EESTLANE EUROOPA TÕMBETUULES

Jüri Peets


Arheoloogia ei suuda heita pilku eestlase maailma täpselt aastal 1000. Me saame siiski üht-teist arvata teatud pikema perioodi lõikes — võttes aluseks ajavahemiku 950 - 1050 või isegi 900 - 1100. Muistse eluolu kirjeldamisel ei olegi sellel erilist tähtsust, sest väga paljud nähtused — usund, ajakäsitus, maakasutusviis, rõivastus jms. — ei muutunud ju üleöö. Arheoloogid paigutavad aastad 950 - 1050 viikingiaja teise poolde ja nimetavad seda perioodi hilisviikingiajaks.



Võidukas eestlane, Ajaloomuuseumi direktor arheoloog Toomas Tamla Uplandi ruunikivi juures. Kivil olev tekst kõlab: Ragnfrid laskis selle kivi püstitada
oma pojale Björnile, Kettilmundiga. Jumal aidaku ta hinge ja Jumalaema.
Ta langes Virumaal aga Asmund raius.


Pärimuse järgi olla vene vürst Vladimir riigile usku valides tõsisemalt kaalunud islami (lubatud on mitmenaisepidamine) ja kristluse (lubatud on joomine) vahel.


Külasse elama
Ligi 2000 aastat (pronksiajal ja rauaaja vanemal poolel s.t. u. 1500 e.Kr. - 500 p.Kr.) elasid meie esivanemad Põhja- ja Lääne-Eestis peamiselt üksiktaludes. Tollase Kesk- ja Lõuna-Eesti kohta on andmeid vähem, kuid võib arvata, et vähemalt pärast ajaarvamise vahetust levis üksiktaluline asustuslaad ka seal. Alates 1. aastatuhande keskpaigast p.Kr. hakkavad aga üksiktalud järk-järgult üle kasvama küladeks, mis tekkisid põhiliselt kahel moel — kas jagunesid varasemad majapidamised pärandamise teel väiksemateks või siis koondusid varem hajali paiknenud talud teatud kohtadesse kokku. Mõlemaid protsesse suudab arheoloogia jälgida. Tavaline oli ka mõlema variandi kombinatsioon.



Vaade Varbola maalinna õuele. Tagaplaanil linnuse vall.


Põllud ribadeks
Muutus asustusviis — muutusid omandisuhted ja maakasutus. Varem olid põllud suhteliselt väikesed ja enamasti nelinurksed, kuulusid erinevatele taludele ja võisid seega paikneda üksteisest lahus. Põllulappe ümbritsesid peenrad, mis tekkisid põldudelt koristatud kividest ja on tihti säilinud tänapäevani. Taoline sargväljasüsteem sai alguse juba 1. aastatuhande algul e.Kr. Sageli visati põldudel olevad kivid ka lihtsalt hunnikusse ja mingeid peenraid ei moodustunudki.
Külas kerkis üles vajadus maajaotuse järele ühe asustusüksuse sees (varem see ju puudus, kogu asustusüksuse maa kuulus ühele omanikule). Kujunes süsteem, mida kutsutakse ribapõldudeks. Nüüd jagati põllumaa pikkadeks paralleelseteks ribadeks, mis olid tavaliselt paarkümmend meetrit laiad ning eraldatud üksteisest kivist ja/või mullast peenardega. Erinevad ribad taolisel põllul kuulusid erinevatele taludele. Ühel külal võis olla mitu põldu, mida kutsuti väljadeks, ning talul võis olla maid (s.t. ribasid) erinevatel väljadel, vastavalt sellele, kuidas uusi maid kasutusele võeti. Tõenäoliselt oli oluliseks ribapõldude tekkimise põhjuseks vajadus jaotada erineva kvaliteediga maa talude vahel võimalikult ühetaoliselt. Arvatavasti jagati teatud aja möödudes maa külasiseselt ümber. Metsa ja põlluharimiseks kõlbmatuid võsamaid kasutati ilmselt ühiselt. Kuna uute külvimaade raadamine põlismetsast oli raske ja töömahukas, oli levinud aleviljelus. Sobivamad alemaad muudeti ajapikku põlispõldudeks.


Võib vaid spekuleerida selle üle, kui kardinaalselt muutusid nii mõtteviis, harjumused kui ka ühiskonna- ja eriti omandisuhted, kui üksiktalud asendusid küladega.


