi menu tiivustab järgmist ooperit kirjutama, sest säärast muusikat on meile väga vaja.

Mida arvab muusikamees. "Postimees" 11. IX 1928.
 
 

Et "Vikerlaste" muusika kuulajate südamesse läks, seda tunnistab üksikute aariate pidev esitamine kontserdilaval. 1933. aastal tegi Aav ooperi muusikast ka sümfoonilise süidi, 1935. aastal aga seadis viiulile, tšellole ja klaverile Juta ning Ülo dueti.

1935. aastal toodi "Vikerlased" taas "Estonias" lavale ning samal aastal mängiti teda ka "Vanemuises". Mõningate väiksemate muudatuste kõrval lisas autor ooperisse eesti tantsu ning varem meeskoorilauluna tuntud "Läki, läki". Kolmandat korda jõudsid "Vikerlased" "Estonia" repertuaari 1942 - siis juba kolm aastat pärast helilooja ootamatut surma.

Kui sõjajärgsetel aastatel Gustav Ernesaksa ja Eugen Kapi esimesed ooperid olid ära mängitud, hakati taas mõtlema "Vikerlastele". Muidugi tõusid päevakorda ooperile tehtud varasemad etteheited: nõrk libreto, ebaühtlane orkestratsioon, võõrvõimu esindaja Olavi partiile küsitavalt suure tähtsuse omistamine muistsete eestlastega võrreldes.

1955. aasta 31. märtsil korraldati Kunstide Valitsuses koguni suur arupidamine. Mõningad materjalid sellest kokkusaamisest asuvad tänaseni Teatri- ja Muusikamuuseumi riiulil, ulatuslikum neist on Eino Uuli kirjutatud 17-leheküljeline analüüs. Haigus oli Uuli küll juba praktilisest teatritööst eemale tõrjunud, kuid seda rohkem tegeles ta kodus teoreetiliste probleemidega. Lugedes Eino Uuli ettepanekuid, meenutagem, et oli aasta 1955 ning peamiseks mõõdupuuks olid ideoloogiline "puhtus" ja vene ooperiklassika ilmeksimatud eeskujud.

Nii paneb Uuli ette kirjutada ooperile väärikas avamäng, komponeerida Aava motiivide najal ka uus aaria Vahole, lisada heroiline lõpukoor, parandada orkestratsiooni ning tekstist välja rookida kõik lõigud, mis võiksid kuidagi anda aimu peaosaliste kõhklustest, kahtlustest või pessimismist. Esiplaanil peaksid seisma rahva üldhuvid, mitte peategelaste isiklikud probleemid. Jah, see aasta 1955 Kuid nõupidamise lõpus lausunud Eugen Kapp, et tema kui helilooja arvates Evald Aava m u u s i k a s küll korrektiive teha ei tohi ning nõndaviisi asi jäigi.

"Vikerlased" kõlas meie kuulajatele taas esimest korda pärast pikka pausi 1955. aasta 25. detsembril "Vanemuise" teatris. Lavastajaks Udo Väljaots, dirigendiks Jaan Hargel ning kunstnikuks Voldemar Peil. Lavastus püsis mängukavas mitu hooaega ning 1959. aastal sai Tartus Emajõe kaldal teoks ka menukas vabaõhuettekanne. 1961. Aasta suvel toodi "Vikerlased" ka Tallinna ning kaks meeldejäävat etendust anti Pirita jõe käärus Kose-Lükati Sanatoorse Metsakooli lähedal. Mõlema vabaõhuetenduse variandi jaoks oli muusika eelnevalt lindile võetud, et looduse rüpes anda etendusele suuremaid vabadusi ning vähendada ka ootamatu vihmasajuga seotud riske miinimumini.

Nende aastate jooksul laulsid Juta osa Elsa Lamp, Aino Külvand ja Lehte Mark, Ülo osa Johannes Lükki ja Endel Ani ning Olavit kehastasid Viktor Taimre ja Valdo Truve.

