EESTI METSADES KÕNDISID PIISONID

Lembi Lõugas
Kersti Kihno



Tuhande aasta taguste loodusolude hindamiseks on meil kasutada suhteliselt vähe andmeid, sest kirjalikke ülestähendusi Eesti kohta tollest ajast ju pole. Põhiline loodusajalooline "informatsioon" on talletunud soo- ja järvesetetesse ning inimese tegevuse tagajärjel tekkinud kultuurkihti. Õnneks on enamus taime- ja loomaliike aastatuhandete jooksul säilitanud oma ökoloogilised nõuded, mis tähendab, et nad elutsevad vaid teatud kindlates paikades ja nn. ökokompleksides. Seetõttu võime maapinnast ja veekogude setetest leitud taime- ja loomajäänuste põhjal saada ettekujutuse, missugused olid tollastel kaugetel aegadel keskkonnatingimused.



Kuidas uurijad setteproove ja kultuurkihte ajaskaalas paika panevad, selle kirjeldamine nõuaks omaette lugu. Seepärast piirdume siinkohal vaid tulemuste interpreteerimisega, võttes aluseks nii oma kui ka teiste teadlaste poolt analüüsitu. Üldisema pildi saamiseks tuleb aga alustada varasemast ajast, et vaadata, milliseks kujunesid loodusolud aastaks 1000. Olgu tähendatud, et selle hetke täpne määratlemine on praeguste meetoditega siiski võimatu.





Suhteliselt pehmema kliimaga periood, mis algas esimese aastatuhande alguses ja kestis ligikaudu 1000 aastat, lubas metssigadel, metskitsedel ja hirvedel naasta Eesti lõunapoolsematele aladele. Sel ajal võis Eesti metsades näha isegi euroopa piisonit, kes Eestis ja Lätis hävitati ilmselt keskajal.


2500 aastat jahedamat ja niiskemat ilma
Umbes 2500 aastat tagasi algas Põhja-Euroopas valdavalt jahe ja niiske subatlantiline kliimastaadium, mis suuremate või vähemate muutustega kestab tänapäevani. Selle perioodi jooksul kujunes üldjoontes välja ka praegune mere ja maismaa jaotus.

Arvatakse, et 2500 aastat tagasi oli 85 - 90% Eesti alast kaetud metsaga. Metsade liigiline koosseis sarnanes suuresti praegusaegsega — põhilised olid männikud, kuusikud ja kasesegametsad. Laialehiseid puid — jalakat, pärna, saart, tamme, vahtrat — kasvas meie metsades vähem kui eelmise, kontinentaalsema subboreaalse kliimastaadiumi aegu 5000 - 2500 aastat tagasi. Ilmselt esines tollal kohati veel ka valgepööki, mille levila põhjapiir on tänapäeval taandunud Lätti.

Subatlantilise staadiumi alguses, kui kliima oli suhteliselt kontinentaalne ja kuiv, vähenes varem levinud kuusikute ning suurenes kaasikute ja lepikute pindala. Umbes ajaarvamise vahetuse paiku muutus kliima merelisemaks. Niiskuse tõustes laienesid rabad ja kasvas madalsoode pindala. Sel ajal saavutas kuusk metsades uuesti ülekaalu — kuusikud domineerisid Ida-Eestis, Lõuna- ja Kagu-Eesti kõrgematel aladel, Pandivere kõrgustikul ning Loode-Eesti ja saarte looaladel. Kuusikute kõrval võis ajaarvamise vahetuse aegne eestimaalane, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis liikudes, tihti ka männikuid näha. Kagu-Eesti liivasemal pinnaselgi asendusid varem levinud tamme-männi-segametsad korduvate aletamiste tagajärjel liigivaeste männikutega. Seega oli kliima muutuste ning mullastiku arengu kõrval oluliseks taimkatte kujundajaks ka inimene.



Enamus taime- ja loomaliike on aastatuhandete jooksul säilitanud oma ökoloogilised nõuded, s.t. nad elutsevad vaid teatud ökokompleksides — seetõttu võime taime- ja loomajäänuste põhjal saada ettekujutuse kaugete aegade keskkonnatingimustest.


Inimene tungib peale
Metsasus ja metsades kasvavate puuliikide vahekord hakkas eriti kiiresti muutuma umbes 1000 - 1100 aastat tagasi, kui inimene järjest uusi ja suuremaid põllupindu üles haris. Seetõttu jäi vähemaks eelkõige just viljakamatel maadel kasvavate nõudlike lehtpuude ja kuuskede kasvukohti. Ürgmetsade asemele tekkisid sekundaarsed, kase enamusega, metsad ja männikud. Aktiivse inimmõju tulemusel metsade pindala aina kahanes ning kultuurmaastikud laienesid. 13. sajandil katsid metsad vaid 60% Eestist.


Sisserändajad idast
Kliimakõikumiste ning inimtegevuse mõjul muutunud maastikul ei jäänud endiseks ka loomade elu- ja toitumistingimused. Kuigi Eesti tollane loomastik sarnanes tänapäevasega, esines siiski teatud muutusi nii arvukuses kui ka liigilises koosseisus.