Tuhandeaastased
Niisiis läksid meie esiisad millenniumivahetusel maakasutuses üle ribapõllusüsteemile, kuigi vana argväljasüsteemgi ei kaotanud veel täielikult oma tähtsust — eriti seal, kus säilis üksiktalusid. kirjeldatud maakasutussüsteem on tuttav igaühele, kes on kursis meie kesk- ja uusaegse põllumajandusega. Varem arvatigi, et taoline maakorraldus tekkis rootsi ajal, kuid viimaste aastate arheoloogilised avastused on veenvalt tõestanud, et ribapõllud on hakanud kujunema juba hiljemalt 1. aastatuhande viimasel veerandil ning käesoleva aastatuhande algul; üksikuid andmeid on isegi veel varasemast ajast. Suurimad seni avastatud ja juba muinasajal rajatud ribapõllud on teada Virumaal Uuskülas ja Kutsalas. Uusküla põllud pärinevad millenniumivahetusest ning neid on haritud veel 20. sajandilgi.

Oluline on nimetada veel üht äärmiselt tähtsat muudatust, mis puudutab põllukultuure. Varasematel aegadel kasvatati meie põldudel peamiselt otra, nisu ja suverukist, vähem kaera, hernest, põlduba ja naerist. Nüüd, just üsna millenniumivahetuse paiku, jõuab Eestisse talirukis. Talirukki tähtsust elanike toiduga kindlustamisel on raske ülehinnata. Just rukis osutus meie loodusoludes saagikuselt kõige stabiilsemaks ja ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks. Ilmselt õigusega arvatakse, et seoses selle viljasordi kasvatamisega hakkas märgatavalt kiiremini kasvama rahvaarv. Loomulikult tõi talirukis kaasa ka muudatuse väljasüsteemide arengus: lihtne kaheväljasüsteem asendus algul nn. komplitseeritud kaheväljasüsteemiga, kus põllu all olev väli jagati kaheks, suvi- ja talivilja omaks (teine väli oli kesa all). Hiljem kujunes välja kolmeväljasüsteem, kus kogu viljelusmaa jagati kolmeks võrdseks väljaks: üks suviviljadele, teine taliviljale ja kolmas kesale.


Just eelmise millenniumivahetuse paiku jõudis Eestisse talirukis, mille tähtsust on raske ülehinnata.


Linnused jäetakse maha
Juba enne rahutut viikingiaega hakkas mitmel pool Eestis välja kujunema nn. linnusasula süsteem. See koosnes linnusest ja selle ümber paiknevast kindlustamata avaasulast. Nagu on näidanud arheoloogilised uuringud, eriti muistses Rävalas, tekkisid taolised linnusasulad sel teel, et vähemalt üks osa teatud suurema piirkonna avaasustusest koondus ühte punkti. Linnuses elas ilmselt tähtsama ühiskondliku positsiooniga isik koos lähikondlastega, asulas aga lihtsam rahvas. Linnusasula süsteemis võib näha ühiskonna eliidi taotlusi kindlustada oma võimu teatud piirkonna üle. Kindlasti ei saa aga nimetatud protsesse vaadelda vaid lokaalse, sisemise arenguna. Linnusasula süsteemi väljakujunemise ja domineerimise aeg oli rahutu, sagedaste sõdade ja rüüsteretkede periood. Rannikualasid nuhtlesid põhjamaamehed viikingid, lõunas näitasid aktiivsust põhja suunas trügivad balti hõimud, idas aga tekkis ning tugevnes muistne Vene. Ilmselt tegid just vaenlaste sagedased rüüsteretked elamise avaasulates ja hajataludes väga ohtlikuks, mistõttu asustus koondus kaitset pakkuvate linnuste juurde, millest suur osa paikneski "piirivööndis". Pidev kallaletungioht ja vajadus olla valmis seda tõrjuma, suurendas ülikkonna tähtsust ning soodustas võimu kontsentreerumist. Võib oletada, et selliselt on hakanud kujunema ka meie muistsed administratiivpoliitilised üksused — kihelkonnad.