1969. aasta juubelilaulupeo lähenedes tekkis ka "Estonias" mõte "Vikerlaste" lavastamiseks. Kuna nii Udo Väljaots kui ka Paul Mägi olid seotud muude ülesannetega, tehti ootamatu pakkumine minule kui nende mõlema töös varem kaasa löönud assistendile. Kummalisel kombel olin "Vikerlaste" peale mõtelnud juba varem ning esitanud mõningaid küsimusi ka Rootsis elavale esimesele Juta osatäitjale ning kunagisele Evald Aava abikaasale Ida Loo-Talvarile. Seejärel pöördusin ka targa teatrimehe, "Vikerlaste" esimese lavastaja Hanno Kompuse poole Kanadas. Erilist huvi tundsin Olavi hullumisstseeni vastu, mis pärast esimest, 1928. aasta lavastust oli hiljem välja jäetud. Mida nad vastasid:
 
 

I d a   L o o - T a l v a r i :

Esilavastusel taheti kohe seda stseeni kärpida, aga Aav seisis kõvasti selle vastu. Käisid suured vaidlused, aga Aav jäi kindlaks. Hiljem, kui tulid uued lavastused, leppis Aav selle stseeni väljajätmisega. Ka on see stseen üks raskemaid, laulult kui mängult, mis mõnigi kord näis selle osa täitjale üle jõu käivat. Et Teil vastavad jõud on olemas, siis minu arvates - võtke siiski see stseen tervelt jälle sisse, kui see Teile enesele huvi pakub [- - -] Mis jäi tookord realiseerimata? Nagu Teil, nii oli ka Aaval mõte, näidata publikule vikerlaste kojusõitu. Et oleks eemalt näha laevade liginemist, sõjalaste lauluga "Sõua, jõua", kuid tehnilistel põhjustel pidi see ära jääma. Parem on vast veelgi Teie idee, lasta näha üht uhket vikerlaste laeva ainult.

9. I 68.

P. S. Libretist V. Loo* ei ole enam elavate kirjas. Ta suri siin, Stockholmis 26. okt. 1953. aastal, südame tromboosi tagajärjel.
 
 

H a n n o   K o m p u s :

Minule ei olnud see stseen algusest peale veenev. M i k s Olav hullub? Viiking, vürst, käskija, vägivallamees, miks ta peab hulluma, kui tüdruk ei allu ta kosimisele? Säärane mees lihtsalt v õ t a b tüdruku. Mäletan et meil oli Aavaga sellest mitmeid kõnelusi. Kuid nii libretist kui komponist jäid kindlaks oma kontseptsioonile: h u l l u b! Põhjenduseks, kui õigesti mäletan, oli see, et Olav on kristlane. Kuid kus oli Olavi kristlus siis, kui ta Juta "tõmbas"? Minu jaoks teeb Olavi hullumine selle kuju komplitseerituks, põhjendamata moodsaks-neurasteeniliseks [- - -]

Arvan, et Aava-Loo tõrkumise põhjus peitub nende eneste suures emotsionaalsuses, mis  n e n d e l e  tegi taolise hullumise täiesti plansiibliks ()

Muidu oli meil Aavaga "Vikerlaste" lavastamise puhul ja juba varemgi, kui ta esmakordselt oma teost mulle tutvustas, klaveri taga, oma kodus, kõigiti hea vastastikune arusaamine. Kas ta midagi muutis minu ettepanekuil või kas ma üldse tegingi muid ettepankuid peale Olavi hullumise kärpimise soovituse, millega ta ei nõustunud, seda enam ei mäleta.

Montreal, 3. I 1969.
 
 

Teatritöös pole normaalset prooviaega kunagi üleliia, aga kui ma nüüd tagasi vaatan ja mõtlen sellele, et mu esimeseks iseseisvaks lavastuseks oli planeeritud kooristseenide paikapanemiseks laval oli ainult üks nädal - pole siis imestada, et detailsema töö jaoks aega ei jäänud. Kuid mu kõrval olid õnneks Neeme Järvi, Lembit Roosa ja Helmi Tohvelmann ning esietendust edasi lükata ei tulnud. Olavi hullumisstseeni võtsime ka sisse, kuna ilma selleta poleks Georg Ots oma laulu- ja näitlejavõimeid suutnud avada kogu võrratus mitmekülgsuses. Kunstinõukogule näidatud peaproovis Ots kaasa ei teinud ning selle lõigu ärajätmise küsimus oli taas teravalt päevakorral, kuid oma otsust tegijad siiski ei muutnud.
 