Pärast ajaarvamise vahetust, kui kuusikud Eestis domineerisid, intensiivistus taigale iseloomulike loomade sisseränne ida poolt. Näiteks kaljukass e. ahm võis just siis Eestis laiemalt levinud olla. Suured kuusemetsad olid meelepärased ka oravatele ja metsnugistele, kelle arvukus tollal kasvas. Kui Kesk-Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need paremini vastu just tänu idast, kus jahipidamine väiksem ja metsad avaramad, tulevale täiendusele.

Kuusikute levikuga seoses tekkis omamoodi üleminekutsoon põhja- ja lõunaboreaalsete metsade vahel (Eesti paikneb taiga ja segametsade piiril), s.t. et taiga (okasmetsade) vöönd läheb järkjärgult üle euroopa laialehiste lehtmetsade vööndiks, mille vahepeal on kuuse-segametsad. Loomaliigid, kelle eluks sobisid rohkem lõunapoolsed metsad, nagu tarvas, punahirv, metssiga ja metskass, taandusid Eestist lõuna poole. Tingitud oli see küll mitte niivõrd temperatuuri alanemisest, kui just paksemaks muutunud lumikattest. Tänapäevaste vaatluste järgi on teada, et kui lumekihi paksus on 40 - 50 sentimeetrit ja huntide arv küllaltki suur, siis hirvede jaoks võivad taolised olud juba üsna saatuslikuks saada. 30 - 40sentimeetrise lumikatte korral ei suuda veislased enam piisavalt toitu leida. Sügav lumi teeb elu raskeks ka metskassile, kelle toiduks on peamiselt pisinärilised ja linnud.


Koduloomad katuse alla
Kliima suhteline halvenemine võrreldes eelneva subboreaalse perioodiga, eriti paksem lumikate, mis hoopis pikemaks ajaks maa peitis, seadis uude olukorda ka Eesti muistsed põlluharijad ja karjakasvatajad. Nii sai loomi aastaringi väljas pidada nüüd vaid rannikul ja saartel, kus kliima oli pehmem ja merelisem. Sisemaal aga hakati loomi talveti aedikutes ja varikatuste all hoidma. Viimane andis inimesele võimaluse koduloomade paaritumist suunata ja seega loomade paremaid omadusi arendada. Sellise algse selektsiooni tulemusel kujunesid kohalikud rassid või tõud.

Koduloomade aedikutes ja varju all pidamine tõi kaasa vajaduse talvevarusid soetada, mis tähendas vihtade ja heina varumist. Sellega seoses tekkisid nn. poolkultuurmaad — puisniidud. Intensiivse karjatamise ja tallamise tulemusel muutus osa metsi kopliteks ning kuivemad alad kadakasteks lagendikeks. Arvatakse, et esimese aastatuhande lõpuks ulatus niitude ja puisniitude osatähtsus Eesti taimkattes 10 protsendini. Tänu puisniitude ja rituaalsete hiite (sealhulgas tamme- ja pärnasalude) säilimisele ja kaitsmisele on Eestis, vastupidiselt Skandinaaviale, tänapäevalgi võimalik kohata laialehiselistele metsadele omaseid loomaliike, nagu näiteks punahirve (taas sisse toodud) ja metssiga.




Kui Kesk-Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need paremini vastu
tänu idast tulevale täiendusele.


Piisonid hävitati Eestis keskajal
Suhteliselt pehmema kliimaga periood, mis algas esimese aasta-tuhande alguses ja kestis ligikaudu 1000 aastat, lubas metssigadel, metskitsedel ja hirvedel naasta Eesti lõunapoolsematele aladele. Eriti märkimisväärne on asjaolu, et sel ajal võis Eesti metsades näha isegi euroopa piisonit. Jääajajärgsest soojaperioodist pole piisoni luid Eestis teada, seega oli tema saabumine Lõuna-Eestisse seotud just subatlantikumis toimunud kliimamuutusega ja sobiva biotoobi kujunemisega. Eestis ja Lätis hävitati piison ilmselt keskajal. Tõenäoliselt erines piisoni ökoloogia tarva omast. Tarvas eelistas lagedamaid rohumaid jõgede luhtadel ja lagendikel, piison aga võis toituda metsas. Euroopa piison pärineb algselt Euroopa mägisematelt aladelt ja Lähis-Idast. Enne Teist maailmasõda asustas see liik mägimetsi ja subalpiinseid heinamaid Kaukaasias. Intensiivse küttimise tagajärjel oli piison sunnitud taanduma oma viimasesse varjupaika — Kesk-Euroopa kaguosa metsadesse — kus tarvas oli 17. sajandiks juba täielikult hävitatud.

Olgu lisatud, et Paul Ariste peab võimalikuks, et eestikeelne sõna tarvas käis hoopis piisoni, mitte ürgveise kohta, nagu praegune teaduslik kirjandus märgib.