Millenniumivahetusel, õigemini küll pisut hiljem, jäetakse pea kogu Eestis linnusasulad maha. Kui nende õitseajal, viikingiajal, on avaasustus linnuste piirkonnas justkui välja surnud, siis nüüd ilmuvad taas leiud ümberkaudsete asulate kultuurkihti, rajatakse rohkesti uusi asulaid (külasid) ja matmispaiku; asustus laieneb uutele aladele ja tiheneb vanades asustuspiirkondades. Eriti märgatav on külade tekkimine ja areng aastatuhandevahetuse paiku Põhja- ja Lääne-Eestis. Lõuna-Eestis võttis see kauem aega, nähtavasti maastiku suurema liigestatuse ja hõredama asustuse tõttu. Seega, rääkides millenniumivahetusest Eesti ajaloolises asustuspildis, tuleb selle all mõista varem domineerinud linnusasula tüüpi ja üksiktalulise asustusmustri asendumist külaasustusega. See oli erakordselt oluline ja põhimõtteline muudatus. Võib vaid spekuleerida selle üle, mida kõike võis endaga kaasa tuua asustusviisi taoline kardinaalne ümberkorraldus — nii inimeste mõtteviisis, harjumustes kui ka ühiskonna- ja eriti omandisuhetes. Kuid neidki protsesse ei saa vaadelda vaid lokaalse, sisemise arenguna.



Iru linnamägi.


Minge ja tehke jüngriks kõik rahvas
Tuhande aasta pärast jõudis selle sõna kõla ka Läänemere kallastele. Juba 8. - 9. sajandil omandas ristiusu levimine Euroopas sõjaka ilme. See oli aeg, mil kristlikud maad pidasid raskeid võitlusi mõõga toetusel leviva islami, paganlike ungarlaste ja eriti põhjamaameeste normannidega. Samal ajal sundis aga ristiusk kui maailmapoliitiline suurtegur endaga üha enam arvestama. Ka veel paganlikud vürstid hakkasid ristiusku oma poliitilistes huvides, eeskätt võimu tsentraliseerimisel, ära kasutama, seda just aastatuhandevahetuse paiku. Umbes sel ajal kujuneski välja kristlik Euroopa ja selle ilmalik ning vaimulik võimuhierarhia. Protsessi üheks osaks oli vastuolude kuhjumine kristliku kiriku ida- ja lääneosa vahel, mis 1054. aastal viis avaliku lahknemiseni.

Veel säilinud paganlike riikide ja rahvaste ristiusustamisel muutus eriti aktiivseks läänekirik. Pärast hävitavat lüüasaamist Lechi lahingus 955. aastal keiser Otto I rüütlivägedelt, lakkasid ungarlaste retked Kesk-Euroopasse ja Põhja-Itaaliasse. 1001 võttis ungarlaste vürst István I (997 - 1018) vastu ristiusu ning laskis end kuningaks kroonida. Poola ühendas ja ristis 966 polaabi vürst (hilisem kuningas) Mieszko I (960 - 992). Ka Põhjamaades levis katoliiklik misjon. Juba 826 laskis Taani kuningas Harald end ristida, lootes sel teel oma kõikuvat positsiooni kindlustada. Taani lõplik kristianiseerimine on seotud Knut Suurega (1018 - 1035), Norras Olav Tryggvasoni (995 - 1000) ja Olav Püha (1015 - 1030) nimega. Rootsis pääses ristiusk võidule Olav Sülikuninga (1000 - 1014) ajal. Juba siis paljurahvuselises ja erinevatele maailmausundite mõjutustele avatud Kiievi-Venes oli olukord komplitseeritum. Kuigi esimese ristiusulise valitsejana mainitakse vürstinna Olgat, kes lasknud end kreekakatoliku preestritel ristida 957, polnud veel 30 aastat hiljem Venemaa usuline tulevik selge. Vladimirit keelitasid ja suurvürstile seletasid oma usu eeliseid nii kasaaride kaganaadist pärit juudi rabid, Bolgarist tulnud islami mullad kui ka bütsantsi kristlikud preestrid. Pärimuse järgi olla Vladimir tõsisemalt kaalunud islami (lubatud on mitmenaisepidamine) ja kristluse (lubatud on joomine) vahel. Võitjaks jäi kristlus ning 988 võeti ristiusk Venes lõplikult vastu.

Põhimõtteliselt olid ristiusulistel valitsejatel nii idas kui ka läänes samad poliitilised kaalutlused — uut usku hakati alamatele, aga ka naaberrahvastele peale suruma, mis andis võimaluse veel paganluse poole hoidvate hõimuvürstide ja ülikute ruineerimiseks ning maa tsentraliseerimiseks või alistamiseks. Pärast Skandinaavia, Venemaa ja Poola ristiusustamist jäi Balti mere idarannikule, aga ühtlasi ka kogu Euroopasse, vaid väike saareke riikliku organiseerumise algjärgus olevaid paganlikke rahvaid — läänemere-slaavi ja balti hõimud ning läänemere-soome rahvad. Oli ainult aja küsimus, mil Sõnast kasvanud suur laine uhaks kas lääne või ida poolt üle selle kitsa maariba.