 

Pärast esietendust kirjutas V i d r i k   K i v i l o :

(...) järjekordse hiilgerolli loob-laulab G. Ots Olavina. Temas on toredat keevalist temperamenti ja nakatavalt kaasakiskuvat elamuslikkust Sigtuna pildis. Kuju kulminatsiooniks aga on suurepäraselt esitatud hullumisstseen, kus iga detail ja nüanss on põhjendatud. Maitse ja kunstiline taktitunne on tal aidanud leida täiesti oma moodi vahendeid nõdrameelsuse kujutamiseks, mis diametraalselt erinevad neist stampidest, mida ooperilaval peaaegu alati samalaadsetes olukordades kasutatakse."

"Vikerlased" on taas laval. "Õhtuleht", 24. VI 1969.
 
 

Et ma üldse selle ameti peale jäin, siis tagantjärele suur tänu esimese ühistöö eest ka teistele peaosalistele, nendeks olid Tiina Jaaksoo, Haili Sammelselg, Anu Kaal, Maarja Haamer, Kalju Karask, Hendrik Krumm, Teo Maiste, Mati Palm ja Illart Orav.

Tooksin ära ka veel ühe lõigu Hanno Kompuse teisest kirjast, mille mõningad read võtavad minu arvates väga täpselt kokku "Vikerlaste" olemuse:
 
 

H a n n o   K o m p u s :

Lugesin Teie kirja suure huviga ja katsusin etenduse käiku kujutleda: Teie redaktsioon tundub veenvam kui algupärand - kui taolise võrdluse tegemiseks tohib 40-e aastase vahemaa tagant oma mälu usaldada. Muidugi ei saa kärped ja ümbermõõtmised üksi puuduvat asendada ja see puuduv on "Vikerlaste" dramaturgiline tihedus. Selleks peaks ooperi ümber looma. Kogu lugu on ju kuidagi juhuslik, olgugi et võimalik: ajaloolise taustana rootslaste rüüsteretk Saaremaa rannikule ning saarlaste tasuretk Rootsi [- - -]

Asjatult otsivad ja nõuavad arvustajad mingisuguseid ideoloogilisi vastuolusid, positiivseid ja negatiivseid tüüpe resp. vaenulikke printsiipe nende vahel. Asi on palju lihtsam: üks poiss tahab ühte tüdrukut; teine poiss tahab teda ka; tüdruk on helde ainult ühele. Aga vaata, poisid ei pandagi üksteisega võitlema tüdruku pärast, - ja see ongi see peamine dramaturgiline puudujääk. Ei ole siis ka lahendust. Kõik jäävad ilma, otsekui saatuse nöökimisel: Juta jääb Ülost ilma, sest see mõrvatakse, s e l j a t a g a n t; Olav jääb Jutast ilma, kuna ta k a o t a b a r u; kus on siin ideoloogiate võitlus ja ühe või teise ideoloogia "krahh"?  Ei see on üks privaatne lugu ajaloolisel taustal, millega tegelastel vähevõitu sisulist sõltuvust. Juta, Ülo, Olavi vahekorrad võivad juhtuda ükskõik millises miljöös, ükskõik millisel ajaloolis-ühiskondlikul taustal, eks ole?

A g a k u j u d o n m ä n g i t a v a d j a m õ j u v a d, l a u l u d o n l a u l d a v a d j a m e e l d i v a d, m u u s i k a k õ l a v j a k ö i t e v! Kõigest hoolimata, "Vikerlased" jäävad andeka algaja talendi prooviks kõigi oma vooruste ja puudustega.