Kodukass toodi Eestisse juba esimesel aastatuhandel — alguses võis ta olla eksootiline lemmikloom, hiljem sai temast ilmselt põhiline hiire- ja rotikatku hävitaja.



Kaubakoormatega saabus peamistesse kaubakeskustesse ka kodurott. Keskajal levinud katk, mida kandsid edasi rotid, viitab juba väga hästi väljakujunenud rotipopulatsioonidele.


Hiired talveks tuppa!
Kultuurmaade kujunemine ja pehmem, mitte nii niiske kliima 8. sajandi paiku lubas lõunapoolsete, stepile iseloomulike liikide sisserännet — Eestisse jõudsid põld-uruhiir, pisihiir ja juttselghiir.

1. aastatuhande lõpus - 2. aastatuhande alguses rajatud linnuste, linnade ja/või kaubanduskeskuste kivist hoonete katusealused said omamoodi "koduks" mitmetele nahkhiireliikidele (suur-nahkhiir, suurkõrv), kes hakkasid ehitisi eelistama looduslikele koobastele ja puuõõnsustele. Kiviehitiste madalamad osad, kiviaiad ja -piirded, pakkusid soodsaid võimalusi kivinugisele, kes erinevalt metsnugisest liigub rohkem maad mööda ja mitte niivõrd puult puule. Kivinugise algkodu asubki ju Euraasia kaljusematel aladel.

Seoses kliima algava jahenemisega ja elamute intensiivsema rajamisega eelmise aastatuhandevahetuse paiku, kohastusid soojalembelisemad pisinärilised — leethiir, metshiir, kaelushiir ja juttselghiir — talvituma soojades majades. Koduhiirel, kes pärineb Vahemere äärest, oli see "omadus" — aastaringne inimesega kooseksisteerimine — juba antiikajal välja kujunenud. Kindlasti esines erinevaid viise selle majakahjuri levi(ta)mises. Vahemerest kõige kaugemale ulatunud koduhiire alamliik Mus musculus domesticus jõudis Lääne-Euroopasse tõenäoliselt Rooma tsivilisatsiooniga. Alamliik Mus musculus musculus saabus Eestisse ilmselt ida poolt nn. viikingiajal, mil kaubavahetus ida ja lääne vahel intensiivistus.

Kaubakoormatega saabus peamistesse kaubakeskustesse ka kodurott. Keskajal levinud katk, mida kandsid edasi rotid, viitab juba väga hästi väljakujunenud rotipopulatsioonidele.

Kodukass, kes oli üks peamisi koduhiire ja -roti ohjeldajaid, toodi Eestisse juba esimesel aastatuhandel. Alguses võis ta siin olla kui eksootiline lemmikloom, kuid hiljem sai temast ilmselt põhiline hiire- ja rotikatku hävitaja.


Aastatuhande vahetuse paiku oli suurem osa maaviljeluseks sobivaid maid juba kasutusele võetud ning välja olid kujunemas tänapäevase põllumajandusmaastiku kontuurid.


Veekogudest ja kallastelt
Meie veekogud pakkusid 1000 aastat tagasi rikkalikku kalasaaki. Kalade liigiline koosseis oli selleks ajaks juba välja kujunenud ning sarnane tänapäevasega. Kuigi tolleaegsete muististe luumaterjalis esineb kalaluid oodatust vähem, ei tähenda see, et kala ei püütud. Siin tulevad arvesse säilimistingimused ja iga konkreetse muistise tüüp. Näiteks linnustes, kus elati vaid ajutiselt, kaitse vajaduse ajal, on vähem kalaluid kui ava-asulates jms. Samuti määrab paljugi muistise geograafiline asend, s.t. veekogu lähedus.

Saartel käis kõrvuti kalapüügiga intensiivne hülgepüük. Kuigi ka saartel paiknevatest linnustest on avastatud vähe hülgejäänuseid, ei välista see iseenesest veel hülgejahti — vaevalt, et kütitud hüljes üldse linnusesse viidi. Pigem töödeldi see rannas vahetult pärast õnnestunud jahilkäiku.

*

Aastatuhande vahetuse paiku oli suurem osa maaviljeluseks sobivaid maid juba kasutusele võetud ning välja olid kujunemas tänapäevase põllumajandusmaastiku kontuurid. Inimese elupaigad pakkusid uusi võimalusi ka loomadele — eriti närilistele, kes seadsid end sisse majade pööningutel ja keldrites. Uued, inimese poolt tekitatud lagedamad alad andsid toitu mitmetele taimtoidulistele loomadele, kelle arvukus soodsa toidubaasi tõttu kasvas. Lääne-Eestis ja saartel olid head võimalused karjapidamiseks, kalapüügiks ja hülgejahiks. Mandri-Eestis olid kõrvuti koduloomakasvatusega paremad võimalused metslooma-, sealhulgas piisonijahiks.

LEMBI LÕUGAS (1967)
on paleozooloog, filosoofiadoktor,
töötab Ajaloo Instituudis.

KERSTI KIHNO (1963)
on paleobotaanik, geoökoloogiamagister,
töötab Ajaloo Instituudis.