Relvi viikingiajast. Ülle Tamla fotod.


Õli, mis tasandas tormilained
Ometi oli ristiusk samal ajal nagu õli, mis vaigistas niigi juba taanduma hakanud viikingiretkede tormilained. Osaliselt ka ristiusustamisest tingituna pingestusid tollal kõigis Skandinaavia riikides sisepoliitilised olud, mis pikaks ajaks pärssis nende välispoliitilist aktiivsust. Eestlastele jäi peaaegu ainukeseks reaalseks ohuks üha tugevnev Kiievi-Vene. Kujunenud regionaalpoliitilises olukorras muutusid üha harvemaks väikesed äkkröövretked, mistõttu saigi asustus taas linnustest kaugemale levida. Samal ajal tuli aga arvestada suurte organiseeritud, nüüd juba vallutusretkedega. Kõik see tingis vajaduse maakaitse ümberkorraldamiseks. Väikelinnused kaotasid tähtsuse, nende asemel hakati rajama suuri, võimsate kaitseehitistega keskseid linnuseid, mis tihtipeale paiknesid vanade linnamägede kõrval. Nii on see näiteks Padaorus, kus asub kõrvuti kaks linnamäge. Sama nähtus on seotud Tallinnaga, kus Toompea linnus võetakse kasutusele pärast Iru linnuse hävingut. Nähtavasti kajastuvad selles protsessis teatud arengud võimusuhetes. On arvatud, et just uute linnuste ehitamisega oli seotud kihelkondade poliitiliste ühenduste — maakondade teke. Enamasti paiknevad suured kesksed linnused vaenlasest ohustatud piirialadest kaugemal, sisemaal. Eriti ilmekalt torkab see silma Saaremaal, kus kõik linnused asuvad reastikku saare keskosas, piisavalt kaugel rannikust. Selline linnuse "strateegiline" kaugus oli vajalik, et vaenuväe maaletulekul jääks aega varjule minna ning linnus kaitseks ette valmistada, aga ka vastulöögi andmiseks malev koondada. Linnuste suurt õuepinda vajati sinna varjule aetud karielajate jm. vara jaoks. Kui varem olid linnused põhiliselt vaid pelgupaigaks — suhteliselt väikesed rüüstesalgad ei üritanudki neid vallutada äkkrünnaku ebaõnnestumisel või juhul, kui linnus oli kaitseks valmis, siis muutunud oludes tuli arvestada ka pikemaajalise piiramisega. Selleks puhuks oli kõigil linnustel nüüd veevõtukoht või kaev.


Naabritega said eestlaste esivanemad eelmisel millenniumivahetusel ise hakkama, ohtlikuks hakkas muutuma ungarlaste vastu võideldes ratsutama õppinud ja hiljem ristisõdades ning omavahelistes vaenustes võitluskogemusi omandanud täiuslikus sõjavarustuses saksa rüütel.


Ei tulnud kaua oodata
Kristlike naabermaade valitsejate vaenused ei lasknudki end kaua oodata: Olav Püha retkles Soome lahe vetes 1008, teine püha mees — Vladimir — korraldas aga umbes 997 esimese retke tšuudide vastu. Tema poja Jaroslavi valitsemise ajal muutus olukord eestlaste jaoks eriti ohtlikuks. Kujunema hakkas liit Norra ja Rootsiga (Rootsi kuninga Olav Sülikuninga tütar Ingegerd oli Jaroslavi naine, Norra kuningas Olav Püha aga otsis ja saigi taanlaste vastu Novgorodist abi). Võimalik, et see liit oli suunatud eelkõige Taani Knut Suure vastu, kuid igal juhul ohustasid paganlikud eestlased liitlaste ühendusteid — näiteks olgu kas või hilisema Norra kuninga Olav Tryggvasoni vangilangemine eestlastest mereröövlite kätte 967. aastal.

1030 tungiski Jaroslav tšuudide maale, võitis neid ja asutas Jurjevi linna. Võimalik, et sündmused oleks juba siis saanud eestlaste jaoks traagiliseks, kuid rahvusvaheline olukord muutus õnneks kiiresti meie esivanematele soodsas suunas. Olav Püha ei suutnudki, hoolimata Novgorodi ja Rootsi abivägedest, Norra trooni tagasi võita. Ta ise langes lahingus samal, 1030. aastal. Lõuna-Venemaale tungisid aga mõni aasta hiljem petšeneegid, piirates isegi Kiievit. Jaroslav oli sunnitud oma väed sinna appi viima. Pärast Jaroslavi surma 1054 killuneb Kiievi-Vene riik alatasa omavahel võitlevateks vürstkondadeks, Skandinaavia riigid on aga alates 11. sajandi teisest poolest haaratud rohkem kui sajandi väldanud sisevaenustest ja kodusõdadest. Skandinaavia riikide ja Vene vürstiriikide liidu muutis aga võimatuks usulõhe. Vene tugipunkti Tartus hävitavad sossolid (arvatavasti saarlased) 1060. Paar aastat varem oli Jaroslavi poeg Isjaslav üritanud jätkata eestlaste alistamist, saates retkele Novgorodi vojevoodi Ostromiri, kuid tolle väed löödi puruks, vojevood ise ja palju novgorodlasi olla langenud.