Küllalt nüüd. Teie vihjate sellele, et võiksite mulle saata "Vikerlaste" viimase versiooni helilindil. Tänan Teid lahkuse eest, kuid ärge tehke enesele ilmaaegu kulusid: mul pole mahamängimise aparaati.

Montreal, 13. IX 69)
 
 

Kavalehte vaadates tuleb meelde ka väike provokatsiooniline detail. Nimelt "Estonia" teatri ametlik logo tolle aja kava- ja müürilehtedel oli teatrihoone fassaad koos loorberioksa ja viisnurgaga. Kuna oli juubelilaulupeo aeg, siis otsustasime Lembit Roosaga kavalehe kaane teha ilma selle logota ja paigutasime tagaküljele sõjaeelse embleemi, kus loomulikult viisnurka polnud. Üldises peosegaduses "Glavlit" selle kavandi kinnitas ning sügisest peale ei pandud enam ka teistele kavalehtedele seda "ametlikku" varianti.

Viimane "Vikerlaste" lavastus Eestimaal toimus "Vanemuise" teatris 1987. aastal, lavastajaks Ülo Vilimaa, dirigendid Erich Kõlar ja Endel Nõgene, kunstnik Meeri Säre. Juta osa laulis Silvia Vestmann, Ülot Ivo Kuusk ja Väino Karo ning Olavit Henn Pai ja Tõnis Uibo.

On tore, et "Vanemuises" palutakse publikut saali siseneda ikka ja jälle motiiviga Juta ja Ülo duetist "Õnn, meie juurde jää" ning nad on suutnud "Vikerlaste" parimaid stseene asjahuvilistele vahendada ka CD-plaadi kaudu. Tallinnas võis kuulda "Vikerlaste" läbilõiget viimati 1993. aastal, kui dirigendipuldis seisis estoonlaste ees taas Neeme Järvi.

Nii palju siis "Vikerlastest", kuid unustada ei tohiks ka seda, et Artur Kapi õpilane Evald Aav kirjutas oma lühikese elu jooksul (1900-1939) veel väga palju koori- ja soololaule, lõi sümfoonilist ja kammermuusikat, millest paljugi ootab taasesitamist. Ei oskagi öelda, kelle südameasjaks peaks olema Evald Aava 100. sünniaastapäeva väärikas tähistamine 7. märtsil aastal 2000. Lisaks heliloomingule on tal eesti muusikaelus veel hindamatuid teeneid koorijuhina ja paljude muusikaellu puutuvate küsimuste lahendamise organisaatorina.

1939. aastal kirjutas E d u a r d   V i s n a p u u  Evald Aava jäädava lahkumise puhul:
 
 

"Vikerlaste" lavalist edu on püütud seletada tema esikohaga algupärandite hulgas. See on ainult osaliseks põhjuseks. Tõeliselt aga jääb teose kandjaks muusika eluline sisu. Otsekohesus, isikuline ja ühtlasi rahvalik omalaad ning kunstiline lahendus annavad siin asjale ligitõmbavuse.

[- - -] E. Aava koguloomingu üldine laad on säärane, mis vastab eesti rahvuslikule omapärale. See on samuti pärit siit, nagu kõik muugi meie kodupinnast võrsuv. Selles tunneme oma mulla ja õhu lõhnu, oma iseloomu tasakaalu, puhast otsekohesust ning üle eneste karget põhjamaa taevast.

Siin loodus ei pilla peenutsemisega ega soojenda lõdvaks sentimente. Meie elu peab olema suur ja võimas oma lihtsuses. Selle mõjuva selguse poole püüdis E. Aav sügava järjekindlusega. Ta oligi leidnud oma kindla tee, millest hoida kinni käimisel. Tema annet võiksime nimetada enese äratundmise jõuks. See ei maksa mitte ainult helilooja isiku kohta, vaid haarab kogu rahvast ja ümbrust nende põlisuses.

Helilooja Evald Aav lahkus jäädavalt. "Muusikaleht" 1993, nr 3.
 
 

* Voldemar Loo.