Suuraeg
11. sajandi keskel algab eestlaste ja teiste Läänemere idaosa rahvaste suuraeg. Sisuliselt viikingiaeg jätkus, kuid nüüd polnud aktiivsemaks pooleks enam skandinaavlased. On oletatud isegi mingi liidu olemasolu eestlaste, saarlaste, kurelaste (kroonikates aetakse sageli segamini saarlastega) ja soomlaste ning hämelaste vahel. Analoogiliselt viikingitega tehti kauba- ja sõjaretki, kuid nüüd rüüstati eelkõige just Skandinaavia rannikut. Eriti palju kurdavad slaavlaste-vendide ning eestlaste ja saarlaste-kurelaste üle Taani kroonikad. Rünnatakse mitte ainult rannakülasid, vaid ka kindlustatud paiku, pahatihti isegi tururahuga kaitstud kaubitsemiskohti. Samal ajal osutavad mitmed ruunikivide tekstid ka skandinaavia meresõitjate jätkuvatele retkedele ida poole, isegi saratseenide maale. Paljudes tekstides märgitakse retklejate langemis- või hukkumispaigana Eestit (i Estlatum või astalatu), Virumaad (a uirlanti).



Dirhemitega kaelaehe.


Raha "katsuti" hambaga
Nagu sel ajal kombeks, käisid rüüsteretked ja kaubandus käsi-käes. Oluliseks kaubaks olid orjad, kellest paljud rööviti just Skandinaaviast, eriti Taani valdustest. Bremeni Aadama (surn. 1070) Hamburgi-Bremeni piiskopkonna ajaloos märgitakse, et eestlased ostavad inimesi ka kaupmeestelt. Tema andmetel olevat neid ka ohverdatud. Kaubeldi vilja, karusnahkade, mee ja vahaga. Kõige hinnatumaks väärtuseks oli hõbe. Idamaades alanud hõbedakriisi tõttu (hõbedakaevandused ammendusid) muutub tollaste aarete koosseis. Koos araabia dirhemitega esineb neis üha enam Lääne-Euroopa valitsejate vermitud münte. On avaldatud arvamust, et sel perioodil võis toimuda ka idamaade rahade tagurpidi liikumine — läänest itta. Kauba eest maksti hõbedaga, aga otsest rahavääringut sellel polnud, mistõttu seda kaaluti. Sageli kasutati maksevahendina hõbeehteid, mille küljest raiuti vajaduse korral tükke. Müntegi tükeldati. Kuna levisid ka võltsrahad, prooviti hõbeda puhtust hambaga või kraabiti münti noaotsaga. Tihti on mündil kümneid hambajälgi või noatärkeid, mis näitab nende pruugituse taset. Münte kasutati ka ehetena. Hinnatud võõramaiseks luksuskaubaks olid klaashelmed, mis just viikingiajal olid eriti kaunid, sageli isegi piltmustriga.


Oht kerkis mujal
Kõik see näitab, et nii kaubanduses kui ka sõjas olid eestlased oma naabritele võrdväärseks partneriks. Nende sõjavarustus ja lahingutaktika nii merel kui ka maal ei olnud oluliselt teistsugune — purjede ja aerude abil liikuvad laevad, võitlemine peamiselt jalarivis jms. Seetõttu suutsid eestlased naabrite kallaletunge jätkuvalt edukalt tõrjuda ning anda valusaid vastulöökegi. Oht kasvas hoopis mujal: selleks oli ungarlaste vastu võideldes ratsutama õppinud ja hiljem ristisõdades ning omavahelistes vaenustes võitluskogemusi omandanud täiuslikus sõjavarustuses saksa rüütel. Otsustava ja saatusliku kokkupõrkeni jäi aga veel kaks sajandit.

JÜRI PEETS (1952)
on arheoloog,
Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja
muinastehnoloogia labori juhataja.